Kehra sotsiaalkeskuses töötavad alates 2008. aastast vabatahtlikud Saksamaalt ja Hispaaniast.
Põhiliselt töötavad vabatahtlikud kohalikus noortekeskuses, kord nädalas käivad nad Alavere noortekeskuses ja ka Kehra päevakeskuses. Praegu on neid kaks: Christiane Maday Saksamaalt ja Gustavo Rivilla Hispaaniast. Nad jäävad Eestisse suveni.
Vabatahtlike projekti algatas sotsiaalkeskuse juhataja Marge Aasalaid. Esimese projekti kirjutas ta ise 2008. aastal ning esitas programmile Euroopa Noored. Selle alaprogrammi Euroopa Vabatahtlik Teenistus kaudu tuli 2008. aasta septembris Kehrasse esimene vabatahtlik Austriast, Magdalena Niessner.
Järgmised projektid koostati koordineeriva organisatsiooni MTÜ Continuous Action abil. Projekti pannakse kirja, mida vabatahtlik Eestisse jõudes tegema hakkab ja millised on vastuvõtja pakutavad võimalused.
Marge Aasalaid rääkis, et oluline ei ole ainult töö noortekeskuses, vaid terves kogukonnas. Tähtis roll on keelel, kuna lastel ei ole probleemi suhelda inimesega, kes räägib inglise keeles. Sotsiaalkeskuse juhi sõnul on keerulisem täiskasvanutega, kes sageli pelgavad võõras keeles tegevuste läbiviimist. Sellest hoolimata tahetakse vabatahtlikke rakendada teiste kohalike organisatsioonide tegevusse. Näiteks käivad praegu läbirääkimised Kehra spordihoonega, et Gustavo Rivilla saaks erinevaid trenne juhendada.
Eestlased meeldivad vabatahtlikele
Gustavo Rivilla tuli Kehrasse kaks nädalat tagasi, 21. jaanuaril. Madridist saabunud noormehele mõjub kõige raskemini siinne ilm.
Christiane Maday on Kehras olnud juba üle nelja kuu. Temal on nii noortekeskustes kui päevakeskuses mitmeid ringe, kohalikega saab enda sõnul hästi läbi.
Eestis oldud aja jooksul on tal tekkinud asju, mis meeldivad ja mis mitte: „Inimesed on siin rahulikud, saame kergesti omavahel suheldud. Poes ollakse minu vastu sõbralikud, kuigi mõnikord natuke võõristatakse. Müüjad on alati abivalmid.“
Eestlaste juures ei meeldi talle külmakartus – ei saa aru, miks inimesed jäävad külma ilmaga koju, kui on võimalik ennast soojalt riidesse panna. Tema jaoks on kummaline ka see, et inimesed võtavad tuppa sisenedes alati välisjalanõud jalast. Saksamaal tehakse nii vaid siis, kui on väga märg või porine ilm.
Sakslanna ütleb veel, et lastele meeldib Gustavo Rivilla rohkem: „Ma olen rangem kui Gustavo. Kui lapsed pahandust teevad, kutsun neid korrale. Arvan, et peaksin olema midagi tädi ja sõbra vahepealset.“
Põhjused on erinevad
Gustavo Rivilla otsustas vabatahtlikuks hakata pärast töölt lahkumist. Ta töötas logistikafirmas turundusjuhina ning oleks pidanud töökoha säilitamiseks teise linna kolima, kuid ei tahtnud seda.
Vabatahtlikuna töötamise vanusepiir on 30 aastat, hispaanlane on 29-aastane, mistõttu leidis ta, et see on tema viimane võimalus kodumaalt ära käia. Teda paelusid noortega töötamine ja uue kultuuriga tutvumine, mis olid peamised põhjused vabatahtlikuks hakkamisel.
Christiane Maday liitus vabatahtlike programmiga pärast keskkooli lõpetamist. Düsseldorfist pärit neiu otsustas, et tahab teha midagi teiste heaks. Tema leiab, et sellist tööd tehes saab aru, mis on elus oluline ning raha ei ole kõige tähtsam.
Keskuse noortejuht Jass Murutalu rääkis, et mõlemad vabatahtlikud õpivad eesti keelt, samuti on neil kummalgi oma mentor. Noortejuhi sõnul on tegemist tugiisikuga, kelle poole saavad nad alati pöörduda. Marge Aasalaid selgitas, et mentori ülesanneteks on vabatahtlikku toetada, temaga võimaluse korral aega veeta ning ümbrust näidata. Mentorid on valitud keskuse töötajate tutvusringkonnast ning teevad oma tööd samuti vabatahtlikult. Marge Aasalaid rääkis, et programmis osalemine ei nõua vastuvõtjalt ega vabatahtlikult endalt suurt rahalist ressurssi. Oluline on omapoolne initsiatiiv. Noorte kulud toidu ja elamise peale kaetakse programmi rahadest, nende eest tasutakse ka keeleõpetajatele. Vabatahtlikud elavad koos Anija vallalt saadud korteris.
