IMBI ja TAAVI JÄETMA talu elu-olu kajastava filmi nimi on „Eestlased kui metsainimesed“.
„Maakana Matilda tibud on koorunud,“ kirjutas perenaine Imbi Jäetma mai keskel oma lastele ja postitas Sae talu kodulehele www.lahemaalammas.ee. Selles kirjas on sõnumit, aga ka lusti ja uhkust, kuna kannab pererahva jaoks palju sügavamat mõtet. Sadakond aastat tagasi teatas Sae talu perenaine Klaara Helene Adler oma pojale pealinna saadetud kirjas saksa keeles: „Emisel on sündinud pojad.“ See kiri on talus tänini, juures kuupäev ja aastaarv.
Imbi Jäetma: „Nii armas ja eriline on nüüd lugeda, kuidas ema kirjeldas lastele, mis talus on toimunud. Lisasin enda kirjale, et jätke ka see alles. Vähemasti meie lapsed ja lapselapsed saavad tulla maale, siin ise lambatalle toita, maast porgandit võtta. Me elustiil on südamerahu – teha seda, mis pakub rahuldust, ning elada metsa sees maal. Talu missioon on meie eluviis, mille käigus säilitame killukese seda, mis muidu kaob. Talutoimetuste kõrvalt käime mõlemad ka palgatööl.“ Tänavu täitus Imbi ja Taavi Jäetmal Kolga aleviku külje alla Sae tallu elamaasumisest 25 aastat. Augustis peab pererahvas 40. pulma-aastapäeva. Viimased kümme aastat on nad kasvatanud maalambaid. Põhikarjas on 50 pead, peaaegu sama palju on noorkarja. Ühise nime ja kaubamärgina on nad Sae talu lambad nimetanud lahemaalammasteks.
Lambaid koguti üle Eesti
Imbi Jäetma kirjeldab, kuidas esialgu pidasid nad koos abikaasaga talus mesilasi, siis lehmi, piima käisid müümas Loksal, lõpuks võeti pullid: „Kui pullid said müüdud ja olime otsustanud, et jäämegi hommikul minema linna tööle ning õhtul tulema maale koju tagasi, istusin kord verandal, oli sume õhtu, vaatasin karjamaale tungivat võsa ja süda valutas, et ei suuda selle pealekasvamist ega me talu vaid magamistoaks muutumist ära hoida. Silmad olid vidukil, nägin võsa vahel enda ees eri värvitoonides mügarikke. Hakkasin internetist otsima, sattusin maalammaste pildi peale – see oli sama, mis mu nägemuses.“ Imbi ja Taavi Jäetma asusid otsima eesti maalambaid, ent need polnud tõulammastena PRIAs arvel. Helistasid loomaarstidele ja sotsiaaltöötajatele, sõitsid mööda Eestit, käisid perest peresse, mõni lammas kingiti, mõnda ei saanudki või küsiti hingehinda. Kihnust toodi ühe memme laudast algselt soovitud kahe asemel korraga 15 lammast, muidu oleksid ülejäänud läinud kapsasupi sisse.
Aastal 2006 käivitus UNESCO maalammaste geeniuuringute projekt, millega tuvastati viis erinevat eesti maalamba liini. Maalambal on sale keha, lühike kolmnurkne saba, pea ja jalad villata ning kasukas toonilt hall, pruun, valge, must või laiguliselt kirju. Nad on vastupidavad ja vähenõudlikud, neist on alguse saanud eesti tumedapealine ja valgepealine lambatõug.
Sae talu koplites on Eestis senitõestatud maalamba liinid – kihnu, ruhnu, saare, hiiu ja viru.
Endise lauda asemele tehtud maalamba villatoas näeb valikut Sae talu toodangust: kootud villakindad, sokid, säärised, sallid, kampsunid, mütsid, vilditud esemed, nahad, lõngad. Kaup läheb hästi, lisaks enda lammaste villale ostetakse villa juurde, sest viltimiseks muidu ei jagu.
