Udmurditar õpetab Kehra koolis eesti keelt

1340
NADEŽDA PTŠELOVODOVA kirjanikunimi on MUŠ NADII: „Kodus on mind alati kutsutud Nadiiks, muš on udmurdi keeles mesilane.“

Kuigi NADEŽDA PTŠELOVODOVA on ülikooli lõpetanud õpetajakutsega, polnud ta enne Eestisse tulekut koolis töötanud.

Nadežda Ptšelovodova või Muš Nadii, nagu teda kirjanikunime järgi rohkem tuntakse, on pärit Udmurtiast. Nõuka-ajal kandis see nime Udmurdi ANSV, alates 1990. aastast on Vene Föderatsiooni koosseisus Udmurdi Vabariik.
„Pindalalt on Udmurdimaa sama suur kui Eesti ilma saarteta, ka rahvaarv on sama, ainult et udmurte on seal kolmandik,” ütleb ta.
Udmurte on tegelikult rohkem kui 700 000, kuid kõik nad ei ela Udmurdimaal. Need, kes elavad siiani oma esiisade maal, udmurdi keelt väljaspool kodu enam eriti ei räägi: „Praegu ei ole see enam ohtlik, kuid varem oli ja peeti häbiasjaks. Kui näiteks purjus mees rääkis trammis udmurdi keeles, sai ta peksa.”
Nadežda Ptšelovodova märgib, et venestamine kestab tema sünnimaal siiani. Kui külades on kodune keel olnud ikka udmurdi keel, siis praegune tendents on ka udmurdi kodudes rääkida vene keeles. Suuresti seetõttu, et lastel oleks edaspidi lihtsam – koolides on õppetöö vene keeles.
„Meil olid koolis udmurdi ja vene klassid. Vahe on selles, et udmurdi klassis õpitakse üks tund päevas udmurdi keelt ja kirjandust. Ka udmurdi klassi õpetajad on udmurdi keele oskajad. Mina käisin udmurdi klassis, aga näiteks mu vend õppis vene klassis – ema arvas, et kuna vend polnud väga õpihimuline, oli talle nii lihtsam,” jutustab ta.
Sünnimaal ei olnud perspektiivi
Nadežda Ptšelovodova lapsepõlvekodu asus Lõuna-Udmurdimaal, Tatarstani kõrvalrajoonis. Küla, kus ta kasvas ja koolis käis, oli pisut väiksem Kehra linnast, elanikke on seal umbes 2500. Tema ema on kogu elu töötanud haiglas naistearstina, isa oli autojuht, pikka aega tuletõrjeauto peal.
Pärast rajoonikeskuse koolis 11. klassi lõpetamist läks Nadežda Ptšelovodova õppima filoloogiat Udmurdi Riiklikusse Ülikooli.
„Meie külas öeldi, et iga õpetatud udmurt on filoloog, sest pärast kooli polnud võimalik kusagil mujal udmurdi keeles õppida, vaid seal, kus õpetati udmurdi keelt,” sõnab ta.
Ülikool asub Udmurdimaa pealinnas Iževskis, udmurdi keeles Ižkaris. Linn on tuntud selle poolest, et seal elas kogu elu tuntud automaadi leiutaja Mihhail Kalašnikov: „Seal on suured relvatehased, palju tööstust, linn ei ole väga ilus.”
Nadežda Ptšelovodova meenutab, et 1990ndate alguses, kui temast sai üliõpilane, tabas ka Udmurdimaad koos teiste väikerahvastega sarnane ärkamine, mil hakati rohkem mõtlema oma rahvusele, asutati rahvuslikke ühinguid, sel ajal loodi näiteks Udmurdi lipp, vapp ja hümn. Paraku ei olnud vabadusest mõtlevaid inimesi piisavalt palju ning nüüdseks on Udmurtiast pärit õpetaja hinnangul vabadusepüüdeid jäänud iga aastaga järjest vähemaks. Seda mõjutas 1990ndate teise poole suur majanduskriis, rahvas pettus president Boriss Jeltsinis, kuna nende elujärg halvenes järsult: „Pangasäästud nulliti, paljud jäid tööta, mehed hakkasid jooma.”
Nadežda Ptšelovodova lõpetas ülikooli 1997. aastal: „Meid koolitati udmurdi ja vene keele õpetajateks ning mõtlesime, et nüüd hakkame teerajajateks, kuid tegelikult polnud meil emakeelt kusagil õpetada.”
Viis aastat töötas ta Iževskis rahvusraamatukogus soome-ugri keelte ja koduloo dokumentide osakonnas. Ta tunnistab, et mingit perspektiivi seal ei näinud – arenguvõimalusi ei olnud, kogu palk läks üürikorteri eest tasumiseks. Siis hakkaski ta mõtlema, et miks mitte sõita õnne otsima Eestisse või Soome. Eesti tundus põnev seetõttu, et ülikoolis olid õpetamas käinud küll soome ja ungari õpetajad, eestlasi mitte, samuti käidi konverentsidel Soomes ja Ungaris, kuid mitte Eestis.
Kui 2002. aastal toimus Iževskis soome-ugri kirjanike kongress, tutvus seal handi ja mansi kirjanike kuraatorina töötanud Nadežda Ptšelovodova eesti kirjaniku Arvo Valtoniga: „Ta kutsus: tule, õpid eesti keele selgeks ja hakkame Ižkaris avaldama eesti kirjanduse sarja.”
