Teeme lastetoetused paremaks

708

Peaminister Ansip esitles hiljuti lastetoetuste reformi plaani, mille eesmärk on toetada senisest palju suurema summaga neid lapsi ja peresid, kes toetust kõige rohkem vajavad. Alljärgnevalt kirjeldan reformiplaani detaile ning kutsun üles arutelule, kuidas ühiselt toetusi pa­re-­­­ maks teha.

Kui täna on esimese ja teise lapse toetus Eestis 19 eurot ja alates kolmandast lapsest 57 eurot, siis Reformierakonna üldkogul avalikustatud plaani järgi saaks enim toetamist vajavate perede lapsed vastavalt 40 (1. ja 2.) või 115 eurot (alates pere 3. laps). Samas selle tõusu jaoks kelleltki teiselt toetust vähemaks või ära ei võeta. Uued vajaduspõhised toetusmäärad oleksid kõrgeimad Kesk- ja Ida-Euroopa riikide hulgas.


Taavi Rõivas, Riigikogu liige, Reformierakond

Põhjuseid, miks keskenduda abivajajatele ja tõsta summat jõuliselt on mitu.

Esiteks soovime vähendada vaesusriskis elavate laste arvu ning seetõttu maksame tulevikus suuremat toetust suhtelise vaesuspiiri järgi. Suhtelise vaesuse rehkendamise valem on üksjagu keeruline. Lihtsalt öeldes on suhteline vaesus kokkuleppeline ja ajas muutuv piir. Kui ühiskond muutub jõukamaks, tõuseb vastavalt ka suhtelise vaesuse piir.

Täna on see piir kolmeliikmelisel (ühe lapsega) perel kuskil 600 euro juures kuus – alla selle teeniv pere saaks tulevikus juba suuremat lastetoetust. Suurem toetus tähendaks abivajavatele peredele sadu eurosid aastas rohkem, näiteks kolmelapselise pere puhul ligi 1200 eurot.

Teiseks tahame väärtustada kolmandate laste sündi. Ei ole juhuslik, et kolmandal lapsel on kolm korda suurem toetus – siiani 57 ja tulevikus 115 eurot. Kui igas eesti peres kasvaks kolmas laps, ei peaks me muretsema rahvaarvu kahanemise pärast. Paraku on reaalsus teistsugune ning kolm last on palju vähemates peredes kui kaks või üks.

Kolmandaks soovime riigi alati piiratud vahendeid võimalikult sihipäraselt kasutada. Kui valik on tõsta kõigil toetust 4-5 euro võrra või abivajavatel peredel 21 euro võrra, siis on selge, et 21 eurot läheb sinna, kus seda rohkem vajatakse. Ülejäänutel toetuse suurus ei muutuks – plaani kelleltki toetust ära võtta ei ole. Loomulikult tahaks iga poliitik olla lahkuse võrdkuju ning lubada rohkem ja kõigile, aga aus ja vastutustundlik on hoida lubadused võimalustega kooskõlas.

Ja lõpuks, mis seal salata,  absoluutselt kõigile palju suurema toetuse maksmine ei ole  maksumaksja rahakotile jõukohane ning perede maksukoormuse tõstmine selleks, et osa maksutõusust toetusena tagasi kanda (sotside ettepanek) ei ole samuti kuigi loogiline. Tuleb ju toetusteks makstav eelarveraha lõviosas inimeste endi maksudest.