TIIA HANSEN Raasikult on 10 aastat hooldusõde

2160

„Ratas on minu Mercedes. Sõidan sellega kogu talve, käeotsas ei jaksa toidukotte tassida,“ ütleb TIIA HANSEN.
27. märtsil tähistatakse sotsiaaltöötajate päeva.

„Töötasin kunagi Raasiku haiglas, pensionile jäin Tallinna onkoloogiahaiglast. Siis pakuti, et Raasikule on hooldusõde vaja,“ ütleb Tiia Hansen.

Ta on üks kolmest Raasiku valla hooldusõest. Tema hooldada on Raasiku viis üksikut vanurit, kõik üle 80-aastased, neist vanim 97-aastane. Kuigi hooldusõe ülesanne on tuua vanurile poest toidukraam ning õuest puud tuppa, teeb Tiia Hansen palju rohkem.

Igal hommikul võtab ta oma hoolealustelt poenimekirjad ning toob soovitud toidukraami. Seejärel koristab, kütab ahjud, teeb vahel ka söögi valmis, kord nädalas vahetab voodiriided, annab vanurite pesu valla sotsiaalkorterisse pesta, kolmapäeviti viib vanurid sinna duši alla.

„Kui mõni haigeks jääb, kutsun arsti, vajadusel toimetame inimese haiglasse. Üks 87-aastane naine ongi praegu haiglas. Hoian nüüd tema majapidamisel silma peal, korra on seal juba vargad käinud. Toidan iga päev tema kassi, lükkan õues lund,“ jutustab ta.

Päris kõiki oma hoolealuseid Tiia Hansen iga päev ei külasta, aga neid kindlasti, kellel tervis kehvem.

„Ühel memmel näiteks on südamega probleeme ning ei tea, millal võib temaga midagi juhtuda. Ta jätab enamasti isegi ukse lahti, kardab, et kukub ja siis ei pääse keegi teda aitama. Ja 97-aastane memm ootab mind alati. Ta on väga südamlik, alati pean hiljemalt kell üheksa tema juures olema, muidu hakkab muretsema, et olen äkki haigeks jäänud. Talle teen sageli ka süüa, ütleb, et ta ise ei oska. Vahel ostan valmistoitu, mõnikord viin kodust midagi kaasa,“ räägib Tiia Hansen.

Suur osa tööst – suhtlemine
Kuna hoolealused on üksikud inimesed, on Tiia Hansen neile enamasti ka ainuke inimene, kellega juttu ajada. Kõige vanemale memmele, kes ühe silmaga hästi ei näe, loeb ta ka ajalehti ette.

„Ta näeb pealkirjad ära ja mis huvitab, palub mul ette lugeda,“ sõnab hooldusõde.

Ta lisab, et kõik hoolealused on erinevad, igal inimesel oma veidrused: „Üks papi näiteks kardab väga vargaid ning peidab oma asju nii, et hiljem ei leia üles. Siis peame koos otsima. Muidu on ta tore mees, tal on palju tervisehädasid, kuid ta ei kurda kunagi. Temaga käime koos ka pangas ning Tallinnas turul. Eks tal on üksi igav ning seetõttu talle meeldibki ringi liikuda.“

Üks memm, keda Tiia Hansen hooldab, peab päevikut. Paneb iga päev midagi kirja, nii märkmeid, meenutusi kui luuletusi, ka vastulauseid, kui tal on arvamus mõne telerist või raadiost kuuldud uudise kohta.

„Päevik on väga huvitav, ta oskab hästi kirjutada. Seal on meenutusi kolhoosiajast ja tänapäevast – lihtsa maainimese elu peensusteni kirjas.“

Endise meditsiinitöötajana oskab Tiia Hansen oma hoolealustele ka kergemat arsti­abi anda, teeb näiteks süste, sest koduõdesid Raasikul pole. Vahel käib ta vanuritega ka ise linnas arsti juures, mõnikord valla bussiga, kuid on tulnud ka rongiga minna: „Rongiga on nendega paha käia, nad liiguvad viletsasti.“

Lisaks hoolealustele on ta arsti juurde toimetanud ka asotsiaalsete eluviisidega inimesi. Näiteks käidi alles hiljaaegu puuet taotlemas ühele 50-aastasele mehele, kelle tervise on võtnud viinakurat.

Tiia Hansen sõidab oma hoolealuste juurde jalgrattaga: „See on minu Mercedes. Olen Raasikul vist ainus, kes kogu talve läbi rattaga sõidab. Aga käeotsas lihtsalt ei jaksa raskeid toidukotte tassida.“

Kuigi hooldustöötaja on ise 69-aastane, on vanurite hooldamisega juba sedavõrd harjunud, et koju jääda veel pole soovinud, seda enam, et saab nii ka ise kodust välja – liikuma ja suhtlema.

„Noored seda tööd teha ei taha. Alati, kui vallas on mõned sotsiaaltöö praktikandid, saadetakse nad minu juurde. Käivad vanurite juures kaasas ja löövad kaht kätt kokku. Nemad ise seda tööd ilmselt kunagi tegema hakka.“