VAHUR LÕOKE Pikvast tegi oma „Leigo järve“

3629
Anija vallas Pikva külas on Vahur Lõoke ja Regina Rechlin rajanud oma kodu juurde tiigile kontserdilava. Pidudel tuuakse kaldale istumis­kohad ja lauad. Seni on korraldatud esinemisi tutvusringkonnale. Foto tehtud mullu suvel.

Eelmise suve jaaniõhtul korraldas Vahur Lõoke kodukülas Pikval sõpradele ja tuttavatele Linnujärve muusikakontserdi.

1980. aastal Tallinnast Alavere kolhoosi tööle tulnud Vahur Lõoke on mootorrattahuviline olnud varasest poisieast. Load sai 16-aastasena, kuid ema pidas mootorrattasõitu liialt ohtlikuks ega ostnud pojale ratast.

„Käisin siis suviti tööl ning omateenitud raha eest ostsin esimese tsikli,“ ütleb ta.

Kui Vahur Lõoke maale kolis, jäi tsiklihuvi tahaplaanile. Ta hakkas hoopis autoralliga tegelema: „Sõitsime koos kolhoosi peainseneri Tiit Jüriööga. Saime vabariigis isegi 27. numbri – numbreid anti kohtade eest võistlustel.“

Ralli jäi katki siis, kui eesmärgid läksid nii kõrgeks, et oma rahakoti peal enam sõita ei jaksanud. Kolhoos andis küll kütust ja masinale tehnilist abi, kuid konkurentsis püsimiseks oli vaja suuremaid väljaminekuid.

Kümmekond aastat tagasi muretses Vahur Lõoke endale taas mootorratta. See oli 600 m³ Honda. Edasi läks järk-järgult üle suuremate masinate peale, kolm viimast aastat on ta sõitnud 1500 m³ Harley Davidson Road Kingiga.

Abikaasa Regina Rechlin märgib, et tsiklihobi on elu­-stiil ning üksi ei harrasta, seda peab pere jagama. Nii sai ka temast tsiklifänn.

„Kuna olin aastaid haige, tegi esimesed pikad sõidud Vahur üksi. Kui haiglast välja tulin, hakkasime koos sõitma. Mina ise põhimõtteliselt ei juhi, istun alati Vahuri taga,“ selgitab ta ja lisab: „Eks ma vahel taon talle ikka rusikaga selga ka, mitte sellepärast, et kiirus läheb liiga suureks, vaid rumalate möödasõitude tõttu.“

Eesti ühe vanima tsikliklubi liige
Eesti mootorrattafännid on koondunud arvukatesse klubidesse. Vahur Lõoke kuulub MC-sse Road Spirit. Tegu on ühe vanima klubiga Eestis, see loodi 11 aastat tagasi. Ka klubi liikmed on juba keskealised – liikmete keskmine vanus on üle 45. Vahur Lõoke on 47-aastane.

Klubis on 30 liiget, kes kohtuvad igal kolmapäeval Tallinnas teletorni juures asuvas Baar 66-s. Lisaks käiakse kokkutulekutel, mida korraldavad kõik klubid nii Eestis kui välismaal.

REGINA RECHLIN ja VAHUR LÕOKE on 10 aastat käinud mootorratastega sõitmas nii Eestis kui välismaal.
REGINA RECHLIN ja VAHUR LÕOKE on 10 aastat käinud mootorratastega sõitmas nii Eestis kui välismaal.

„Need on puhkeüritused, esinevad ansamblid, saab tantsida ja juttu puhuda, tööasju seal ei räägita. Me enamasti isegi ei tea, kus keegi töötab. Seetõttu võib juhtuda, et ärikohtumisel istub kontorilaua taga ülikonnas tuttav tsiklimees,“ selgitab Vahur Lõoke.

Abikaasa Regina Rechlin jutustab, et suured mehed käivad pool õhtut ühe tsikli juurest teise juurde, imetletakse neid ning arutatakse, kust keegi ühe või teise jupi sai, kuidas oleks võinud seda teistmoodi panna jne.

„See on nende jaoks nagu jumalateenistus,“ muigab ta.

Kuid tsiklifännid pole üksnes mehed, ka Road Spiritis on kolm naist, kes ise ratast juhivad.

