Val­ge­jõe la­hin­gust möö­dub 100 aas­tat

1051
Illustratsioon Aksel Kanelo (endine Müller) meenutuse juurde, mis võetud ajakirjast Vabadussõja Lood nr 3, 1936, „Vaivara meeste sõjasõit“. Joonistuse autor on O. Sädek.

AL­LAN ALA­KÜ­LA

Val­ge­jõe la­hing toi­mus Vabadussõjas 1918. aasta 22.-24. detsembrini Valgejõe külas ja selle lähiümbruses.

Lääne poole taganesid Eesti Rahvaväe 4. polgu 1., 2., 3., 4., 5. rood ja 1. eskadron ning 5. polgu 1., 2., 3. rood ja 4. roodu poolrood. Peale tungisid Tallinna Kommunistliku Kütipolgu 4. ja 5. roodu võitlejad koos madruste salgaga.

Eesti Rahvaväe 4. polgu 1. rood jõudis Läsna külast taandudes Valgejõe külla 21. detsembri õhtul, kus võeti Narva maanteel kaitse sisse jõe idakaldal. 22. detsembri pärastlõunal löödi tagasi vaenlase kerge rünnak. 23. detsember möödus vaikselt. 24. detsembril hakkas vaenlane pärast suurtükitule ettevalmistust vasakul tiival peale tungima seades üles neli kuulipildujat. Vaenlane tungis läbi 5. polgu positsioonide 4. polgu 1. roodu selja taha, mispeale viimased said käsu mööda Narva maanteed taganeda Männiku liinile. Öö hakuks käsk ka täideti.

Umbes kümnekilomeetrisel lõigul Kolgakülast kuni Valgejõe küla lõunaservani oli Eesti Rahvaväes väljas 234 meest, kes olid paigutatud gruppidena Kotka-Valgejõe teele, põhiliselt siiski Valgejõele ja Vanakülasse. Gruppide vahesid valvasid patrullid. Jõgi oli osaliselt jäätunud, kohati lahti. Mets asus jõe mõlemast kaldast 100-200meetri kaugusel.

Eesti Rahvaväes võidelnuist langes Valgejõel 22.12.1918 Sõmeru vallast pärit Karl Nurk, kes suri Tallinna 1. Sõjaväehaiglas, ning 24.12.1918 Kalvi vallast pärit Jakob Johani poeg Lokutar. Punaste poolel sai Vanaküla hõivamisel haavata 5. roodust laskur Andrei Andriainen, kes hospitaliseeriti 24.12.1918.

4. polgu staabis teeninud kapten Walter Lents meenutab ajalehes Virulane 24. detsembril 1931 („Hetki Jõuludest Vabadussõja päevilt“), kuidas Valgejõe metsas on 24.12.1918 kaks eksinud punast maha lastud: „Jõululaupäewa õhtul leidis aset metsa eksinud kahe punase tagaajamise seiklus. Nimelt oli eksinud kaks punawäelast Walgejõe piirkonna metsa, keda meie sõdurid kohtasid, kuid kätte ei saanud. Püüti igal moel, küll laskmisega ja tagaajamisega aga tabada neid ei õnnestunud. Wiimati kutsuti polgu staabist vabatahtlik N., kes oli tuntud oma erilise sihtimisivõime poolest. Viimasel läks korda punakaartlasi kaugusest maha lasta. „Waewatasuks“ anti talle 20 kerentskit, mis leiti kahe mehe taskutest.“

Võimalik, et tegu oli Kütipolgu komandöri Leonhard Ritti käskkirjas nimetatud ratsaluurekomando ülema Teofilius Vaheri ja luuraja Johannes Udeliga, kes „vangi langemise“ tõttu 23.12.1918 polgu „riidevarustuselt, supilt ja teelt“ maha arvati. Tõsi, käskkirjas on vangilangemise kohana nimetatud Torma küla (võimalik, et mõeldi Tõrmat Rakvere külje all).
Arvestades 24.12 toimunud kiiret taganemist Valgejõelt on aga kaheldav ka kapten Lentsi versioon, et kahe eksinud vastase tabamiseks toodi polgu staabist Kemba karjamõisast Valgejõele eraldi kohale täpsuslaskur. Samas artiklis räägib ju Lents, kuidas polgu staap jättis samal päeval taanduma kiirustades maha tulele pandud priske jõuluroa.

Eesti Rahvaväele olid need päevad aga kahtlemata selle sõja raskeimad. Soome abist olid rindele jõudnud vaid saapad, mis lobjakas ja poris kestsid vaid mõne päeva (eelnimetatud Lentsi mäletustest). Rahva pessimismi taustal otsiti ja leiti tagalas punaseid sabotööre: 19. detsembril võtsid 4. polgu mehed kinni viis kohalikku meest, kes arvati olevat „punase kaarti organiseerijad Joa Weskil Walge jõe peal“. Järgnes vangistus Naissaarel ning pärast pisaraid ja palvekirju vabastamine. Vangist pääses ka Jakob Liivaleht, kes elas toona Valgejõe külas Lõõtsa talus ning töötas Joaveski puupapivabrikus vanemtöölisena – ilmselgelt langes ta alusetu pealekaebuse ohvriks.

Kütipolgu ülema käskkirjades kajastub iga päev mitu uut vabatahtlikku, kes on võetud polgu riietada ja toita. On ka paar ülejooksikut. Haavatuid/haigestunuid iga päev mõni, langenuid harvem. Palka maksti ja vastane aina taganes. Distsipliiniga polnud ilmselt suuremat muret, kui polgukomandör trahvis 22. detsembril 6. roodu ülema abi Voldemar Savot 450 rublaga „omavolilise tulejoonelt lahkumise eest“ (see oli vaid Savo poole kuu palk).

Rootsit pärit kolonel Ekströmi juhitud soomlaste paraadini Tallinnas jäi veel nädal. Ning uue aasta kolmekuningapäeval veereski rinne uuesti läbi Valgejõe küla, nüüd juba ilma lahinguta. Küla olnud siis rahvast tühi, kes pagenud sugulaste juurde Ergu (Eru), kes Surgu (Suru), majad olnud kuulidest läbi lastud.

Valgejõe endises metskonnamajas, mis nüüd on Veinivilla, paiknes 100 aasta eest Rahvaväe 5. polgu pataljoni staap.

Valgejõe lahingust 100 aasta möödumise puhul heiskame Valgejõe-Vanaküla-Parksi kolmküla kivi juures 22. detsembril Eesti lipu ja räägime lahingust arhiiviandmete põhjal.

Aksel Kanelo meenutab:

Harju-Viru piiril, Kuusalu joonel, kavatseti kindlustada positsiooni. Valgejõe vasakule kaldale kaeveti isegi kaevikud. Valgejõe ääres järelsalgal juhtus jälle äpardus. Mehed olid kütnud sauna ja tahtsid veidi endid pesta. Oli taganetud juba kolmandat nädalat. Keha oli must ja loomad kippusid tegema liiga. Parajasti olid mehed jõudnud võtta riidest lahti ja mõni, kärmem, vihaga lüüa mõned „sopsud“ üle sügeleva turja, kui punased avasid tule sauna pihta.

Kuidas mehed said riided selga, seda nad ei mäletanud hiljem enam isegi. Mitu meest põgenes poolpaljalt saunast, ühes käes püss, teises pealisriiete kimp. Õnneks ei saanud salgast aga ükski mitte haavatagi.

Ajakirjast Vabaduse Lood nr 3, 1936.