Sven-Olav Paavel
Artikkel annab ülevaate seni vähekasutatud allikatest Kuusalu kihelkonna külade kohta Rootsi ja Läti
arhiividest 17. sajandi esimesest poolest.
Kuusalu kihelkonna kohta leiab 17. sajandi lõpust Eesti arhiivides hulga materjale (Harjumaa adramaarevisjon, reduktsioonikaardid). Kogu selle materjali on 1956. aastal süstemaatiliselt läbi töötanud ja indeksitega varustanud Gustav Vilbaste. Tema 4köitelist üle 1100leheküljelist („Kohanimed Loksa rajooni lääneosas (endises Kuusalu kihelkonnas). Peatükk asustusajaloost”) ei ole kahjuks küll avaldatud (käsikiri asub Emakeele Seltsis).
Enn Tarvel on 1983. aastal ilmunud „Lahemaa ajaloo” koostamisel saanud 17. sajandi alguse kohta kasutada Lundi Ülikooli raamatukogu käsikirjade osakonnas hoitava De la Gardie arhiivi materjale. Rootsi arhiivid raudse eesriide tagant ei olnud Eesti ajaloolastele niisama lihtsalt kättesaadavad. Aadu Must jutustab oma hiljuti avaldatud „Perekonnaloo koostaja käsiraamatus”, kuidas ta Lundi Ülikooli De la Gardie arhiivist 70ndatel mikrofilme tellis. Ka Tarvel sai kasutada De la Gardie arhiivi kserokoopiaid, mille talle saatis 1977. aastal Eesti asustusajaloo uurija eksiilis Oleg Roslavlev.
Teise Eesti asustusajaloo uurija Paul Johanseni monumentaalse „Die Estlandliste des Liber Census Daniae” (1933) külade nimistu viitab samuti 17. sajandi alguse allikatele. Ajaloolane Tiina Kala väidab, et Johanseni monograafia on nüüd muutunud ise juba omaette allikaks. Sama võiks tegelikult ütelda ka Vilbaste ja Tarveli käsitluste kohta.
Ometi tuleb silmas pidada, et kõik kolm autorit kasutavad 17. sajandi alguse osas eri arhiive. Johansen tugineb läbivalt Eestimaa mõisate maade nimistule ega viita vähemalt Kuusalu osas De la Gardie arhiivis sisalduvatele allikatele. Tarvel pole kasutanud Eestimaa mõisate maade nimistut ja De la Gardie arhiivist on ta kasutanud vaid osa. Vilbaste ei ole saanud aga kasutada üldse 16. sajandi lõpu ja 17. sajandi alguse arhiivimaterjale, millele eelmainitud tuginesid.
Eestimaa mõisate maade nimistu lugu
Rootsi võim hakkas peale maa oma valdusse saamist ajama jõulist fiskaalpoliitikat. Selleks oli vaja saada ülevaadet mõisate, külade ja talude majanduslikust olukorrast. Esimesed revisjonid toimusid juba 16. sajandil.
17. sajandi üks olulisemaid revisjone oli 1638. aastal. Algselt oli plaanis läbi viia kindralkubermangus üldine maarevisjon, aga revisjon toimus ainult Liivimaal. Eestimaa kohta on säilinud vaid mõisate kaupa mõisaomanike või -valitsejate aruandeid, mida nad kubermanguvalitsusele saatsid. Sellest on tänaseni alles Eestimaa mõisate maade nimistu (Estländische Landrolle 1636–1637, 1642), ehk 1636. aasta revisjon, nagu seda on ka kutsutud.
Maanimistu puhul on tegu 430leheküljelise toimikuga, mis sisaldab mõisate kaupa külade ja talude (peremeeste) loetelusid ning neilt mõisa kasuks nõutud teopäevade arvu nädalas ja talude adramaade arvu. Loetelud kujutavad endast mõisaomanike või -valitsejate saadetud aruandeid, mis ei ole koostatud ühe formulari alusel.