Kolmapäevastel kokkusaamistel pannakse paika ka suvised reisiplaanid. Suuremaid reise ei korraldata kogu klubiga, see läheks keeruliseks, kuna tankimised, söömised ja muu võtaks liiga palju aega. Enamasti käiakse reisidel 4-6 tsikliga.

Tsiklimatkad Euroopas
„Oleme käinud Peterburis, Norras, Hollandis, möödunud aastal sõitsime kahe nädala jooksul läbi 6000 kilomeetrit. Saatsime rattad autoga Rooma, ise läksime sinna lennukiga ning sõitsime siis ratastega läbi Itaalia, Kreeka, Albaania, Montenegro, Horvaatia, Austria ja siis koju tagasi,“ jutustab Vahur Lõoke.

Ta ütleb, et selliste sõitude võlu on sattuda kohtadesse, kuhu tavaturist ei jõua ning seetõttu nähakse palju rohkem, kui turismifirmaga reisides. Kunagi ei sõideta nii-öelda kella järgi, alati jäetakse reisi planeerides paar päeva ajavaru, et seal, kus rohkem meeldib, pikemalt viibida.

Pikad sõidud kavandatakse enamasti maikuusse, siis ei ole lõunamaades Eesti inimeste jaoks veel nii karmi kuumust: „Eelmise reisi ajal oli keskmiselt 27-28 kraadi, kuigi vahepeal pidime sõitma ka 40-kraadises kuumuses. See on karm.“

Abikaasa ülesanne on kavandatav reis pisiasjadeni läbi mõelda, pakkida kotid. Iga päeva riietus ja muu elamiseks vajalik mõeldakse põhjalikult läbi, sest rattapagasis on ruumi vaid kolme koti jaoks.

„Kui olime Hollandis kokkutulekul, olin esimesel õhtul väga õnnelik, et sain kasutatud hambapasta arvelt tsiklikotti kolm millimeetrit lisaruumi,“ sõnab Regina Rechlin.

Igal pundil on nn roadcapten, kes sõidab kogu aeg ees ning annab teistele märku, millal on võimalik möödasõite sooritada, millal tehakse peatus. Tsiklimatkajad ei kihuta, keskmine sõidukiirus on esimesel mehel olenevalt sõiduoludest 90-100 kilomeetrit tunnis.

Vahur Lõoke ja Regina Rechlin kinnitavad, et Euroopas ollakse tsiklisõitjate vastu väga sõbralikud. Parimad mälestused on neil Albaaniast, kus lapsed lehvitasid järele ning mehed võtsid mootorrattureid nähes mütsid peast.

Tänavuse majanduskriisi ajal ilmselt suuremat reisi ette ei võeta, küll aga plaanivad nad augustikuus osa võtta tsiklimeeste kavandatavast Balti ketist.

Linnujärve muusika
Kuna Regina Rechlinil ja Vahur Lõokesel on suur tutvusringkond, hakati 2001. aastal oma kodu juures korraldama neile jaanipidusid. Kutsutud oli kogu sõpruskond, mitte üksnes tsiklisõitjad, vaid teised sõbrad, lapsed ja nende sõbrad, ka naabrid ja külarahvas, kes soovis.

„Tegime neid stiilipidudena, olid näiteks ürginimese pidu, kreeka-rooma pidu, india pidu, mille jaoks valmistasin   kokaraamatu järgi kõik india toidud,“ ütleb Regina Rechlin.

Üle-eelmisel aastal, pärast jõuluteemalist jaanipäeva tähistamist tekkis Vahur Lõokesel idee – kui Leigol tehakse järvemuusikakontserte, miks ei võiks neid ka kodutiigi keskel asuval saarel korraldada. Eelmiseks suveks ehitas ta sinna lava ja nii sündis  Lõokese nimele vihjav Linnujärve muusika – jaanipäeval esinesid kokkutulnud sõpruskonna ees saarekesele püstitatud laval neli rockbändi. Pidu lõppes ilutulestikuga.

Kuna ettevõtmine läks hästi korda ning statsionaarne lava olemas, on midagi taolist kavas ka tänavu.

„Kuigi väga suureks me ei taha seda ajada, siis on vaja korraldamiseks luba taotleda. Kutsume ikka oma sõbrad, neid on nagunii väga palju ning teretulnud on ka Pikva ja kodukandi rahvas,“ sõnab Vahur Lõoke.

Eelmine artikkelVarastamine Anija vallas
Järgmine artikkelHarju aasta tegu on Kolgaküla rahvamaja taastamine