Rohemajandus kui uue majanduse kasvumootor

754

KAREL RÜÜTLI, Riigikogu keskkonnakomisjoni aseesimees, SDE

Tänapäeval näevad arenenud riigid rohemajanduses lahendust nii kliimamuredele kui ka üht uute töökohtade ja majanduskasvu allikat. Juba 90ndatel aastatel kirjutas toonane keskkonnaminister Andres Tarand enne esimesele ÜRO keskkonna ja arengu tippkohtumisele suundumist : „Arenenud maailm on üsna üksmeelne kolmes energeetikat puudutavas printsiibis, mida lähitulevikus tuleb rakendada. Need on säästlikkus, energiatoodangu hajutamine ning alternatiivenergeetika arendamine. Neid juhtmõtteid ei tohi vastandada, neid peab arendama korraga, muidugi võimaluste piires.“

Nüüd, pea kaks aastakümmet hiljem Rio de Janeiro ÜRO teise kestliku arengu tippkohtumise järel on kujunenud valdavaks arusaam, et taastuvenergeetikast peab saama peavooluenergeetika ja et energia säästmine on kõige tõhusam viis energiavõimsuste suurendamisel.

Üha kasvavas tempos kiireneb ressursside kasutamine ja fossiilsete energiaallikate tarbimine suurendab CO2 heitmeid. Lisaks kasvab sõltuvus naftast, mis paljuski pärineb Lähis-Idast, Lääne-Aafrikast ja Venemaalt ehk piirkondadest, mille valitsused ei häbene pöörata oma energiaressurssi poliitiliseks mõjutusvahendiks.

Ka Eesti väljakutseks kujuneb küsimus, kuidas saavutada vähemaga rohkem? Siinkohal ei saa rääkida ainult energeetikast, vaid majandusest tervikuna, eesmärgiga vähendada tema mõju keskkonnale. Euroopa Keskkonnaagentuuri andmetel suurenesid 2010. aastal Eesti CO2 heitmed Euroopa Liidus kõige enam – tervelt 25,2%. Hoolimata põlevkivienergeetika tohutust keskkonnareostusest suunab valitsus jätkuvalt sadu miljoneid eurosid tema toetamisse. Meie majandus on Euroopa Komisjoni hinnangul energiamahukamaid Euroopas, mistõttu kaotab ta kasvavate energiahindade tõttu kiiresti konkurentsivõimet.

Seega tuleb keskenduda sellele, kuidas piirata meie tarbimiskäitumise hävitavat mõju loodusele ning väljuda ohtlikust sõltuvussuhtest, millesse naftat eksportivad autoritaarsed riigid on maailma tõmmanud.

Lahendus saab olla üks – raiskamisele orienteeritud majandusmudel tuleb lülitada ümber säästlikule ja kestlikule režiimile.

Eesti ei tohiks kaasa minna suurriikide pillava ja vastutustundetu mentaliteediga. Peame enestele leidma teise tee, koondama oma parima ekspertiisi ja olema esimeste hulgas, kes oma majanduse ümber vaatavad. Sellega teeme teene nii enestele kui ka järeltulevatele põlvedele.

Siin on kanda keskne roll riigil. Vaid riiklik pikaajaline poliitika annab investoritele kindluse investeerida rohemajanduse uudsetesse ning tulevikus tulu toovatesse tegevusaladesse.

Rohemajandus tähendab transpordi ja logistika ümberkujundamist, keskkonnasõbralike ehitusmaterjalide ja tehnoloogiate kasutuselevõttu, materjalikulu ja kemikaalide kasutamise vähendamist tööstustes ja sügavaid muudatusi pakendamise jaekaubanduse vallas. Ka see tähendab mahepõllumajanduse arendamist ning ärgitamist kohalike toodete tarbimisele.

Kui paljud uutest lahendustest nõuavad nii teadlaste jõupingutusi kui suurt raha, siis mõned vajavad ainult loovamat lähenemist ja vanade dogmade murdmist.