Kuna kodumaal ei hoidnud teda miski kinni, tuli noor naine pärast kongressi 14 aastast tagasi Eestisse.
„Ema küll muretses, et miks Eesti ja miks mitte Soome. Eesti kohta ei tule vene meediast ju siiani mitte ühtegi head uudist. Kui ikka kogu aeg pead kuulama seda, mida sulle tahetakse pähe määrida, siis lõpuks jäädki uskuma.”
Tundmatu sõna „küüditamine”
Nadežda Ptšelovodova kinnitab, et mingit hirmu kodust mitmetuhande kilomeetri kaugusele kolimise ees ei olnud.
„Siia ma ju tahtsingi ning kõik tundus uus ja huvitav. Õppida oli palju. Näiteks, kui tõlkisin ühe raamatu eessõna jaoks Arvo Valtoni elulugu, kohtasin esimest korda sõna deportatsioon – küüditamine. Ma ei saanud sellest aru, meile seda ajaloos ei õpetatud. See oli õudne äratundmine: ma olen lõpetanud ülikooli, töötanud rahvusraamatukogus ja siin saan teada palju, millest varem polnud kuulnudki!”
Esimesel Eesti-aastal õppis ta koos teiste välismaalastega Tallinna Ülikooli juures eesti keelt, seejärel läks  magistrantuuri, õppis kirjandusteadust: „Kui teised olid eesti kirjandusest juba kõike lugenud, siis minu jaoks oli kõik see uus ja lugeda tuli palju, näiteks „Tõde ja õigust” lugesin üks köide nädalas.”
Et kuulda rohkem eesti keelt ja eestlastega rääkida, läks Nadežda Ptšelovodova õppimise kõrvalt giidikursustele. Sealt leidis paar head sõbrannat, kellele korraldas udmurdi köögi päevi: „Nad olid harjunud, et poolest, mida nad räägivad, ei saa ma aru, kuid ütlesin, et rääkige ikka, praegu kuulan, aga küll hiljem aru saan.”
Äratundmine, et eesti keel on selge, tuli siis, kui ta hakkas iseseisvalt tõlkima Ellen Niidu „Pille-Riini lugusid” ning sai kõigest aru. Tõlkima hakkas Nadežda Ptšelovodova siiski kohe, kui Eestisse tuli, niinimetatud Valtoni-projekti raames. Esialgu tõlkis ta eesti kirjandust udmurdi keelde vene keele abil ning peamiselt klassikat, hiljem lisandusid tänapäeva kirjanikud. Kokku on Udmurdimaal ilmunud 15 tema tõlgitud raamatut.
Nadežda Ptšelovodova on Eesti Kirjanike Liidu liige. Viis aastat tagasi hakkas ta Udmurdimaal korraldama Eesti kirjanduse päevi – igal talvel käivad kaks-kolm Eesti kirjanikku Udmurdimaal oma loomingut tutvustamas. Tõlketöö ja eesti-udmurdi kultuurisuhete arendamise eest sai ta tänavu presidendilt teenetemärgi.
Udmurdi, vene ja eesti keele õpetaja
Nadežda Ptšelovodova esimene töökoht Eestis oli Tallinna Ülikool, kus ta õpetas udmurdi keelt. Peale selle on ta rahvusraamatukogus õpetanud vene keelt. Kaks aastat töötas ta Eesti Keele Instituudis, viis lõpuni eesti-udmurdi sõnaraamatu  koostamise.  Eelmisel  kevadel reageeris tema tööotsimisele kaks kooli. Ta valis Kehra gümnaasiumi. Sügisest on ta seal õpetaja, õpetab eesti keelt teise keelena ehk neile lastele, kelle emakeel ei ole eesti keel.
„Nüüd siis olen lõpuks ometi õpetaja, kuigi ma ei uskunud kunagi, et võiksin õpetada eesti keelt,” lausub ta.
Õpetaja lisab, et kaks esimest kuud koolis olid väga rasked ja stressirohked. Töökoormus oli suur, tunde tuli anda kõigile põhikooli­klassidele peale 5. klassi, tööpäevad kujunesid väga pikaks, ka õpilased panid uue õpetaja proovile. Nüüd on harjunud ja töö meeldib.
Neli aastat on Nadežda Ptšelovodova olnud ka siinse udmurdi ühingu Ošmes juht ning tema eestvõttel korraldatakse igal neljapäeval Tallinnas udmurtide lauluõhtuid. Nende lauluõpetaja on Aiki Haug.
Eestis meeldib Nadežda Ptšelovodovale väga ning plaanib taotleda Eesti kodakondsust: „Kõige rohkem meeldib mulle, et Eesti on iseseisev riik, Udmurdimaa seda ei ole. See, mis toimub siin 24. veebruaril, oli minu jaoks nii eriline, et hakkasin sellest luuletama. Inimesed kiruvad, et Eestis pole hea elada, raha on vähe ning paljud sõidavad siit ära. Aga tegelikult on kõik see teie endi teha – olete iseseisev riik!”
Ta lisab, et tema kodu on nii Tallinnas Kalamajas kui ka Udmurdimaal: „Arvan, et igal naisel on kaks kodu. Udmurtidel jääb poeg elama koju, naine sõidab mehe juurde. Mina sõidan Udmurdimaale kaks korda aastas: metsmaasikate ja jõulude ajaks.”