Kokku sisaldab toimik 174 mõisa aruannet. Toimikul puudub register ja osa lehti on lahtised. Aruannete sisu, vorm, koostamise aeg ja loetavus on üpris varieeruvad. Mõne puhul on tegu vaid kirjadega, mida on olnud raske köitesse lisada. Samas näiteks Jakob de la Gardie valduste aruanded on silmatorkavalt korrektsed ja põhjalikud. Kiiu mõisa aruande on allkirjastanud Kiiu rentnik Engelbrecht von Mengden 22. novembril 1636. aastal. Kolga aruanne on tegelikult dateerimata, aga Lundi De la Gardie arhiivi Kolga vakuraamatu andmed lubavad selle dateerida 1636. ja 1637. aasta vahepeale (suure tõenäosusega samuti 1636. aasta lõppu).
Eestimaa maanimistu toimiku saatusest niipalju, et see evakueeriti 1914. aastal koos teiste Liivimaa rootsiaegse kindralkuberneri arhiivimaterjalidega Riiast Rjazani ja sealt Tartu rahulepingu alusel Tartusse. Kuni II maailmasõjani hoiti säilikut Tartus Liivimaa rootsiaegse kindralkuberneri arhiivis (RKA,XII, 2). See arhiiv evakueeriti II maailmasõja ajal Riiga. Tartusse terviklikku arhiivi enam tagasi ei toodud, vaid jagati Eesti ja Läti ala materjalideks ära.
Rahvusarhiivis sai Tartusse reevakueeritud materjalide kohta koostatud uus nimistu, kus maanimistu kohta andmed puudusid. Riias Läti Riiklikus Ajalooarhiivis Liivimaa rootsiaegse kindralkuberneri kantselei fondis asub säilik uue viite all (LVVA.7349.1.217). Eestimaa maanimistu aitasid Riiast üles leida ajaloolane Kersti Lust ja Rahvusarhiivist Kadri Tooming.
Väärtuslik allikas Põhja-Eesti asustusajaloo uurijatele
Eestimaa maanimistu olulisusest Põhja-Eesti asustusajaloo uurijate jaoks toonitas 1930. aastal juba Paul Johansen. Ta on ka oma „Die Estlandliste” koostamisel Eestimaa maanimistut ulatuslikult kasutanud. Tema monograafias on 269 ristitud küla kirjelduses tervelt 177 varustatud viitega maanimistu aruande leheküljele. Johansen soovitas isegi see maanimistu avaldada.
Maanimistu avaldamiseni siiski ei jõutud. Vastuoksa, II maailmasõja järgi jäi see toimik Eesti uurijate allikatest ülepea välja. 1956. aastal kirjutab Vilbaste oma Kuusalu kihelkonna kohanimede käsikirjas, et see maanimistu on kahjuks läinud kaduma. Vilbaste käsikiri sai tugineda seetõttu ainult 17. sajandi lõpu materjalidele, millest on üksjagu kahju. Ka Tarveli „Lahemaa ajalugu” seda allikat ei kasuta. Maanimistu sisaldab samas ka De la Gardie valdustest idapool asuvate Lahemaa mõisate aruandeid.
Paul Johanseni huvitas rahva etnilise koosnemise küsimus ja kuna maanimistu pakub infot talude peremeeste, uusasukate, kasutusel oleva maa jne kohta, siis võib Johanseni meelest püüda maanimistu abil kindlaks teha, kui palju 1602. aasta laastavast katkust endist rahvastikku järele jäi. Näiteks Kuusalu külas oli 1586. aasta Kolga vakuraamatu järgi 18 peret ja 27 adramaad.
1636. aastaks oli sajandi alguse nälja ja katku kataklüsmi mõjul külas 11 peret ja 12,5 adramaad. Sajandi lõpuks (vahetult enne uut näljahäda ja Põhjasõda) jõudis perede arv 21ni ja kukub siis 1712. aastaks 6ni. Maanimistu pakub võimalust võrrelda ja taluperede järjepidevust detailsemalt nimedeni välja (genealoogilise allikana ta siiski kõne alla ei tule).
