Vai­kus võr­dub ra­hu

515
EDA-MAI TAMMISTE

EDA-MAI TAM­MIS­TE,
Ani­ja Val­la Las­teae­da­de di­rek­tor

„Vai­kust võib sa­mas­ta­da ra­hu­ga. Nad on ik­ka oma­va­hel vä­ga ti­he­das­ti seo­tud, on kir­jas raa­ma­tus „Vai­ku­se maas­ti­kud. Fred Jüs­si mõt­teid“.

Veet­sin oma lap­se­põl­ve väi­ke­ses ale­vi­kus, kus ei ol­nud vä­ga pal­ju mee­le­la­hu­tus­või­ma­lu­si. Üks vä­he­seid as­ju oli see, et kaks kor­da nä­da­las näi­da­ti ki­no. Koo­lia­jal oli pe­rioo­de, kus me klas­siõ­de­de­ga vaa­ta­si­me ära kõik fil­mid, oli siis te­gu in­dia ka­he­see­ria­li­se me­lod­raa­ma, prant­su­se ko­möö­dia või ees­ti mul­ti­fil­mi­ga. Ilm­selt on see üks põh­jus, miks mul­le enam ei meel­di ki­nos käia. Tei­ne põh­jus on suu­res ki­no­saa­lis käi­mi­se­ga kaas­nev muu me­lu – pop­kor­ni lõh­n, krõ­bis­ta­mi­ne – mis ei la­se täie­li­kult pü­hen­du­da fil­mi vaa­ta­mi­se­le, ka on tä­na­päe­va ki­nos he­li mi­nu jaoks lii­ga tu­gev ja in­ten­siiv­ne. Ot­sus­ta­sin siis­ki kin­no min­na, et vaa­da­ta ja kuu­la­ta vai­kust Fred Jüs­si sil­ma­de ja kõr­va­de kau­du. Kui­gi ma ei tun­ne Fred Jüs­sit isik­li­kult, on mul­le te­ma ra­hu­lik olek ja mõt­te­maailm saa­nud kui­da­gi lä­he­da­seks. Ar­va­sin, et fil­mi „Fred Jüs­si. Ole­mi­se ilu“ loo­dus­vaa­ted ja he­lid tu­le­vad suu­relt ek­raa­nilt pal­ju roh­kem esi­le, kui ko­dus te­le­rist vaa­da­tes.

Ühel pü­ha­päe­val sead­sin sam­mud Rap­la kin­no. Ku­na mul­le ei so­bi, kui fil­mi ajal ini­me­sed pi­me­das saa­lis koh­ti ot­si­vad, olin va­ra­kult ko­hal. Oh õu­dust, mis siis toi­mu­ma hak­kas! Um­bes 10 mi­nu­tit en­ne fil­mi al­gust al­ga­sid rek­laa­mid või na­gu mood­sas kee­les öel­dak­se trei­le­rid, mis rek­laa­mi­vad ki­no­des­se edas­pi­di jõud­vaid fil­me. To­re oli vaa­da­ta fil­mi „Tal­ve“ trei­le­rit, kuid eda­si tu­lid õu­dus- ja ac­tion-fil­mi­de tut­vus­tu­sed, mis häi­ri­sid mind vä­ga, sest olin en­nast hää­les­ta­nud vaa­ta­ma ra­hu­lik­ku loo­dus­fil­mi. Ku­na põ­ge­ne­da pol­nud ku­sa­gi­le, sul­ge­sin liht­salt sil­mad. Kah­juks ei ol­nud tai­ba­nud kaa­sa võt­ta kõr­vat­rop­pe, sest ise­gi kin­ni­sil­mi võis üs­na sel­gelt ai­ma­ta, mis ek­raa­nil toi­mub.

Ma ei vaa­ta ku­na­gi õu­dus- ega mä­ru­li­fil­me, mind pa­neb imes­ta­ma, et kee­gi neid soo­vib vaa­da­ta. Tä­na­ses maail­mas on nii­gi ju liialt pal­ju ne­ga­tiiv­set ja vä­gi­val­da. Fred Jüs­si fil­mi nau­ti­sin vä­ga, olen ka ise eral­da­tud ko­has ela­des õp­pi­nud hin­da­ma vai­kust. Kui ka­hek­sa aas­ta eest pi­din va­he­ta­ma töö­koh­ta ning ko­li­sin Pai­des­se, võt­tis oma­ja­gu ae­ga, et har­ju­da kõi­ki­de naab­ri­te veid­rus­te­ga ning sel­le­ga, et kell 5 hom­mi­kul just mi­nu ma­ga­mis­toa ak­na all kau­baau­to piik­su­des ta­gur­das – ma­ja all asu­vas­se toi­du­kaup­lu­ses­se too­di kau­pa. Oma ko­ju ta­ga­si ko­li­des sain aru, et vai­kus on va­ran­dus, mi­da me tih­ti ei os­ka hin­na­ta.

Fred Jüs­si rää­gib vai­ku­sest: „Oleks tar­vi­lik küll, kui ini­me­ne õpiks vai­kust kuu­la­ma. See on um­bes nii, et kui sul on mu­na ja­hu ja piim, siis sa saad sel­lest koo­ki te­ha, aga kui sul on kook, siis sel­lest mu­na, ja­hu ja pii­ma te­ha ei saa. Ja kui sul on vai­kus – vot sel­le­ga sa võid te­ha mit­meid, sa võid te­da elus­ta­da muu­si­ka­ga, sa võid se­ga­da te­da kõ­ne­lu­se­ga, sa võid te­da elus­ta­da ja ri­kas­ta­da so­si­na­te­ga ja mit­me­su­gus­te meel­di­va­te he­li­de­ga, kuu­lad vee­piis­ka­de kuk­ku­mist ja kuu­lad min­git kau­get lin­du ku­sa­gil par­gi­teel…“

Film „Fred Jüs­si. Ole­mi­se ilu“ pa­ni mind mõt­le­ma ka sel­le­le, kui­das me oma elu vee­da­me kii­rus­ta­des, võiks ise­gi öel­da, et tõm­mel­des. Pu­ha­ta me ka ei os­ka. Tun­nen, et pean se­da õp­pi­ma. Soo­vi­tan kõi­gi­le – leid­ke en­da jaoks ae­ga, et vaa­da­ta se­da kau­nist loo­dus­fil­mi, nau­ti­da vai­kust ja ol­la va­hel ka laisk.

Eelmine artikkelSVEN-OLAV PAA­VEL pa­ni aas­ta­ga kok­ku Kuu­sa­lu ale­vi­ku pil­dial­bu­mi
Järgmine artikkelSõit­me uus kü­la­va­nem on MA­RIS TAMM