Tuleval aastal möödub 75 aastat 1944 sundväljarändest

889
Mälestusmärk balti paadipõgenikele Rootsis Norrtäljes mere kaldal. Sügisel 1944 põgenesid rohkem kui 30 000 baltlast, tuhanded neist hukkusid merel. Foto Wilma Mankin Bergström

25. märtsi ja 14. juuni küüditamispäevade kõrval võiks leinapäevaks nimetada ka 21. septembri kui paadipõgenemispäeva.

Paljud Eesti inimesed olid sunnitud 1944. aasta hilissuvel ja sügisel põgenema sissetungiva Punaarmee ning nõukogude võimu terrori eest. Eestist lahkunute nimesid me suure tõenäosusega marmortahvlitelt ei leia.

Üks neist paljudest lugudest räägib enne nõukogude võimu tulekut Loksal mitmeid kauplusi pidanud Johannes Mankinist ning tema tütrest Wilma Mankin Bergströmist, kes jõudsid 1944. aasta septembris üle lahe Soome ja sealt kaudu edasi Rootsi.

Sõnumitooja kajastas aasta tagasi, kuidas praegu 96aastane kunstnikust Wilma Mankin Bergström külastas koos tütrega septembris oma sünnikohta Loksat. Tänavu septembri lõpus käis ta taas Loksal, kohtus tuttavatega ning tutvustas neile Rootsis värskelt ilmunud Eesti Päevalehte, kus on avaldatud artikkel „1944. aasta suurpõgenemine ja selle tähistamise tähtsus.“

Artikliks tõdetakse, et Eestis on vähe räägitud põgenemise põhjustest. Eestis pole püstitatud mälestusmärki, suurpõgenemise teema ei kajastu Eesti koolide õppekavas ning kooliõpikutes pole vastavat peatükki, mis selgitaks väliseestlaste võitlust ja tegevust me riigi taasiseseisvumise toeks.

Kirjutises on öeldud: „Teabe levimisele aitaks palju kaasa, kui me oma riigis vähemalt kord aastas tähistaksime 1944. aastal toimunud eestlaste massilist põgenemist sissetunginud vaenlase eest ja järgnevat väliseesti tegevust Eesti taasvabastamiseks.“

Wilma Mankin Bergström ja ta Loksa tuttavad leiavad, et sundväljarännet võiks kindlasti hakata tähistama Kuusalu vallas, kuna väga paljud paadipõgenikud lahkusid kodumaalt Pärispea ja Juminda poolsaare rannakülade kaudu. Sinna koguneti paadiga üle mere pääsemiseks ka sisemaalt, põgenikke aitasid poolsaarte külade paadiomanikud. Põgenesid rannakülade inimesed ja kaugemalt rahvas, Viinistu jõukast rannakülast läksid ära 75 protsenti külaelanikest.

Kuusalu vallavolikogu esimees, Kolga-Aabla külavanem ja Loksa päästekomando pealik Mait Kröönström kommenteerib, et on üleskutsest kuulnud: „Idee on hea, võiksime selle elluviimist kaaluda, hakata Kuusalu vallas tähistama mälestuspäeva ja -üritustega 1944. aasta paadipõgenemist. Räägin sellest Kuusalu vallavalitsuses ja volikogus, praegu on veel aega, et põhjalikult läbi arutada, kuidas meenutada me rannakülades 2019. septembris 75 aasta möödumist massilisest paadipõgenemisest läände.“

Mait Kröönström kõneleb, et tema peres on paadiga üle lahe põgenenud väliseestlasi nii ema- kui ka isapoolses suguvõsas. Ta emapoolne tädi, 91aastane Aino Klaamas, neiupõlvenimega Remmelgas, elab Rootsis Göteborgis. Tädi koos abikaasaga, Tapurlast pärit Ferdinand Klaamasega, kinkis mõne aasta eest Lennusadamas avatud meremuuseumile oma paadi, millega nad koos Eestist põgenesid ja hoidsid seda Göteborgis alles. Paat on välja pandud Lennusadamas.

