Sada aas­tat maa­re­for­mist

93
ANTS AA­MAN see­nior Uga­la la­val kõ­ne­too­lis.

Kõ­ne Vil­jan­dis EV100 tä­nu­ga­lal „Maa­ga rah­va pi­du“, mil­le­ga tä­his­ta­ti 100 aas­ta möö­du­mist maa­sea­du­se vas­tu­võt­mi­sest.

ANTS AA­MAN see­nior

Aus­ta­tud pre­si­dent Kers­ti Kal­ju­laid. Lu­gu­pee­tud tä­na­sel pi­du­li­kul koos­vii­bi­mi­se osa­le­jad. On õnn ol­la koos teie­ga oma va­bal esii­sa­de maal ja sel­lest rõõ­mu tun­da.

Kui mi­nu et­te­kan­tav veen­du­mus ini­me­se ja maa koo­s­elu si­de­mest lii­ga emot­sio­naal­ne on, and­ke see an­deks.

Sa­da aas­tat ta­ga­si tu­li üks mees tead­li­kult õh­tu­hä­ma­ru­se var­jul oma ta­lu poo­le, mil­le oma­ni­kuks oli ta saa­nud krahv Sten­boc­ki­ga all­kir­jas­ta­tud kont­rak­ti ko­ha­selt 23. ap­ril­lil 1907. aas­tal.

Kui mees esi­mes­se Maail­ma­sõt­ta läks, jäid ko­ju ta­lu pi­da­ma ema ja äs­ja­ko­si­tud noor nai­ne, kes oli esi­me­se lap­se oo­tel, ja ta­lu väl­jaos­tu­võl­ga veel 300 rub­la.

Lu­ban põ­hi­tee­ma­ga haa­ku­vat kõr­val­põi­get ja esi­tan, et krahv oli en­da ja­hi­pi­da­mi­se õi­gu­se eest ta­lu­maa­del vä­hen­da­nud ta­lu hin­da 200 rub­la ehk ka­hek­sa­küm­ne tu­han­de ka­na­mu­na hin­na võr­ra. Üle sa­ja aas­ta hil­jem on va­lit­se­nud iga­me­he ta­su­ta ja­hiõi­gu­se mõt­te­viis oma­ni­ke maal.

Aa­vi­ku ta­lu pe­re­mees JO­HAN­NES HEIN­MAA.

Mõt­te­tu­test ta­pa­tal­gu­test õn­nes­tus me­hel end sääs­ta va­ba­taht­li­kult sõ­ja­van­gi lan­ge­mi­se­ga ja töö­ta­da sõ­ja­van­gi­na üle nel­ja aas­ta Ba­den-Ba­de­ni lä­he­dal ta­lus. Oma rah­vu­se­le oma­se töö­ku­se­ga oli ta võit­nud ta­lu­pe­re toe­tu­se ja hea­taht­lik­ku­se. Sõ­ja tõt­tu tu­li tal Sak­sa­maal ta­lus õp­pi­da här­ga­de­ga töid te­ge­ma, mis oli­gi kon­ti­sääst­vam kui äge­da­te ho­bus­te­ga rah­mel­da­mi­ne. Ta­lus töö­tav tüd­ruk So­fii oli nen­de oma­va­he­li­ses as­ja­aja­mi­ses pal­ju osa­vam kui ko­du­maal ko­si­tud süü­tu kaa­sa. Noor mees oli ju mees, mit­te munk ega eu­nuhh. Ja va­bas­tav oli mit­te tun­da ema üle­koh­tust sal­li­ma­tust ja pa­ha­taht­lik­kust oma vä­ga töö­ka ja ot­su­se­kind­la mi­ni­tüt­re vas­tu.

Mi­da päev eda­si, se­da enam hää­bu­sid uue olu­kor­ra meel­di­vu­sed ja pin­na­le trü­gis tead­mi­ne, et ai­nult ühes ko­has oo­tab te­da väi­ke ku­ning­riik, kus ko­hast võiks kord ka ku­nin­ga tun­de­ga iga­vik­ku ka­du­da.

