Tudengid tõid Anija mõisas nähtavale historitsistlikud laemaalingud

1468

Anija mõisast võib saada püsivalt Eesti Kunstiakadeemia praktikakoht.

Möödunud nädalal toimusid Anija mõisas restaureerimise õpitoad, kus Eesti Kunstiakadeemia (EKA), Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõud ja tudengid ning kohalikud vabatahtlikud puhastasid fuajee lagedest välja 19. sajandist pärit laemaalingud.

Mõte kutsuda tudengid praktikale laemaale restaureerima tekkis Anija mõisa tegevjuhil Kaiti Kartusovil, kuna töötubade raames olid mõisas varem restaureeritud nii rõdu- kui peauks.

„Lagedest oli näha, et nende all on mingid maalingud. Tekkis huvi, et mis seal olla võiks, ning need konserveerida. Töötoad tundusid kasulikud nii rahvale kui mõisale. Võtsin ühendust EKAga, et kas nad on huvitatud praktikast meie mõisas. PRIA Leaderi meetmest Teeme Koos saime toetust 2444 eurot,“ jutustas Kaiti Kartusov.

Mõisas tegid nädala jooksul praktikat 12 tudengit, kellest osad kohapeal ka ööbisid ning õppejõud Hilkka Hiiob ja Merike Kallas. Vabatahtlikena käisid vahepeal abiks kohalikud koolilapsed. Lagesid katva krohvikihi alt tulid tööde käigus välja lae servades voogavad motiivid. Need olid ülemisel ja alumisel korrusel ühesugused, kuid all olid need soojemal elevandiluukarva taustal ja üleval külmal hallikal taustal. Võib arvata, et mõis sai teises maailmasõjas pommitabamuse, ülemisel korrusel on vana maalingutega lagi säilinud ainult osaliselt, alumisel korrusel tervikuna.

Hilkka Hiiob: „Alumisel korrusel puhastasime välja ainult motiivid lae nurkadest, sest ühevärviline taust tervikuna on liiga suur, et seda täielikult avada. Ülemisel korrusel, kus lagi on säilinud ainult osaliselt, tõime välja ka tausta.“

Kuna maalingud on historitsistlikud, siis peaksid need tema sõnul olema pärit 19. sajandi lõpust. Aasta eest Pikva mõisast välja toodud maalingud on stiililt sarnased Anija mõisa omadega. Anija mõisa laemaalingutega käis tutvumas ka Pikva mõisa omanik Mika Orava, kel Hilkka Hiiobi sõnul olevat oma mõisa laemotiivi restaureerides mõte kasutada siinset motiivi.

Puhastatud motiividel kasutatakse ainult hallikat akvarelltooni, mis ei uuenda maali ega varja ära kahjustusi, vaid jätab need tagaplaanile ja tõstab maalingu esile. Vajadusel saab selle värvi ka lihtsasti eemaldada.

„Me ei rekonstrueeri midagi. Toome ainult originaali välja,“ rääkis Hilkka Hiiob.

Ta lisas, et enamik Eestimaa mõisu on kas väga uhkeks ja uueks tehtud või siis täiesti ära lagunenud. Anija mõisa võlu ning eripära on aga selles, et võimalikult palju püütakse säilitada vana ja originaalselt ning seda esile tõsta: „Siin on veel palju peidetud saladusi. Anijal räägitakse, et mõis on mõis ja püütakse säilitada mõisa kui protsessi, mitte valmis tervikut.“

Kaiti Kartusov ütles, et loodab EKA saada mõisa partneriks ning selle kaudu pakuks võimalust tudengitele tulla ka edaspidi praktikale: „Tartu kunstikool teeb sama Esna mõisas, EKA võiks teha meil. Päris paljudes ruumides alumisel korrusel, kunstitoas, salongis, saalis, võib veel laemaale või muud peidus olla. Üleval ilmselt mitte, sest seal on seoses mõisas asunud kooliga  tehtud palju ümberehitusi. Kunagi peaksime tegema mõisas siseuuringud ja panema paika sisekujunduse kontseptsiooni, kuid uuringud on üsna kulukas ettevõtmine.“

Hilkka Hiiob kinnitas, et mõis on Tallinnale lähedal ja nad on huvitatud sellest, et igal aastal tulla tudengitega praktikale: „Me ei otsi ainult maalinguid, püüame aru saada värviskeemist. Väga huvitavad on siinsed tapeedikihid.“