Valdade sundliitmine ei too paremat elu

666

neeme
NEEME SUUR, Riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Järjekordne valdade-linnade võimekuse analüüs sai äsja avalikuks. Uuringu tulemusi kommenteerinud regionaalminister andis mõista, et suur osa meie 226 linna ja valla juhtidest toovad häda ja õnnetust, kes rahva rinda rõhuvad ja progressil jalus seisavad.

Jättes kõrvale mõned üksikud juhtumid, on valdav enamik Eesti vallavanematest, volikogu esimeestest ja valdade töötajatest patrioodid, kes töötavad kodukandi hüvanguks. Milleks siis ikkagi paljusid omavalitsusi likvideerida? Kas selleks, et kaotada kohalik initsiatiiv?

Viimasel ajal räägitakse vaba­ühendustest, mis kannavad  kohalikku initsiatiivi ja identiteeti. Kannavadki. Aga kas nüüd kätte jõudnud hetk, kus vabaühendused peaksid üle võtma kõik selle, mida vallamajas tehakse ja lisaks veel päästeteenistuse ja korrakaitse korraldamise?

Väikestes valdades hoiavad enamasti elu üleval inimesed, kes töötavad valla asutustes – koolides, hooldekodudes, raamatukogudes ja rahvamajades. Vabaühendused toetuvad tihti omavalitsuse nõule, abile ja rahastamisele – käsikäes tegutsedes edendavad vallad ja vaba­ühendused kohalikku elu.
Maapiirkondade omavalitsuste  kokkupanemine numbrilisel alusel, olgu siis piiriks 5000, 10000 või 25000 elanikku, ei too muud, kui kiirema ääremaastumise.

Valdade võimekuse analüüsi koostajad toovad igati õigustatult esile  omavalitsuste erineva suutlikkuse. Sisuliselt ei ole asi ju arvudes ega  edukuse edetabelites, vaid inimestes, nende elu-olus ja parema elukvaliteedi kindlustamises.

Me ei tohi ära unustada, et valdadel on mitmeid funktsioone ja et omavalitsuste roll ei seisne ainult teenuste osutamises. Sellele lisaks on veel osalusdemokraatia tagamine ja kaasamine, elanike tahte vormistamine ja väljendamine, kogukonna huvide esindamine ja kaitsmine ja palju muud.
Omavalitsus tähendab ka kohalike inimeste õigust ise kohalikke asju korraldada. Vallad teevad seda  kõike toetudes seadustele ja seadusega tagatud piiratud rahastamisele. Kuidas siis ikkagi ületada vastuolu omavalitsustele pandud erinevate ülesannete ja suutlikkuse vahel ja teha seda nii, et ei hävitataks head, mida kohalikud omavalitsused endas kätkevad?

Haldusreformi lahendus peitub mitte valdade sunniviisilises liitmises, vaid maakonna taseme tugevdamises, täpsemalt maakondliku omavalitsuse taastamises. Iga uus on ammu unustatud vana – maakondlikud omavalitsused olid olemas nii esimese Eesti Vabariigi ajal kui ka taasiseseisvumise järgsel perioodil.

Maakondliku omavalitsuse korraldada peaksid olema need tööd ja tegemised, mida ei ole mõistlik teha ühes omavalitsuses ja mis on seni takerdunud valdade-linnade piiridesse ning erimeelsustesse. Vaieldamatult on mitmeid teenuseid ökonoomsem ja mõistlikum pakkuda üle valdade piiride. Loetelu on siin pikk – gümnaasiumivõrk, prügimajandus, keskkonnakaitse, planeerimine, ettevõtluse edendamine, maakorraldus,  piirideülene kultuurielu edendamine ja sotsiaaltöö. Maakondlik omavalitsus võiks välja kasvada omavalitsuste liidust.  Vastupidiselt levinud müüdile ei ole selleks raha juurde vaja.  Osa funktsioone koos vastava finantseerimisega saab üle tuua kohalikest valdadest, osa saab üle võtta maavalitsustest ja osa tuua tagasi riigi tasemelt. Tõsi­asi on, et sellise reformi elluviimine eeldab poliitilist tahet ja erakondade vahelisi kokkuleppeid.