ENN KIRSMAN
Mõtlen Ukraina sõjapõgenikest laste peale, kes peavad sügisest alustama kooliteed eestikeelses koolis. Mis klassis nad peaksid õpinguid jätkama? Loogiline oleks, et sealt, kus kodumaal kool pooleli jäi. Aga kas see ikkagi on nii?
Ukrainas lähevad lapsed kooli aasta varem, kuueaastane on koolikohuslane. Koolis käivad nad aasta vähem kui Eesti lapsed ehk kokku 11 aastat. Seega, kui kool peab paigutama mingisse klassi 13aastase õpilase, kes on oma kodumaal lõpetanud seitsmenda klassi, siis kuidas seda õigesti ja õiglaselt teha. Kui õpilane lõpetas käesoleval õppeaastal Ukraina koolis näiteks seitsmenda klassi, kas ta peaks sügisel asuma õppima Eesti kooli kaheksandas?
Ukraina ja Eesti kooli klassinumbrite vahele ei ole võimalik tõmmata võrdusmärki. Tuleb süüvida õppekavadesse ja nende erinevustesse. Milliseid õppeaineid ja milliseid teemasid mingites klassides õpitakse Ukrainas ja milliseid Eestis? Iga klassi kohta tuleb koostada läbitavate teemade võrdlevad tabelid ning nende põhjal siis otsustada, millisesse klassi mingi Ukraina koolis õppinu Eesti riikliku õppekava mõistes jõudnud on.
Kes selle töö tegema peaks? Kas on ratsionaalne, et kõikides Eesti koolides see töö ette võetakse? Võib-olla tuleks vahepeal peamiselt Covidi kiirtestide hankimise ja laiali jagamisega tegelemise asemel teha see töö ära haridus- ja teadusministeeriumi ametnikel ning saadud tulemusi koolidega jagada?
Õppekavasid võrreldes võidakse jõuda arusaamisele, et Ukraina seitsmenda klassi õpilane on näiteks maateaduses jõudnud Eesti õppuriga samale tasemele, loodusõpetuses on Eesti kooli viienda klassi, matemaatikas kaheksanda klassi tasemel. Eesti keeles, mida Eesti koolis nimetatakse emakeeleks, on ta aga valgusaastate kaugusel maas, samas kui ukraina keeles, mis nende laste jaoks on emakeel, mõnel on selleks ka vene keel, on nad kilomeetrite kaugusel eesti lastest ees.
Kas selliste teadmiste ja oskustega õpilane peaks õppima edasi Eesti kooli kaheksandas klassis või seitsmendas või hoopis kuuendas?
Väidan, sellistele õpilastele tuleks koostada individuaalsed õppekavad, et nad saaksid oma kodumaal alustatud haridusteed võimalikult valutult edasi kulgeda. Ma ei mõista meie haridus- ja teadusministri pingutusi suruda kõik Ukraina õpilased oma kooliteed igal juhul jätkama eesti keeles ja Eesti õppekava järgi. Aga kui jõuludeks (loodetavasti küll varem) sõda läbi saab ja pere otsustab tagasi koju Ukrainasse minna, siis millises klassis ta seal oma õpinguid jätkaks? Segadus, mis taolisest peale surutud eestistamisest sünniks, oleks tohutu.
Samas pole enamikul eesti koolidel ressurssi, et kõigile Ukraina lastele individuaalset õppekava rakendada. Ei rahalist, ega ka inimressurssi. Õpetajate, kes pole veel toibunud Covidist tulenenud distantsõppe kolmest aastast, õlule asetataks uus koorem, mis võib osutuda udusuleks, mis lõplikult kaameli selgroo murrab.
Seega kutsun üles õpetajaid, koolijuhte ja koolipidajaid üheskoos selgitama haridus- ja teadusminister Liina Kersnale ning haridus- ja teadusministeeriumi ametnikele, et nii lihtsalt, kui nemad arvavad, koolis asjad ei käi ning et Ukraina laste Eesti koolisüsteemi lõimimine olemasolevate ressurssidega, sealhulgas inimjõud ja raha, pole lihtsalt realistlik.
Laske lõpuks ometi õpetajatel rahulikult teha oma tööd, mitte olla osalised ministri ja ministeeriumiametnike järjekordses eksperimendis.