Mait Kröönströmi isa sugulastest põgenes samuti Niitenbergide pere, läks läbi Rootsi Kanadasse.

WILMA MANKIN: „Eesti on mu südames.“
Sõnumitooja suhtles Wilma Mankin Bergströmiga e-kirja vahendusel. Palusime meenutada oma paadipõgenemist.

Ta kirjutas: „Meie pere mamma suri vene kahurikillu tõttu 1941. aasta augustis Järvamaal, kus elasime oma talus. Vend Uno võitles Soome sõjaväes. Põgenesime isa ja mina. Meil oli kogemus esimesest okupatsioonist. Vene sõjavägi tuli 21. septembril 1944 Loksale, anti käsk koguneda vabriku lähedal platsil, et nimed üles kirjutada, ja kaasa pidi tooma noad, kirved, raadioaparaadid, jalgrattad. Plats oli piiratud vene sõjaväelaste ja kuulipildujatega. Väljamineku keeld oli kella viiest õhtul. Päeval oli papa juhuslikult kohanud Pärispealt vana kundet, kelle noored pidid põgenema.

Papa sai koha nende paati. Enne kella viit hakkasime läbi metsa minema Pärispeale, papal käes portfell, minul väike kott – et elu või surm. Äriahju jäid põlema me kirjad, dokumendid, fotod. Jätsime maha kõik, ka tuleviku kodumaal.“

Ta meenutab, et Pärispea paat oli sõudepaat mootoriga, kui mootor läks rikki, pidi kalur sõudma aerudega ja vett paadist välja viskama, papa aitas kaasa. Vesi tõusis poolde säärde. Tuli suur mootorpaat, kes neid päästis. Mootorpaat oli ääreni täis põgenikke ja pakke, võttis nende paadi sleppi. Tross läks mitmel korral katki, kolmel korral otsiti nende keerlevat paati pimeduses, hüüda ega valgustada ei tohtinud. Neljandal korral lubati neid ajapuuduse pärast maha jätta, tähtis oli jõuda Soome enne päevavalgust. Lõpuks tross hoidis ja sõit jätkus. Hommikul sõitis üks lennuk madalalt üle peade, kästi teeselda surnuid, kuid oli Soome lennuk.

„Eestis olen käinud aastakümneid, külastanud sugulasi ja sõpru. Loksal käime tavaliselt sügisel. Kannan sõlge „Eesti 100“, olen uhke, et olen eestlane, Eesti on mu südames ja loodan, et ta jääb vabaks igavesti,“ kirjutas Wilma Mankin Bergström.

HELLAR GRABBI: „1944 ei emigreerutud, vaid põgeneti.“
Eestist samuti 1944. aastal põgenema pidanud ajakirjanik ja kirjastaja Hellar Grabbi on väliseesti väljaandes „Estonian World Review“ 2007. aastal ilmunud artiklis „Suur põgenemine: märkmeid, mõtteid, mälestusi“ öelnud, et tema arvates Eestis ei mõisteta alati selle suure põgenemise olemust ja põhjusi: „Näiteks on uue iseseisvusaja teatmeteostes, kaasa arvatud „Eesti Entsüklopeedia“, paljude sellel ajal lahkunute kohta sageli öeldud „siirdus Saksamaale“, „emigreerus Rootsi“, või „asus Poola kaudu elama Saksamaale“ või „põgenesid sõja eest“.“

Hellar Grabbi meelest näitab sellise terminoloogia kasutamine semantilist segadust ja ajaloolis-poliitilist mõistmatust, mis on pärit nõukogudeaja mõtte- ja keelepruugist: „Saksamaale ei „siirdutud“ – tegu ei olnud rahuliku ümberkolimisega. Rootsi ei „emigreerutud“ – tegu polnud väljarändamisega. Ei põgenetud sõja „eest“ ega „jalust“. Põgeneti saabuva Nõukogude okupatsioonivõimu eest, kellelt polnud midagi head oodata.“