
„Kiiu torni rentimine pole ainult äriplaan, vaid ka missiooniprojekt, hingele oluline,“ ütleb OÜ Haljason juhatuse liige KRISTJAN NIKKER.

Kiiu mõisa juures seisab 500 aasta vanune torn, mida viimased 50 aastat on kasutatud kohvikuna, ka väiksemate pidude, vastuvõttude ja nõupidamiste kohana. Keskaegne torn kuulub Kuusalu vallale. Alates 1992. aastast on tornis toimetanud, võtnud kohalikke külalisi ja turiste vastu Mare Muruväli ja Lehta Parve osa-ühingust Kiiu Tornlinnus. Esimestel aastatel olid uksed avatud kõigile, hiljem võõrustati tulijaid ettetellimisel. Mullu sügisel otsustasid pensionäridest perenaised, et äritegevusega rohkem ei jätka ja lõpetasid vallaga sõlmitud rendilepingu.
Kuusalu vallavalitsus korraldas sel kevadel uue rentniku leidmiseks konkursi, pakkumise esitasid kolm firmat. Konkursi võitis OÜ Haljason, mille eestvedajad on kohalikud mehed Kristjan Nikker ja Rando Kapralov. Ettevõte pakkus rendisummaks 230 eurot kuus. Kohustus on hoida torn avatuna kevadest sügiseni vähemalt viiel päeval nädalas.
Uued rentnikud plaanivad avada torni külalistele vahetult enne jaanipäeva, laupäeval, 20. juunil.

Tulevane infopunkt-elamuskeskus
Sel nädalal alustasid uued rentnikud tornis korrastustöödega. Kristjan Nikkeri sõnul puhastatakse ja värvitakse siseruumides ning tehakse korda kempsud. Veterinaar- ja toiduametilt taotletakse luba toiduainete käitlemiseks.
„Tänapäevaste nõuetega ei ole tornis võimalik oma kööki rajada, seega kohapeal me toitu valmistada ei saa. Hakkame pakkuma pirukaid, kooke, kohvi. Plaan on teha koostööd kohalike pagarite ja kondiitritega ning turustada koduköökides valmistatud hoidiseid. Teeme üleskutse, kel on veterinaar- ja toiduameti luba oma kodus valmistatud tooteid müüa pakendatult ja ka kohvikus, võiksid võtta meiega ühendust,“ sõnab Kristjan Nikker ja kinnitab, et kindlasti pakutakse tornis edaspidigi sealsamas kõrval asuvas Remedias toodetud Kiiu Torni likööre, mis on aastaid olnud traditsiooniline majanaps.
Kaugem suund on arendada Kiiu tornist elamuskeskus-turismivärav, kuhu on võimalik Kuusalu valda või kogu Lahemaa piirkonda tulijatel sisse astuda, osta kohalike tootjate toodangut, meeneid, võtta voldikuid ja muid infomaterjale ümbruskonna kohta.
„Kiiu torn on olnud kohalike noorte kohtkogunemiskoht, ka meie oleme seal kõlkunud. Kui saime teada, et torn on jäänud rentniketa, otsustasime kandideerida. Eelmisel suvel haldasime Salmistu sadamat, koristasime prügi ja puhastasime WCsid, et proovime, vast saame hakkama ka tornis tegutsemisega. Noorena istusime väljas, mis sees oli, seda ei näinud, nüüd läheme sinna sisse. See pole meie jaoks ainult äriprojekt, lapsepõlvest saadik on selle kõrval üles kasvatud,“ lausub Kristjan Nikker.
Rando Kapralov lisab, et torni potentsiaal on palju suurem, kui olla ainult vaatamisväärsus: „Soovime pakkuda kohalikele inimestele võimalust taas sinna tulla. Alustame väiksemalt, soovime edasi arendada, ideid on ja vaatame, kuhu välja jõuame.“
Ka on plaanis korraldada tornis mitmesuguseid töötubasid, tema elukaaslane Miina Antons tegeleb savi ja keraamikaga ning on valmis huvilisi juhendama.
Torn tahetakse avatuna hoida kuni sügiseni igal päeval, tööpäevadel lühemalt, nädalavahetustel pikemalt. Et soojade ilmadega saaksid külalised soovi korral õues aega veeta, kavatsetakse torni juurde teha täiendavaid istumiskohti ja ehitada väike terrass.
