Aruküla kooli 9. klassis õpib aasta lõpuni NITTAWAN ATTASIRI Taist.
Kuu aega vahetusõpilasena Aruküla põhikoolis olnud tailanna Nittawan Attasiri koju tagasi ei igatse. Ta lausus, et esimesed kultuurišokid on üle elatud ning järele on jäänud vaimustus – seda kogeb ta igal päeval, sest uut ja erinevat on palju.
Tailanna elab vahetusaasta Aruküla külje all Igavere külas Eda Lutteruse pere juures talus, kus on ka loomad. Samas peres on elanud Aruküla põhikooli eelmised vahetusõpilased, neid on olnud kaks ning mõlemad pärit Saksamaalt.
Nittawan Attasiri rääkis, et tal oli kindel soov tulla vahetusõpilaseks, kuid valik, kuhu täpsemalt, oli keeruline: „Vahetusprogrammi nõustaja abil valisime esialgu välja Soome, sest sealne haridussüsteem on väga hea, kuuldavasti isegi parim maailmas. Kuna sinna minekuks polnud aga sobivat varianti, jäi sõelale Eesti, mis on Soomele väga sarnane ning lähedal. Arukülla sattusin tänu sellele, et mu vahetuspere elab siin. Olen õnnelik ja rahul, arvan, et juhus oli minu poolt.”
Ta lisas, et soov oli teada saada, millised on eurooplased ja eestlased inimestena: „Tais keegi eriti Eestist midagi ei tea, seega ei osanud ka midagi ette kujutada. Polnud ootusi ega lootusi, kuid see tegi asja põnevamaks.”
Eestisse tulek oli tema teine reis Euroopasse – varem on ta õppinud ühe kuu Londonis suvekoolis, kuid seal tema sõnul eriti palju aega kultuuri ja rahvaga tutvumiseks ega sisse elamiseks ei jäänud.
Tailanna lükkas ümber müüdi, et eestlased on kinnised ning nendega on alguses keeruline sõbruneda: „Leidsin kohe häid sõpru, klassikaaslased on minuga väga sõbralikud, tahavad palju rääkida ning uurivad, kuidas on elu minu kodumaal.”
Algus Arukülas oli Nittawan Attasiri sõnul veidi raske, sest ta ei tundnud kedagi: „Jahedama ilmaga olen juba harjunud ning mind on hästi vastu võetud. Ainus, mis siiani veel harjumatu ning ilmselt jääbki häirima, on toit. Eesti toidud on küll head, kuid vürtsi on väga vähe. Õnneks oskan ja armastan aga ise endale süüa teha ning perekond aitab mind selles igati. Toiduvalmistamise käigus õpetab vahetusema mulle toiduga seotud eestikeelseid sõnu.”
Arukülas on tailanna koolipäevad samasugused, nagu teistel temaealistel, kuid lisaks õpib ta kaks tundi nädalas eesti keelt. Ta lausus, et seda ta veel eriti hästi ei oska – enne, kui sõnad selgeks saab, tuleb pusida täpitähtedega: „Tegelikult on see põnev. Hästi keeruline, aga tore ning loodan, et aasta lõpuks saan juba midagi räägitud. Klassikaaslased aitavad mind väga palju, tõlgivad, mida koolis räägitakse.”
Aruküla kooliga on ta väga rahul. Kui koolipere on rääkinud ruumipuudusest, siis Nittawan Attasiri lausus, et koolimajas on tohutult palju vaba ruumi. Ta on pärit ühest Tai idaosa väikesest provintsist mere äärest, keskmise suurusega linnast. Tema koolis on õpilasi 2000.
Vahetusõpilane lausus, et tema koolist lähevad väga paljud vahetusõpilaseks, eelkõige euroopasse: „Niisama reisimine on kallis ja keeruline, vahetusõpilaseks tulek annab võimaluse saada head haridust, õppida, kogeda teist kultuuri, avardada silmaringi.”
Eestis on ta jõudnud käia Tartus vahetuspere sugulastel külas ning mõned korrad Tallinnas: „Praegu on Eestis Tai vahetusõpilased ka Tartus ja Otepääl. Nendega pole ma veel kohtunud, kuid oleks tore.”
Õppeainetest meeldib talle kõige rohkem matemaatika: „Ka keemia ja füüsika on toredad. Reaalained on huvitavamad, kuid ka kergemad – pole vaja osata keelt. Soovin saada tulevikus hambaarstiks ning need ained tulevad kasuks.”
Vabal ajal Arukülas meeldib talle suhelda oma vahetuspere ja kohalike noortega, aidata majapidamistöödes, jalutada, kuulata muusikat.