Müük toimub suurematel laatadel ja villatoas, kus viiakse läbi ka koolitusi. Viiel aastal on olnud maalambapäevad, mullu sügisel põlistõugude seminar koostöös keskkonnaametiga, lisaks eri maade lambakasvatajate külaskäigud. Vastu võetakse turismigruppe ja üksikuid huvilisi, kes soovivad tutvuda talueluga. Saab juhatust maalammaste pidamisest ning ka lamba koju osta.
Karjakaitsekoerad Matu, Tina, Ruudi ja Abba
Jäetma pererahva uhkus on maremma arbuzzi tõugu karjakaitsekoerad, kelle nad tõid Eestisse 2008. aastal.
Imbi Jäetma kirjeldab: „Kord olid meil Šveitsist külalised, kurtsin, et huntidel on algamas poegade õpetamise aeg ja meie metsades on ka teisi loomi, kellele lammas hea maitseb. Üks külaline teatas, et Itaalias ja Šveitsis on karjakaitsekoerad, andis oma kodukülas tegutseva karjakaitsekoerte keskuse kontakti. Sõitsime tütar Leega Šveitsi mägikülla, kus riigi rahastusel taastatakse selle koeratõu igivana kasutusala. Tõime kaasa emase Tina, Soomest isase Martino. Nad näevad välja nagu jääkarud, kaugemalt ajab neid lammastega segi. Karjakaitsekoer peab end karja liikmeks, talvel elab koos lammastega laudas, suvel koplis. Ohu korral suunab karjakaitsekoer lambad eemale, ise jääb nende ja ohuallika vahele.“
Lammastega on koplis ka noorem koer Ruudi. Tema õde Abba on koduhoidja. Sae talu karjakaitsekoeri tutvustati Kanal 2 saates „Sõber koer“.
„Maahommik“, „Osoon“ ja teised saated
Sae lambakasvatustalu on ajakirjanikele silma jäänud. Perest ja nende maalammastest on kirjutatud ajalehtedes ning ajakirjades, näidatud mitme telekanali saadetes. Eelmisel nädalal käis ETV „Osooni“ võttegrupp, saade tuleb eetrisse septembris.
Taavi Jäetma arvab, küllap meelitab kajastajaid kohale Imbi suhtlusoskus ja lahe olek.
Hea koostööpartner, Lahemaa giid Anne Kurepalu tõi nende õuele kolm aastat tagasi Jaapani filmigrupi, kes soovis teha Eestit tutvustavat filmi. Võtted kestsid kolm päeva, koos noorema poja Karl-Eerikuga oldi otsekui näitlejad, näidati kartulivõtmist ja puulõhkumist, lambaid ning kodumetsast seente-marjade korjamist ja neist toidu tegemist.
Imbi Jäetma jutustab, kuidas operaator ehmus, kui perenaine pakkus talle maast nopitud metsmaasikat – otse maast ja suhu, sellise asjaga polnud jaapanlased harjunud.
Kuigi film saadeti neile tutvumiseks, on range nõue, et Sae talu seda ise levitada ei või.
Väärikas ajalugu
Taavi Jäetma lapsepõlvekodu on Kuusalu lähedal Tülivere talu. Imbi Jäetma sündis Suure-Jaanis, üles kasvas Tallinnas Nõmmel. Kui nad abiellusid, asusid elama Lauristini kolhoosi kortermajja, Imbi oli õpetaja, Taavi elektroonik.
Pidevalt käidi külas Tüliveres ja ka Sae talus, kus elas Taavi vanatädi Ilma Kuurme, endine Kolga kooli õpetaja. Tädil lapsi polnud, lõpuks jäi talu Imbi ja Taavi Jäetma perele. Neil on neli last: Lee, Simo, Siiri ja Karl-Eerik.
Taavi Jäetma tutvustab Sae talu väärikat ajalugu. Asub Pärlijõe, uuema nimega Pudisoo jõe kaldal, Kolga mõisa saeveski oli seal juba 16. sajandil. Tegu on Lahemaa vanima vesiveskiga, kus lõigati laudu purjelaevade eh
