Lahemaa pärandseminaril „Pärandmetsad ja metsamajandus“ osalesid keskkonnaameti peadirektor ANDRES ONEMAR ja RMK juht AIGAR KALLAS.
Tammistu külavanem, Lahemaa rahvuspargi koostöökogu ja Eesti Hobumajanduse Liidu juhatuse liige Marti Hääl näitas Kolgaküla rahvamajas seminaril suurelt ekraanilt fotosid oma koduküla külje all asuvatest pärandteedest. Kõrvuti piltidel olid olukorrad enne ja praegu – eelmisel aastal tehti erametsas raiet, teedele ja ka metsa alla on tekkinud kohati üle poole meetri sügavused roopad.
„Kogukond küsis, kas see on OK. Pöördusin külavanemana keskkonnainspektsiooni poole, ametnik käis kohal, kõik oli korrektne. Tekkinud on vastuolu, mis nörritab kohalikke. Kohtlemine on rahvuspargis ebavõrdne. Kui on vaja ehitada oma maale 20ruutmeetrist kuuri, siis on palju paberimajandust, avalikustamist ja põhjendamist. Kuid metsas võib kaitsealal sadu ruutmeetreid sama küla teid ja metsaalust lõhkuda suur masin ilma mingi eelneva teavituse ja tagajärjeta,“ kommenteeris Marti Hääl.
Ta tutvustas veel samalaadseid fotosid, kus metsatööd on lõhkunud Juminda poolsaare külade metsaaluseid ja -teid: „Lahemaa kaitse-eeskirja kohane väljavedu külmunud pinnasel saab selliseid vaatepilte nähes teise tähenduse.“
Mart Hääle ettekande teema oli reedel, 17. märtsil Kolgaküla rahvamajas toimunud seminaril „Kodumetsade kasutus ja kogukonnakeskne looduskaitse“. Ta selgitas kodumetsa mõistet – eeldab inimeste isiklikku emotsionaalset suhet kodulähedase metsaga, kodumetsata ei ole kodutunne täiuslik. Kodumets annab energiat, jõudu, tasakaalu. Üldjuhul metsaomanik mõtleb seoses kodumetsaga, millise jälje jätab seal töötamine ja mis jääb lapselapsele.
Külavanem tõdes, et metsa majandamisel ei arvestata rahvuspargis praegu pärandkultuuri ega muid avalikke huve: „Planeerimine võiks jõuda selleni, millises kohas ja missugust tehnoloogiat kasutada. Põhjamaades, ka Suurbritannias on selline praktika kasutusel – tundlikel, raskesti ligipääsetavatel ja märgadel aladel ei ole seal hobusega töötamisele konkurenti. Meie oleme arengufaasis, mis neis maades oli 1980-1990ndatel aastatel, kui hakati hobuseid metsatöödele tagasi tooma. Hobune metsas ei ole muuseum, vaid metsamajanduse tulevik teatud nišis. Hobusega töötades saaks elurikkust ja kogu ökosüsteemi metsas kaitsta ohustatud kohtades. Tuleks paika panna piirkonnad, kus neid töövõtteid eelistatult kasutada.“
TOM MEURLING ROOTSIST
Seminar algas pärast lõunat. Eelnes hommikupoolne praktiline metsatöö Vanakülas, töötati Ennu Tšernjavski Aaviku talu eesti raskeveohobuste ehk ardenni hobustega. Aaviku talul on olemas kohapeal meisterdatud töövahendid. Tallis on 15 hobust, neid koolitatakse ja rakendatakse metsatöös hobitegevusena.
Koostöös keskkonnaametiga tutvustati Aaviku talu metsades hobustega töötamist pärandkultuuriürituse raames kolmandat korda.
Seekord oli nõustajana kohale kutsutud Rootsi Ardennide Ühingu ja Rootsi Kutsarite Liidu president Tom Meurling, kes kasvatab ardenni hobuseid ja töötab nendega Stockholmi lähedal metsades ning parkides.
