

Põhja-Eesti toidutootjad-ettevõtjad arutavad, mis aitaks reklaamida ja iseloomustada kohalikku toitu.
Viikingitega kaasa tulnud toidukultuur, ajaloolistest Põhja-Eesti viinaköökidest alguses saanud viinatootmine, kartulitoidud, kala, liha, mõisaköögist inspireeritud safranisaiade ja pärnaõite kooslus, mere ja metsa vaheline toit, söödavad õied toidu kaunistamiseks – Põhja-Eesti toidu põhjal uuringu teinud Aili Tervonen Haapsalu kutsehariduskeskusest andis soovitusi, mis võiks olla Põhja-Eesti köögile iseloomulik.
Möödunud suvel läks käima kohaliku toidu projekt. Juhtroll on Arenduskojal, kaasa teevad Ida-Harju Koostöökoda, Pandivere Arendus- ja Inkubatsioonikeskus (PAIK), mille liikmed on Laekvere, Rakke, Tamsalu ja Väike-Maarja vald, ning MTÜ Partnerid, kuhu kuuluvad Haljala, Rakvere, Sõmeru, Vinni ja Viru-Nigula vald.
Nelja Leader-piirkonna koostöös on plaanis uuendada Põhja-Eesti toidumärgise kontseptsiooni, teavitada märgisest ettevõtjaid, laiendada selle väljaandmist kogu piirkonnas. Välja töötatakse märgise turunduskontseptsioon, mida tutvustatakse messidel ja laatadel, korraldatakse kohaliku toidu päevasid, uuendatakse veebilehte, antakse välja trükiseid.
Teisipäeval, 21. veebruaril oli Kose vallas Viskla külamajas Põhja-Eesti kohaliku toidu sisu loomise esimene töötuba. Aili Tervonen esitles kohaliku projekti käigus tehtud ülevaadet piirkonna kohalikust toidupärimusest.
Ta rääkis, et kohalik toit on palju rohkemat, kui vaid kartul, verivorst ja hapukapsas, need on iseloomulikud küll kogu Eestile, kuid ei erista Põhja-Eesti piirkonda.
Viikingid ja Vene turg
Aili Tervonen on olnud 15 aastat Haapsalus kokkade õpetaja: „Kokad peavad teadma erinevaid rahvuskööke, olen Eesti köögi põhjalikult läbi uurinud ja kokku kirjutanud, sellega ma ilmselt Põhja-Eesti toiduprojekti tegijatele silma jäingi.”
Ta lausus, et Põhja-Eesti regioon on suur ja väga erinäoline: „On põhjarannik kaluriküladega, mõisad ja talurahvas Pandivere külje alt. Püüdsin esitada tulemusi võimalikult ülevaatlikult ning mitte keskenduda üksikutele küladele, kus on kindlasti omad traditsioonid ja tavad. Eesmärk on aga kaardistada olemasolev toidukultuur ja mõelda, kuidas võtta see kõik ühe katuse alla ja panna ülejäänud Eestist eristuma.”
Töö tarbeks uuris ta läbi üle 20 eri allika, palus abi ka riigiarhiivist.
Aili Tervonen jutustas, et Põhja-Eesti toidukultuuri ühed esimesed mõjutajad olid viikingid, kes liikusid mööda Eesti põhjarannikut, Soome rannik oli liiga ohtlik. Järjest ei sõidetud korraga pikki vahemaid, lahesoppidesse jäädi puhkama ning sõideti ka mööda jõgesid sügavamale maismaale, kus pandi püsti oma laagrid. Viikingid tõid kaasa oma traditsioone, oskusi ja teadmisi.
Põhja-Eesti toidus võib Aili Tervoneni sõnul märgata ka soomlaste mõju – nende eeskujul hakati jooma kohvi varem kui mujal Eestis ning küpsetama keskelt auguga leiba. Soome lahesoppides käidi kalaretkedel.
Mõju avaldas ka Vene turu lähedus – õitsele läksid viinaköögid, nõudlus viina järele oli Venemaal suur. Viinapõletusest järele jäänud praak anti veistele, kelle piimaand selle tõttu suurenes ning sõnnik muutus väärtuslikumaks.
Mõisaaedadest inspiratsiooni saades soovitas ta, et Põhja-Eesti toitu võiksid kaunistada söödavad õied: „Sellest võiks kinni haarata, sest toidu kaunistamine hakkab järjest moodi minema. Tean, et Tallinna botaanikaaias on tehtud ka söödavate õite teemal ülevaadet.”
Söödavad õied
Pärast Aili Tervoneni ettekannet oli karaskipaus – erinevaid karaskeid olid valmistanud Viskla külamaja perenaine, Ülle Niinemets Anija mõisast, koduleibade valmistaja Kai Valdmann Kuusalu vallast Kupu külast ja mesinik Leonella Sootaga Kolgast.
Pärast sööki jagunesid osalejad rühmadesse – ülesanne oli leida Põhja-Eesti toiduga seotud märksõnu, millest aretada kohaliku toidu tunnuslause.
Toidutootjad pakkusid, et Põhja-Eesti toitu võiks iseloomustada fraas vana uues kuues, kuna paljud toidud, mis tänapäeval saanud uue ilme, on tegelikult loodud ammu. Soovitati, et Põhja-Eesti toitu võiks garneerida kaselehtede, pihlakamarjade või kressiõitega, kuna tänapäeva inimene sööb silmadega.
Revo Koha, kes peab Kunda jõe ääres Blücheri kohvikut, tõi välja, et Põhja-Eesti üks olulisemaid toiduaineid on kindlasti kala: „Au sees on ka mets seente ja marjadega, koduaia- ja põllusaadused, mesi ning kohalik liha. Maitse annavad lihtsad ja puhtad maitsed. Iseloomustav lause võiks olla mitmete põlvkondade traditsioonid tänases päevas. Pole vaja leiutada midagi uut, vaid süüa seda, mis olemas on.”
Anija mõisas peagi kohviku avav Ülle Niinemets pakkus, et Põhja-Eesti toitu iseloomustaks – maitsed rehetoast ja mõisaköögist Eesti kodusse.
Valgejõe Veinivilla perenaine Tiina Kuuler esitles oma rühma tunnuslauseid – „Kartul, silk ja hundijalavesi – need me sõbrad kolmekesi”, „Merelt ja põllult rõõmuks ja terviseks”, „Ilu, mis sünnib patta panna”, „Paepealsed maitsed”.
Loosung paepealsed maitsed tekitas osalejates elevust. Aili Tervonen kommenteeris, et paepealne võtab kõik kokku, kuna ka meri ja jõed on paepealsel, samuti sobib see nii talu- kui mõisaköögi iseloomustamiseks.
Kohaliku toidu projektijuht Eha Paas rääkis pärast esitlusi, et plaanis on teemaga edasi minna, timmida retsepte, korraldada Põhja-Eesti toidu retseptivõistlus. Piirkondades on lähiajal tulemas kohaliku toidu töötoad. Arenduskojal on kavas tutvustada mõisakööki. Osaleda plaanitakse maikuus Tallinnas toidumessil ning 20. augustil on Anija mõisas tulemas esimene Põhja-Eesti toidufestival.