Tavalisest elust saab defitsiit?

1163

neeme
NEEME SUUR, Riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Enamik inimestest elab kõige tavalisemat elu. Me tahame hommikul oma lapsed kodulähedasse lasteaeda viia või kooli saata. Me tahame, et lapsed läheksid rõõmsa meelega kooli ja tuleksid õhtul rõõmsatena ja targematena tagasi. Tahame sõita korralikku teed mööda ja hea oleks, kui tööle ja poodi pääseks ka ühistranspordiga. Me soovime turvalist töökeskkonda ja inimväärset palka, samuti normaalse hinnaga toidukaupa osta. Lisaks ei tohiks kodused elektri- ja veearved ahastusse ajada. Haigestumise korral on ju igati loomulik soovida, et perearst või eriarstiabi oleks normaalsel kaugusel ja normaalse ajaga kättesaadav. Me tahame turvalist elukeskkonda ja seda, et meie kodukandis oleks nii sportimis- kui kultuurivõimalusi. Me tahame elada teadmisega, et häda korral jõuab riik ehk siis politsei, päästeteenistus või kiirabi meile appi.

Osa neist igapäevastest asjadest on meie endi teha, teine linnade-valdade korraldada ja kolmas riigi rida. See kõik on nii igapäevane ja loomulik.
Millegipärast on aga nii, et mitmed viimasel ajal riigis vastu võetud otsused ja pooleli olevad protsessid muudavad tavaelu üha kättesaamatumaks ja seda ennekõike inimeste jaoks, kes elavad väljaspool suuremaid linnu ja/või on väiksema sissetulekuga. Vastukaubaks on rahvale pakutud kodualuse maamaksu vabastust ja tulumaksu ühe­protsendilist langetamist, mis reaalselt astuvad jõusse küll 2013. ja 2014. aastal. Kehv kaup, kas pole?

Miks ma nii arvan? Juba ainuüksi selle pärast, et pea iga päev võib kuulda uudiseid, et riigil ei jätku raha ja taas tuleb mõnda vajalikku teenust koomale tõmmata. Samal ajal on selgelt vähenenud riigieelarvest linnadele ja valdadele laekuva raha osakaal.

Suure trummipõrina saatel tehtud kodualuse maamaksu vabastamisega lõid võimuerakonnad veel ühe mõra kohaliku elukorralduse tugisammastesse.

Omavalitsused vajavad kindlustunnet. Omavalitsustele on vaja selgeid ülesandeid koos pikaajalise ja stabiilse rahastamisega. Kohaliku elu rahastamisskeem peab olema demokraatlikule Euroopa riigile kohane ning tagama omavalitsuste iseseisvuse.

Siia võib veel juurde lisada riigi enda pakutavate teenuste käekäigu. Kuuldavasti näeb uus päästekorralduse arengukava kontseptsioon ette riikliku päästeteenistuse ja elupäästevõimekuse vähendamise ja vabatahtliku pääste rolli olulise tõusu. On selge, et sel juhul kannatavad just maapiirkonnad.

Teisalt planeerib riik maakondliku ühistranspordi ülalpidamiseks mõeldud summade kärpimist. Üksikisiku tulumaksu langetamine otsustati ära, et jätta tulevikus inimestele mõned eurod rohkem kätte, samal ajal kaotati ära erimärgistatud kütuse soodustused, mis vähendavad ettevõtluse konkurentsivõimet. Inimestes tekitavad musta masendust kauplustes toimuvad hinnarallid ja elektrihinna tõusud.

Kui sarnased trendid jätkuvad, siis muutub tavaline elu paljudele defitsiidiks: igapäevased teenused on kättesaadavad vaid osale ühiskonnast ning ülejäänud peavad harjuma veelgi vähenõudlikuma eluga. Ühel hetkel on osa peresid silmitsi küsimuse ees – kas me saame hakkama või ei.
Valitsuserakonnad lubasid enne valimisi stabiilsust ja kindlustunnet, täna tunnevad just stabiilsusest ja kindlustundest sügavat puudust nii inimesed, omavalitsused kui riik tervikuna.