Ta rääkis oma tööst ka seminaril – kommuun tellib kaitsealustel aladel ning parkides lisaks puude mahavõtmisele ja väljaveole veel niitmist, heina- ja ehitusmaterjalide vedu, turistide sõidutamist. Töömehi on koos temaga kolm, sama palju on ka hobuseid. Hobutöid võib tellida eramaadele. Hobustega töötamist tutvustatakse kooliõpilastele. Koolitatakse instruktoreid ja juhendatakse neid, kes tahavad töötegemisel kasutada hobuseid.
Lepiti kokku, et koostöö Lahemaa rahvsupargiga ja Aaviku taluga jätkub, samuti Rootsi Kutsarite Liidul ja Eesti Hobumajanduse Liidul. Tom Meurling ootab Eesti-poolseid võõrustajad endale külla.
DŽINN ON PUDELIST VÄLJA LASTUD
Keskkonnaameti peadirektor Andres Onemar, Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) juhatuse esimees Aigar Kallas ja Tartu Ülikooli looduskaitsebioloog Asko Lõhmus olid seminaril samuti seisukohal, et loodusväärtusi säilitav ja edendav, kogukonnakeskne metsamajandamine on kaitsealadel võimalik.
Andres Onemar lausus, et rahvuspargis kehtivad kaitse-eeskiri ja kaitsekorralduskava võimaldavad loodussäästlikku majandamist: „Metsaseadus on koostatud ja raieviisid määratud majandusmetsade jaoks. Nende ületoomine kaitsemetsadesse ei sobi. 20 aastat tagasi sõltus raietöölise haritusest ja väärtushinnangutest, milliseks jäi mets raietööde järel. Nüüd kujundab selle pildi tehnoloogia. Tänapäevased harvesterid ja forvarderid on kallid, peavad end ära tasuma, töötama 24 tundi päevas. Lahemaal võiks aga kasutada kujundusraiet.“
Ta märkis Erametsakeskuse juhina, praegu makstakse toetusi selle eest, et kaitsealust metsa ei majandata, kuid võiks toetada hoopis loodussõbralikumaid raieviise.
Sama mõtet toetas ka Aigar Kallas, kes tõdes, et Lahemaa metsades on mõistlikum majandada keskkonnasäästlikul viisil. Ta tegi ülevaate puude vanusest – nii rangelt kaitstavas metsas kui ka piiranguvööndis on suur osa puudest 100aastased ja vanemad, keskmine küpsus on juba 70 aastat.
Seminarile järgnenud diskussioonis kodumetsade kaitsest ja kasutusest rõhutas Andres Onemar, et kaitsealal saab keskkonnaamet koos kogukonnaga kokku leppida, kuidas tagada metsade vanuselist ja liigilist mitmekesisust. Kui on kokkulepe, et metsatraktoritega ei töötata, on võimalik protsessi reguleerida. Kui plaan olemas, saaks edasisi otsuseid vastu võtta ka toetuste osas.
Keskkonnaameti kultuuripärandi spetsialist Ave Paulus: „Jõudsime seminaril selleni, et kaitsealadel võiks olla näidisalad, kus nii kogukond kui ka RMK näitavad metsamajandamisel head eeskuju loodus- ja kultuuriväärtuste säilitamisel. Lahemaa kaitsekorralduskavas on kirjas metsakasutustraditsioonide säilitamine ning selleks vajalike meetmete väljatöötamine „Elavate külamaastike“ programmi raames. Tartu ülikooli looduskaitsebioloogid lubasid meile appi tulla kaitsealale sobilike raieviiside, ka kujundusraie osas ning aidata välja töötada erametsaomanike toetussüsteemi loodussõbralikumateks metsatöödeks. Töögrupi järgmine koosolek toimub 18. aprillil, siis on kõne all ka rannakalandus ja põllumajandus.“