Erilist huvi võiks Eestimaa maanimistu pakkuda muidugi kohanimede uurijatele. 2016. aastal Eesti Keele Instituudi koostatud mahukas „Eesti Kohanimeraamat” Eestimaa maanimistule ei viita. Üldse näitab arhiivi kasutusleht, et nõukogude-järgsel ajal on toimiku vastu huvi tundnud vaid paar inimest.
Kuusalut puudutavad materjalid Lundi De la Gardie arhiivis
Lundi Ülikooli raamatukogus säilitatav De la Gardie arhiiv ja selle üks osa (Topographica, Balticum) sisaldab Kuusalu kihelkonna kohta väga palju 16. ja 17. sajandi materjale. Topographica, Balticum on varustatud 2014. aastal Per Stobaeuse põhjaliku fondiloendiga.
Kuusalut puudutavas osas pärineb kõige vanem vakuraamat 1586. aastast. Selles loetletakse külad (koos talude suuruste ja koormistega) järjekorras: Sigula, Kosu, Kuusalu, Kahala, Kalamäe, Kullava, Uuri, Muuksi, Kolga(küla), Kõnnu, Valgejõe/Vanaküla (Wittenåå), Vihasuu, Aabla, Juminda, Taberla, Virve, Pärispea, Viinistu, Kasispe ja väljaspool nimekirja Hirvli (Hirmola By). Samas kapslis on 16. sajandi lõpust pärit mitmeid Kolga inventare, mille vahel esineb ka külade loendeid. Märkimist väärib kindlasti 1586. aasta Kolga mõisa inventari nimistu, kus kirjeldatakse mõisa tsistertslaste-aegset hoonestust (enne kui poolakad mõisa 1602. aastal maha põletasid, mida kajastab Goeteerise 1615. aasta paiku tehtud gravüür). Sellele kirjeldusele viitas esmakordselt 1938. aastal Rootsi kunstiajaloolane Sten Karling, kes töötas enne sõda Tartu Ülikoolis.
Järgmine oluline allikas on Kolga inventar ja vakuraamat 1630.–1631. aastast. Sellele järgnevad järjestikused inventarid ja vakuraamatud 1636. aasta ja 1637. aasta kohta. 1639. aasta vakuraamatus on lõpp puudu. Köites on Kolga maaküladest vaid Sigula, Hirvli, Kahala. 1636.–1639. aasta inventarid ja vakuraamatud on kirjutanud sama inimene, kes koostas ka Eestimaa maanimistu Kolga mõisa aruande. Järjestikulised vakuraamatud on väga väärtuslik allikas, eriti veel, kui andmeid saab võrrelda sama perioodi Eestimaa maanimistuga.
Enn Tarvel on kasutanud vakuraamatuid aastast 1586, 1630, ja 1637. Kolga vakuraamat 1636. aastast annab võimaluse mõnel rannakülal, kes oma küla esmamainimise on seni tuletanud Tarveli raamatust (Tsitre, Hara, Suurpea), viia esmamainimise aasta võrra varasemaks. Lisaks arvukatele Kolga materjalidele on De la Gardie arhiivis ka eraldi kapsel Kiiu kohta (sisaldab ainest aastatest 1614–1650).
Rannakülade vanusest
Eelmisel sajandil arvati Johanseni järgi, et rannakülad olid maaküladest nooremad, kujutades endast pigem maasaraskondade hoojajalist asustust. Tarvel on seda küsitavaks pidanud, kaasajal arheoloogid (Gurly Vedru) samuti.
Vanem arvamus on toetunud ka faktile, et Taani hindamisraamatus Kuusalu 11 küla hulgas rannakülasid ei ole. 13. sajandi läänistamisürikud räägivad samuti vaid kahest rannakülast: Pärispea (Pernispe/Prenespe) ja Juminda (Iumentake).
