Andre Sepp, Riigikogu väliskomisjoni liige, Reformierakond
„Eesti ei ole üksi!“ Seda fakti kinnitas nüüdseks juba üle nädala aja tagasi Eestit külastanud maailma ühe mõjuvõimsama riigi pea – Ameerika Ühendriikide president Barack Obama. Jah, võime ju väita, et alates Eesti taasiseseisvumisest teame, et me pole üksi, kuna oleme end tihedalt erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide tuumikutesse sisse töötanud. Rääkimata sellest, et oleme maailma tugevaima ja mõjuvõimsama organisatsiooni, NATO liikmesriik. Ometi vajame liitlaste toetust ja toetavaid sõnu, et olla kindel, et oleme nendega koos.
Seda visiiti Eestisse võib võtta NATO tahtejõu ja otsustusvõimeilminguna. Seda võib järeldada sellest, et Obama külastas üht NATO kõige idapoolsemat riiki ning tegi seda just vahetult enne Walesi tippkohtumist, kus arutuse all olid Venemaale rakendatavad sanktsioonid, mis mängivad tänases Ukraina kriisis üht tähtsamat rolli. Kui minna ajaloos mõned kümned aastad tagasi, siis toonane diplomaatia väljendas kõike muud kui tänane. Siis valitses liitlaste riigijuhtide seas otsustamatus ning lootuse tunne, et kõik suundub niiöelda rahuaja rööbastesse. See lootus ei ole püstitatud eesmärki täitnud.
Seoses tänaste sündmustega Ukrainas on riikide jaoks tõusnud üha prioriteetsemaks välispoliitika. Väär on arvata, et see tõstatub meie jaoks ainult Euroopa Parlamendi valimiste ajal, kui küsime „Mida Eesti saab Euroopa Liidult?“ või et, välispoliitika on midagi kauget ja elitaarset ja lihtinimesel pole sellega pistmist. Just pingestunud sündmustega kogu maailmas avardub välispoliitika olemus ja selle professionaalsus. Põhjendatud on vajadus, et riikide välispoliitikat peaksid iseloomustama stabiilsus ning eesmärgipärasus, kuid samas ka oludega kohanemine ja partnerite mõistmine.
Eesti välispoliitikat võib nimetada eesmärgipäraseks kui tahtejõuliseks. Tänaseks oleme mõjuvõimsate organisatsioonide EL ja NATO täisliikmed ning meie tahtejõud väljendub nende organisatsioonide eesmärkide täitmises. Olgu see näiteks NATOs 2 protsendi suunamine SKPst kaitsesektorisse või Euroopa Liidus riigi eelarve ja rahanduse seatud piirides hoidmine. Ja need kaks näidet pole ainukesed meie edukast välispoliitikast.
Samas ei tohi unustada, et välispoliitika peab olema kiirelt oludega kohanev. Veel aasta tagasi ei osanud keegi meist ennustada, et Ukraina kaasamine Euroopa Liitu võib kulmineeruda kriisiks, mille tõttu toimub selles riigis lahingutegevus ja Ukraina pole territoriaalselt ega administratiivselt enam sama, mida oli enne.
Kuidas edasi? Kas Ameerika Ühendriikide president andis meile midagi välispoliitiliseks edasiseks tegevuseks? Kindlasti andis, sest tema visiit Eestisse näitas tema ja NATO tahet seista selle eest, et riikide iseseisvus oleks kõikumatu. Olgu selleks Tallinn, Pariis või Berliin. Kõik oleme võrdsed partnerid ja võime selles kindlad olla. Kindlustunne on õigustatud ootus, kui oleme ise panustanud ja ainuüksi välispoliitika ei saa teha imet, kui oma riigis toimuvad tegevused seda ei toeta. Seega on väga oluline, kuidas me igaüks oma kaaskodanikega suhtleme, millisel moel ja viisil seda teeme. Oma igapäevategemistes on meile omane väärikus ja lugupidamine kaaskodanike suhtes nii töökohas, ühistranspordis, kodupoes. Nendele saame üles ehitada väärtuspõhise kogukonna, riigi, Euroopa koostöö ja rahu.
Meile, eestlastele meeldib ikka rääkida ilmast ja poliitikast. Räägime nüüd rohkem ka meile väga olulisest ja põnevast välispoliitikast!
