Kohaliku toidu all mõistetakse kodumaist või piirkondlikku päritolu toidutoorainet või sellest toodetud toiduaineid. Mõiste on liiga lai, kuna siia võib liigituda ka tööstusliku tootmise tulemus, mis ei ole kindlasti üksi see, mida kohaliku toidu all peamiselt silmas tahetakse pidada.
Lisamärkus „tervislik” seab samuti laialivalguvad piirid. Osade inimeste meelest on tervislik vaid toortoit, teised leiavad, et tervislikud on põhjamaades ka loomsed valgud, näiteks, seapekk ja fermenteeritud toidud. Kellel on õigus, pole aimugi, küllap kõigil, kes üldse kohaliku ja tervisliku toidu peale mõtlevad.
Kui meie pere ja teised samas piirkonnas elavad pered eelistavad toitu lähipiirkonnast, siis on ümbruse talunikel tööd, et lähinaabreid toita. Kui juhtub midagi, näiteks idavaenlased on tankidega teel või maailma jumal, Naftakraan, keeratakse kinni, logistikafirmad ei tea, mida teha, siis me saaksime koos oma kogukonnaga elada rahumeeli edasi. Sest põhitoit on olemas. Sellises olukorras on meil ellujäämiseelis linnarahva ees.
Eelmisest mõttekonstruktsioonist lähtuvalt – tuleks suhtuda kohaliku toidu kättesaadavusse kui piirkondlikku toidujulgeolekusse.
Euroopa Liidu toetusrahaga tekib selles valdkonnas kääriefekt – igasugused fondid toetavad küll kohaliku toidu tootmist, aga soovitavalt ekspordiks. Tulemus on, minge Tallinna trendikasse poodi ja näete: 15 sorti chutneyd õunast, ploomist, kuremarjadest, hind 4-6 eurot 30 grammi eest. Kõigil nende potsikute tootjatel on tagataskus ekspordiplaan, sest see on ainsana projekti mõistes kasumlik.
On muidugi ka elementaarseid kohalikke toiduaineid, kuid ikkagi vähemuses. Samas on need pisipurgi-pudinad ka toredad, kuid minu arvates võiks olla see kõrvaltegevus elementaarse ja peamise tootmisel, mitte vastupidi.
Kohaliku toidu all mõistame lähipiirkonna esmatoodete käitlemist ja selle tulemusena toodetud elementaarseid toidukaupu (pagaritooted, meiereitooted, mahlad, moosid, hoidised, vorsti- ja juustutooted), ning muid käideldud toidutoorained söödavates variatsioonides. Nende toodete sihtgrupp on kohalik elanikkond.
Teiseks mõistame kohaliku toidu all esmatoodete käitlemist ja saadud eksklusiivseid, eristuvaid, rahvuslikke, piirkondliku eripära edasiandvaid või suveniiri väärtust kandvaid toidukaupu, mille sihtgrupp on piirkondlik turist või kohalik elanikkond.
Mingit kasu pole, kui saksa turist sõidab jalgrattaga mööda minu talust, mis asub 5000 aastat vanal asulakohal. Kirub kehva teed ja homme ostab Solarisest minu tehtud moosi. Sõpradele räägib, et Eestis oli igav, ainult see Estonian Local moos on ok, seda saab Tallinnast. Ja mina sain moosi tegemiseks maaelu edendamiseks suunatud Leader-programmist raha.
Kui uude Leader-strateegiasse kirjutada üheks meetmeks kohaliku toidu tootmine ja arendamine, on võtmeküsimus turunduslik – milline on sihtgrupp. Lisapunkte võiksid saada projektid, mille abil tehakse tooteid mahemärgiga.
Loomulikult kasvavad ettevõtlikumad tootjad suuremaks, tekivad ressursid turustada kaupu lähipiirkonnast kaugemale. Piirkondlikel tootjatel on võimalus ühineda, jagada tootmis-, logistika- ja turunduskulusid.
Kohaliku toidu teadvustatud tarbimisel edeneks maaelu ka sotsiaalses mõttes. Toidu ostmine tootjatelt, keda tunned, paneb neid pingutama kvaliteedi tagamisel, et luua jätkusuutlik äri. Tarbijate ettepanekud oleksid otse adresseeritud tootjale. Vastastikune suhtlus tugevdab kogukonnatunnet.