Vii­ma­seks tõu­keks ot­sus­ta­mi­ses said ni­me­det maail­ma re­vo­lut­sioo­ni jä­rel­lai­ned, mil Sak­sa­maal­gi nõu­ko­gu­sid moo­dus­ta­ma asu­ti, ja tead­mi­ne, et Ees­tis on oma riik loo­dud.

Pä­rast pi­sa­ra­tes­se kas­te­tud hü­vas­ti­jät­tu Ba­den-Ba­de­ni äär­ses ta­lus, ja lä­bi mäs­sa­va maail­ma tul­les, sõ­ja­van­gi pa­be­rid tas­kus, sei­sis mees oma ta­lu pii­ri­nur­ka, veel en­ne te­ma sõt­ta mi­ne­kut ehi­ta­tud tur­ba-Kus­ti ma­ja ko­hal. Ma­ja aken­dest tu­le­sil­ma ei paist­nud, aga see ei tä­hen­da­nud veel mi­da­gi. Era­kord­selt vä­he­se ju­tu, kuid us­ku­ma­tu töö­või­me­ga poiss­me­he­na oli Kus­ti tur­ba lõi­ka­mi­se­ga suut­nud nii­pal­ju ra­ha tee­ni­da, et en­da­le ma­ja ehi­ta­da, ja ta jõu­dis ka ta­lus hin­na­tud abi­mees ol­la.

Oma var­ja­tud tu­le­ku oli mees see­pä­rast nõn­da sead­nud, et te­ma ema oli va­raõh­tu­se ras­ke une­ga ning ar­va­ta­vas­ti võis ma­ga­da laps­ki, kel­le soost ja kind­last ole­ma­so­lust tal sel­get tead­mist pol­nud. Me­he nä­gu kat­tis või­mas pu­na­ne ha­be, ta oli tund­ma­tu.

Ja siis sei­sis­ki mees äh­ma­ses val­gu­ses re­he­toas. Nai­ne ei kil­ja­ta­nud ega mi­nes­ta­nud ega tor­ma­nud ha­be­tu­nud me­he kae­la rip­pu­ma, vaid läks tal­le vaik­selt vas­tu, sei­sis te­ma et­te, nii lä­he­da­le, et ka nõr­gas val­gu­ses võis üks­tei­se sil­mis­se kir­ju­ta­tud lu­ge­da.

Siis üt­les mees: „Ma olen viis aas­tat ära ol­nud, mit­te kee­gi ei tea, et ma elus olen, si­nul on siin või­ma­tult ras­ke ol­nud ük­sin­da ta­lu pi­da­da. Kui sul on kee­gi sü­da­mes­se läi­nud abi­li­ne ole­mas, siis ma võ­tan peo­täie ko­duõue mul­da ja lä­hen öö­pi­me­du­ses ta­ga­si. Ma usun , et sa ema­le ei üt­le, et ma elus olen, ja lap­se­le üt­le siis, kui ta täis­kas­va­nuks saab.“

Me ei tea, mil­list vas­tust mees oo­tas, kas ta ise­gi tea­dis – nai­ne lu­ges vai­ki­des me­he sil­ma­dest oo­da­ta­vat vas­tust. Me ei tea, kas ta lu­ges väl­ja.

Aa­vi­ku ta­lu pe­re­nai­ne JU­LIE HEIN­MAA ja tütar ELLEN.

Üh­täk­ki taas­tus nai­se elu­kor­ral­dav ot­sus­tus­või­me: „Tü­tar on viie­ne,“ üt­les ta ja tõi kii­res­ti va­nast ka­pi­ke­sest krah­vi all­kir­ja­ga kin­ni­tus­kir­ja, et ta­lu­maad on täie­li­kult väl­ja maks­tud. „Kui­das see või­ma­lik on?“ kü­sis mees. „Ka­he sea­ga,“ vas­tas nai­ne. „Ke­rens­ki­te­ga, krahv ar­vas, et sel­le ra­ha­ga enam mi­da­gi te­ha po­le, aga rub­la oli rub­la ja ta pi­di all­kir­ja and­ma. Ja mul on üks sü­da­mes­se läi­nud abi­li­ne ol­nud. See on meie ta­lu­maa, mis jääb järg­las­te­le põl­vest põl­ve.“