Kolga rannakülad jagunevad Juminda ja Pärispea rannaks ning pered on mõisakirjades liigitatud vahel ühe, vahel teise küla alla. See ilmneb juba 16. sajandi allikates. Nii on 1586. aasta Kolga vakuraamatus Juminda külas viis peret, aga 1587. aasta jaanuarikuu Kolga mõisa inventaris paigutatakse Juminda alla nii Virve, Hara kui Tapurla talud (samas loetletakse seal eraldi Haabla ja ühepereline Pedaspea). 1586. aasta vakuraamatus on Haabla ja Virve eraldi küladena, aga viimase alla on seal paigutatud Hara pere. Pärispea poolsaarel leiab aga Suropee Handsu Pärispea (Pergispee) külas, Suropee Maddi aga Viinistu (Wynis) külas.
Perede esinemine eri külade all raskendab mõneti külade vanuse määramist. 1586. aasta vakuraamatus esineb üksikuna Pedispe Hanntt, 1587. aasta alguse inventaris Pedispee Hands. Kas tegu on juba eraldi külaga? Samas (1587. aasta) ürikus Viinistu ja Pärispea all olevad peresid sai juba mainitud. Ka Hara (Harro Marten) esines 1586. aastal, aga veel mitte iseseisva külana, vaid nii Virve kui Juminda alla paigutatuna. 1630. aasta vakuraamatus on Aabla külas Sitter Siby ja vabatalupoegade hulgas Loxa Peter. Loksa nimi esineb ka 1636. ja 1637. aasta Kolga vakuraamatutes ja sama aasta maanimistus (Locksa Peter).
1636. aasta Kolga vakuraamatus loetakse iseseisvaks külaks kindlasti Suurpea (Surepell), Tsitri (Sitter) ja Hara (Harra). Sama kinnitab ka teise allikana 1636. aasta Eestimaa maanimistu Kolga aruanne. 1637. aasta Kolga vakuraamatus on külade hulka lisandunud Pedaspea, kuigi seda on tegelikult juba 1586. aastast (1586, 1587, 1630, 1636) teistest eraldi mainitud.
Külade mõisastamine
17. sajandil
17. sajandil jäid paljud põliskülad mõisamajanduse ekspansioonile jalgu. Kolga vakuraamatud on säilinud lähestikuste aastate kohta (1630, 1636, 1637, 1639), mis annavad aimu 17. sajandil mõisamajanduse laienemisest põliskülade maadele ja lubavad isegi täpset dateerimist. Näiteks 1636. aasta vakuraamatus loetakse Kõnnu (Kendo) külas veel 6 peret 6 ja poole adramaaga. 1637. aasta vakuraamatu järgi on küla juba kaotatud ja selle asemel asutatud mõis. Nagu näha 1637. ja 1639. aasta inventaridest, on Kõnnu olnud esialgu Kolga kõrvalmõis. Mõisastatud põld hakkas mõisale kohe sisse tooma, isegi kui mujale asutatud talupoegadele anti kolm maksuvaba aastat.
1636. aastal on veel eksisteerinud Kullava küla (1241 Kullawa, 1587 Kullemeki By, 1630 Kullaw, 1636 Kullamagi). Sama aasta Eestimaa maanimistu Kolga aruande põhjal on Kullava küla mõisapõldudega ühendatud (Kullamegi… welches nun zur Hoffesacker eingenohmen).
1637. aasta vakuraamatust saab teada, et Kullava talupojad on viidud Vahastu külla. Vahastu nimi, mida mainitaks ilmselt juba 1290. aastal (Wasth), kohtab seni vaid vabatalupoegade nimekirjas (1630 Wahaste Jhan, 1636 Wahaste Jahn, 1637 Wahaste Maytt). Ilmselt on Vahastu hakanud kasvama just Kullava kaotamise ajal. 17. sajandi lõpus on Vahastus juba 10 peret.
Tänan Enn Tarvelit märkuste eest.