EDA-MAI TAMMISTE,
Anija Valla Lasteaedade direktor
„Vaikust võib samastada rahuga. Nad on ikka omavahel väga tihedasti seotud, on kirjas raamatus „Vaikuse maastikud. Fred Jüssi mõtteid“.
Veetsin oma lapsepõlve väikeses alevikus, kus ei olnud väga palju meelelahutusvõimalusi. Üks väheseid asju oli see, et kaks korda nädalas näidati kino. Kooliajal oli perioode, kus me klassiõdedega vaatasime ära kõik filmid, oli siis tegu india kaheseerialise melodraama, prantsuse komöödia või eesti multifilmiga. Ilmselt on see üks põhjus, miks mulle enam ei meeldi kinos käia. Teine põhjus on suures kinosaalis käimisega kaasnev muu melu – popkorni lõhn, krõbistamine – mis ei lase täielikult pühenduda filmi vaatamisele, ka on tänapäeva kinos heli minu jaoks liiga tugev ja intensiivne. Otsustasin siiski kinno minna, et vaadata ja kuulata vaikust Fred Jüssi silmade ja kõrvade kaudu. Kuigi ma ei tunne Fred Jüssit isiklikult, on mulle tema rahulik olek ja mõttemaailm saanud kuidagi lähedaseks. Arvasin, et filmi „Fred Jüssi. Olemise ilu“ loodusvaated ja helid tulevad suurelt ekraanilt palju rohkem esile, kui kodus telerist vaadates.
Ühel pühapäeval seadsin sammud Rapla kinno. Kuna mulle ei sobi, kui filmi ajal inimesed pimedas saalis kohti otsivad, olin varakult kohal. Oh õudust, mis siis toimuma hakkas! Umbes 10 minutit enne filmi algust algasid reklaamid või nagu moodsas keeles öeldakse treilerid, mis reklaamivad kinodesse edaspidi jõudvaid filme. Tore oli vaadata filmi „Talve“ treilerit, kuid edasi tulid õudus- ja action-filmide tutvustused, mis häirisid mind väga, sest olin ennast häälestanud vaatama rahulikku loodusfilmi. Kuna põgeneda polnud kusagile, sulgesin lihtsalt silmad. Kahjuks ei olnud taibanud kaasa võtta kõrvatroppe, sest isegi kinnisilmi võis üsna selgelt aimata, mis ekraanil toimub.
Ma ei vaata kunagi õudus- ega märulifilme, mind paneb imestama, et keegi neid soovib vaadata. Tänases maailmas on niigi ju liialt palju negatiivset ja vägivalda. Fred Jüssi filmi nautisin väga, olen ka ise eraldatud kohas elades õppinud hindama vaikust. Kui kaheksa aasta eest pidin vahetama töökohta ning kolisin Paidesse, võttis omajagu aega, et harjuda kõikide naabrite veidrustega ning sellega, et kell 5 hommikul just minu magamistoa akna all kaubaauto piiksudes tagurdas – maja all asuvasse toidukauplusesse toodi kaupa. Oma koju tagasi kolides sain aru, et vaikus on varandus, mida me tihti ei oska hinnata.
Fred Jüssi räägib vaikusest: „Oleks tarvilik küll, kui inimene õpiks vaikust kuulama. See on umbes nii, et kui sul on muna jahu ja piim, siis sa saad sellest kooki teha, aga kui sul on kook, siis sellest muna, jahu ja piima teha ei saa. Ja kui sul on vaikus – vot sellega sa võid teha mitmeid, sa võid teda elustada muusikaga, sa võid segada teda kõnelusega, sa võid teda elustada ja rikastada sosinatega ja mitmesuguste meeldivate helidega, kuulad veepiiskade kukkumist ja kuulad mingit kauget lindu kusagil pargiteel…“
Film „Fred Jüssi. Olemise ilu“ pani mind mõtlema ka sellele, kuidas me oma elu veedame kiirustades, võiks isegi öelda, et tõmmeldes. Puhata me ka ei oska. Tunnen, et pean seda õppima. Soovitan kõigile – leidke enda jaoks aega, et vaadata seda kaunist loodusfilmi, nautida vaikust ja olla vahel ka laisk.