
„Viru raba jääksoo veerežiimi taastamisel jäävad nähtavaks nii freesturba- kui ka pätsturbakaevandusala ning ala omapärast ajalugu saab ka edaspidi tutvustada,“ lausus RMK looduskaitseosakonna looduskaitsespetsialist Leevi Krumm Kolgaküla rahvamajas enne jõulupühi toimunud infopäeval vastuseks MTÜ Lahemaa Looduskooli loodusgiidide Maie Itse ja Maarja Orusalu kommentaarile, et Viru raba on kompaktne loodusmuuseum, sealsed endised turbaväljad on pärandkultuur, neid ei tohiks kaotada ega uputada.
Looduskooli giidid lisasid, et taastamistööde käigus tehtud paisudega on rabas kasvavaid puid üle ujutatud. Maarja Orusalu kirjeldas, kuidas õpilastel on kahju, et need puud ei jää ellu ning on arvatud, et raba ei taasta mitte looduse kaitsjad, vaid rüüstajad.
Leevi Krumm selgitas, et esialgu oli mõte puud eemaldada kogu tõstetud veetaseme piirkonnas, kuna inimestele ei pruugi surnud puud õpperajal esteetilised tunduda, aga otsustasime teadlikult teisiti: „See annab suurepärase võimaluse õpperaja külastajatele selgitada, et puude suremine ja surnud puud on väga oluline osa looduslikust keskkonnast. Surnud puud pakuvad elupaika ja toitu erinevatele liikidele.“
Maie Itse: „Olen Lahemaa rahvuspargi rajaja Veljo Ranniku õpilane. Tema toonitas, et loodust, kultuuri ja ajalugu ei saa käsitleda üksteisest lahus. Viru raba on nüüdseks matkajatele üle maailma reklaamitud koht. Seljakotimatkajad tulevad matkajalatsitega Tallinnast liinibussi, näitavad juhile kaardil Ulliallika peatust. Neil on info, et kogu raba läbib korralik laudtee, nad ei tea, et taastamistööde käigus osa laudteest on hakanud vee alla jääma. Vaja oleks käsipuud, et märgades ja libedates kohtades liikuda.“
Looduskaitsespetsialistid olid seda meelt, et vihmastel ilmadel on laudtee alati märg ja käsipuud ei ole hea lahendus. Võimaliku variandina pakuti, et üle taastatud lauka kulgeva laudtee võiks tõsta kõrgemaks ja ehitada laiemaks või viia kaugemale, kuivaks jäävale alale.
Probleemid laudteega tekkisid kolm kuud tagasi oktoobris, kui veega täituma hakanud rabalaugas ujutas sellest osa üle. Paari päevaga uputus likvideeriti, laudtee tõsteti kõrgemale.
Leevi Krumm tõdes, et Viru rabaga on tehtud eksperimente ja katsetusi, ka vigade parandusi: „Nüüd teame, et 2012. aastal palkidest rajatud paisud ei toiminud, polnud püsikindlad, hakkasid lekkima. Kuna paisud ei pidanud vett, veetase ei taastunud. Nüüd on kaevandusalale rajatud turbast ehitatud massiivsed paisud, materjal võeti kohapealt. Tööd tehti kopaga, et tagada paisude piisav tihedus ja tugevus. Paisude peale on laotud mättad, et soodustada nende taimestumist. Peab minema päris lähedale, et aru saada, et sinna on midagi rajatud. Töötatud on kopaga, millel olid laiad lindid, püsis väga hästi rabamaastikul ega lõhkunud pinnast.“
Elevust ja poleemikat tekitanud lauka kohta märkis ta, et selle kinnikasvamine on pidurdatud. Viru raba turbatootmisalal saavad hakata kasvama soodele omased taimed, kes on kohastunud liigniiskete kasvutingimustega. Kui anda piisavalt aega, võivad kasvama hakata jõhvikad ja murakad.
Viru raba jääksoo taastamine on üks osa suurest projektist „Kuivendatud, ammendatud ja hüljatud turbaalade korrastamine“. Rahastab Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfond. Viru raba jääksoo veerežiimi taastamisala kogupindala on 31,7 hektarit. Pätsturvast hakati selles rabas tootma 1951. aastal, 1960ndatel olid seal juba turbaväljakud, turvast kaevandati kuni 1985. aastani.
Rahvamajas räägitule järgnes matk Viru raba taastatavas osas. Leevi Krumm kõneles seal, et taastajate jaoks on Viru raba ka uurimisobjekt, tehtud on veetaseme mõõdukohad. Lisaks on Viru raba jääksoos uuringuid ja katseid teinud Tallinna Ülikool. Matkal leiti, et giididele ja ülikooli teadlastele võiks teha ühise infopäeva. Viru raba on Eestis üks külastatavamaid kohti, aastas käib seal üle 40 000 matkaja.