Endistest kolhoositöötajatest said 28 aastat tagasi turismiettevõtjad
Kiiu torni pikaaegne perenaine Mare Muruväli jutustab, et on hariduselt agronoom, esmalt töötas Kuusalu kolhoosis seemnekasvatuse agronoomina, hiljem oli kolhoosi abiettevõtte, kuulsa elektroonikafirma Estron majandusjuhataja.
„Kui kolhoos likvideeriti, tuli leida endale uus tegevus. Kuna majandusjuhatajana tegelesin ka Kiiu torniga, kus võeti vastu kolhoosi ja Estroni külalisi, tekkis mõte hakata seal ettevõtlusega tegelema. Põllumajandusreformiga oli torn läinud Kuusalu kolhoosilt üle vallale, saime torni vallalt rendile. Lehta Parve oli kolhoosis kaadrite inspektor, ka temal kadus töö, olime nagu peata kanad, aga asusime tasapisi tegutsema. Esialgu pidasime tornis söögikohta, väikeses kunkus olid pliidid. Lihad-kotletid tegin kodus valmis, kohapeal valmistasime friikartuleid ja väga popid olid me praekartulid, mõni käiski me juures nende pärast,“ meenutab ta.
Peeti sünnipäevi ja lasteüritusi, võeti vastu turismigruppe, aga seoses masuga ja pärast seda läks majandamine raskeks, pidevalt ei tasunud torni töös hoida.
„Giididega oli hea koostöö, nad tulid ka edaspidi välisturistidega kohvi jooma, pakkusime Kiiu Torni likööri, rääkisime torni ajaloost, küsiti kolhoosiaja kohta. Palju käis sakslasi, soomlasi, hispaanlasi. Tulekuaeg broneeriti, me olime selleks ajaks kohal.“
Taastama hakkasid Estroni noored
Kiiu lagunenud tornis oli nõukogude ajal sepikoda, hiljem Kiiu meierei töötaja lambalaut. Torni hakati taastama 1971. aastal Estroni noorte algatusel.
Estronis töötanud Maila Tamm, kes oli korrastustööde aktiivne eestvedaja, kirjeldab: „Aknaid tornil ees ei olnud, aga trepp oli korras. Kogunesime teisele korrusele, tegime noorteklubi avaõhtu, põletasime küünlaid. Sündis idee kujundada tornist noorteklubi koht. Hakkasime ühiskondlikus korras ja vabatahtlikult torni puhastama, viskasime lambasõnniku välja, sepikojast oli jäänud palju metalli. Estroni juht Vladimir Makarov avastas, et tegutseme seal. Kolhoos võttis tööde juhtimise üle, appi kutsuti kunstiajaloolane Villem Raam restaureerimisvalitsusest ja keegi arhitekt oli veel. Töötasime nende kontrolli all, samal ajal käisid arheoloogilised kaevamised. Rahastasid kolhoos ja Estron. Meie huvi kadus, kui noorteklubi tegevust taheti liita komsomoliga. Suve ja sügise tegutsesime seal, siis saime aru, et torni meie kasutusse ei anta, tehakse kolhoosi esinduskohaks. Pidulik avamine oli 1974. aastal, pealinna ja kohalikele tegijatele jagati meenemedaleid. Täiesti ilma jäid ja ka kutset ei saanud kõik need ligi kolmkümmend noort, kes torni korrastamisel vabatahtlikult töötasid. Olime solvunud.“
Kui märgati, et noored nurisesid, avati tornis pooleldi mitteametlik baar-noortekohvik, mis tegutses poolteist aastat. Baaris töötas Matti Krönström. Kuna noorte peod kasvasid suureks, kohviku pidamine lõpetati.
Maila Tamm: „Torni puhastamine oli vahva aeg. Olime noored, entusiastlikud. Suuremad eestvedajad olid veel Pavel Borštšik, Tiiu Rikas, Lya Veltri. Kui meie alustasime, oli mõis lagunenud, pargi asemel padrik. Nüüd on mõis ja park korras ning väga vahva, et ka torn avatakse rahvale. Võib öelda, et need on Estroni juhi Vladimir Makarovi tugevad jalajäljed, tema algatas 1970ndatel aastatel mõisahoone ja pargi korrastamise ning me noortega ei oleks ühiskondlikus korras suutnud torni teha selliseks ega hoida, nagu sai tehtud Makarovi juhtimisel.“
Tornis avamisest kuni tänapäevani on alles ka spetsiaalselt sinna kavandatud ja valmistatud mööbel.