Nai­se usk ja loo­tus maa põ­li­ses­se pü­si­vus­se oli nii tu­gev, et ta suu­tis sel­le üle an­da na­pilt seits­me­seks saa­nud tüt­re­po­ja­le, rää­ki­des nii unus­ta­ma­tult, kes on see võim, mis nen­de maa röö­vi­nud oli, ja mi­da te­gi too võim Ka­tõ­ni met­sas.

Nai­se aeg sai ot­sa, aga usk maa kest­vus­se jäi, ja te­ma tü­tar pi­di va­nas eas sü­dant­lõ­hes­ta­valt nut­ma, kui veel hin­git­sev kol­hoos saa­tis ta­gas­ta­mi­sot­su­se­ga ta­lu­maa­le met­sa­lõi­ka­jad. Ja se­da Ees­ti Kong­res­si esi­me­sel is­tun­gi päe­val, mil nai­se tüt­re­poe­ga, Ees­ti Kong­res­si saa­di­kut nr 1 maad kaits­mas pol­nud.

Esi­ta­sin pil­di­ke­se ae­ga tuul­tes maa­re­for­mist ja kü­lae­lust. Sa­da aas­tat ta­ga­si re­for­mi­ti mõi­sa­de maid ta­lu­de­le, kas nüüd­ne uus –mõi­sas­ta­mi­ne – on pa­ra­ta­ma­tus?

Kõne JO­HAN­NES ja JU­LIE HEIN­MAA ta­lu kohta

Kuu­sa­lu val­la Kur­si kü­la Rät­se­pa ta­lu pe­re­mees Ants Aa­man see­nior esi­nes Ees­ti Ta­lu­pi­da­ja­te Kesk­lii­du nõu­ko­gu liik­me­na 29. sep­temb­ril EV100 tä­nu­ga­lal Vil­jan­dis Uga­la teat­ris kõ­ne­ga „100 aas­tat maa­re­for­mist“.

Ta kir­jel­das oma va­nai­sa Jo­han­nes Ein­man­ni, hil­jem ees­tin­das pe­re­kon­na­ni­meks Hein­maa, ja va­nae­ma Ju­lie Ein­man­ni Aa­vi­ku ta­lu lu­gu Aru kü­las – nen­de abie­lu ja ta­lu al­gu­saas­taid ning se­da, kui­das nad said ta­lu­maa väl­ja os­te­tud Kol­ga mõis­ni­kult. Aa­vi­ku ta­lus sündis ja kas­vas üles Ants Aa­ma­n nagu ka ta ema El­len Hein­maa, prae­gu elab seal Ants Aa­man juu­nior pe­re­ga.

Ants Aa­man: „Kesk­lii­du­le pa­ku­ti esi­ne­mis­või­ma­lust, nõu­ko­gu vo­li­tas kõ­ne­le­ma mind. Mõt­le­sin, et ta­haks numb­ri­te ja kok­ku­võ­te­te ase­mel rää­ki­da ini­mes­test, kes sa­da aas­tat ta­ga­si said maao­ma­ni­keks – oma va­nai­sast ja va­na­emast. Soo­vi­sin, et jutt lä­heks kuu­la­ja­te­le hin­ge, ja tun­dub, et läks­ki. Pä­rast ak­tust tä­na­sid mind pea­kor­ral­da­ja Mar­gus Kas­ter­pa­lu ja EV100 toim­kon­nast ka Tiit Pruu­li. Va­hea­jal tu­lid üle paa­ri­küm­ne ini­me­se tä­na­ma ja rää­ki­sid, kui­das kõ­ne nei­le mõ­jus. Mul on hea meel, et va­nae­ma-va­nai­sa lu­gu jõu­dis kuu­la­ja­te­le sü­da­mes­se, tund­sin, kui­das saal elas kaa­sa.“