RIINA JUHKAMI Loksalt meenutab küüditamist

2361

RIINA JUHKAMI hoiab käes Kuu­salust pärit Villu Randoja raama­tut „Siberi lood“.
60 aastat tagasi, 25. märtsil 1949 viidi operatsiooniga „Murdlaine” Eestist Siberisse 20 702 inimest.

Loksal 45 aastat õpetaja­ametit pidanud Riina Juhkami oli küüditamise ajal 11-aastane ning õppis 4. klassis. Ta elas koos vanematega Virumaal Maidla vallas Oandu koolimajas – isa August Kaja oli koolijuhataja ja ema Marta samas koolis õpetaja.

Riina Juhkami mäletab küüditamispäeva selgelt, ema ja isa olid läinud Rakveresse, õpetajate nõupidamisele. Tema jäi samas majas elanud koolitädiga kahekesi. Hommikul kella 10 ajal sõitsid veoautod mööda, üks jäi kooli juurde seisma. Kuna vanemaid ei olnud, jäeti keegi mees neid ootama.

„Ta seisis akna juures, koduvillasest riidest mantel seljas. Kogu päeva jooksul ei rääkinud ühtegi sõna. Ema ja isa jõudsid õhtul rongiga Rakverest Lümatusse ja hakkasid jalgsi koju tulema. Külarahvas viis sõna, et neile on tuldud järele. Isa oli hetkeks arvanud, et ei lähe koju. Aga siis hakkasid emaga arutama, et laps on  kodus ning Alutaguse kevadised metsad märjad, kuhu oleks minna.”

Kodus loeti ette otsus, et nemad kui natsionalistliku perekonna liikmed on määratud eluaegsele asumisele väljaspool Eesti piire. Kuhu, seda ei öeldud. Hiljem saadi teada, et perekond Kaja oli olnud varunimekirjas, aga norm tuli täita.

Riina Juhkami jutustab, et isa oli olnud Maidla partorgiga sõjajalal – partorg käis koolimajas koosolekuid pidamas koolmeistriga kokku leppimata. Kuna vastutas maja eest, pani isa pahaks, kui küsimata sisse tungiti, ning ütles mitmel korral, mida asjast arvas.

Küüditajad andsid asjade kokkupanemiseks tund aega. Ema sai koolitädilt vildid. Riina Juhkami mäletamist mööda oli aga esimene asi, mille ema kaasa võttis – õmblusmasin. Ema üks tuttav oli küüditatud 1941. aastal, tagasi tuli 1948. Tema rääkis, et õmblusmasin oli see, mis päästis näljasurmast.

„Ka meid aitas see vana Singer, mis seisab mul praegu toas kapil. Sai Siberisse kaasa võetud ja sealt ka tagasi toodud. Kuna ema jäi haigeks ning tegi läbi operatsiooni, aitas õmblusmasin tõesti ka tal piima ja kartuleid teenida.”

Perekond pandi veoautole ja sõidutati Jõhvi. Sinna jõuti hilja öösel ning selgus, rongid olid komplekteeritud. Vabad vagunikohad leiti Rakveres. Sedasi sattusid Kajad Siberisse koos Rakvere kandi inimestega.

„Ešelonid hakkasid liikuma 26. märtsil kell kolm. Kui jõudsime Sinimägedesse, puhkesid kõik nutma. Võeti üles laul: „Seal Kawe keldris all, kus trellid akendel…” Sõitsime kolmekorruseliste naridega loomavagunites, nurgad olid jääs, buržuika ehk väike raudahi oli keskel. Ühes nurgas oli põrandas auk, see oli meie kemps, sinna tõmmati mõne aja pärast riided ette. Vagunis oli 42 inimest.”

Ema oli Rakverest ostnud lapsele kingiks väikese märkmiku, peal Tallinna vaade – Oleviste kirik ja Paks Margareeta. Sellesse hakkas ema märkima kuupäevi ja kellaaegu. Riina Juhkami lappab paar lehte edasi – Abakani jõuti 7. aprillil, teel oli oldud ligi kolm nädalat. Abakani jõgi oli Jenissei üks haru. Sõitjad laaditi maha. Pool jõge oli jääs. Asjad pidi panema regedele, viima lahtise veeni, paati ümber tõstma ja teisele kaldale viima. Seal ootasid kolhoosiesimehed ja sovhooside direktorid, et valida endale tööjõudu. Rahvas meenutas seda kohta hiljem kui orjaturgu.

Kuna isa oskas vene keelt, sai Minussinski tõulambakasvatuse sovhoosi direktoriga kokkuleppele ning kogu vagunirahvas võeti koos selle sovhoosi eri osakondadesse. Uueks elukohaks sai Krasnojarski krai Hakassi autonoomse oblasti Altai rajooni Minsovhoos. Seal oli 92 eesti peret, kokku 303 inimest. Iga kuu anti allkirjad, et ollakse alles. Kohtuotsus küüditamise kohta loeti Siberis ette aasta hiljem.

Eestist oli sellesse paika 5800 kilomeetrit, Mongoolia rahvavabariigi piirist 425 kilomeetrit. Puid ja kive polnud, laius lage stepp, paistsid Sajaanide eelmäed. Stepis olid tuhandepealised lambakarjad ja suslikud.

Elama asuti lagunenud majja, ühte tuppa 22 inimest, kokku kümmekond peret. Kuu aega hiljem said pered eraldi ruumid. Algul anti pool kilo leiba päevas täiskasvanu kohta, lapsed ei läinud arvesse. Ümberringi laiusid suured arbuusipõllud ja arbuuse võis süüa vabalt, aga ainult põllul.

Kolmandal päeval pidi hakkama tööle. Et isa oskas vene keelt ja sovhoosis oli vähe kirjaoskajaid, sai temast hiljem põllutööde vastuvõtja. Kõige raskemad olid 1949. ja 1950. aasta, need olid nälja-aastad.

„Mina läksin seal kolmandasse klassi. Õppisime vene keeles, aga hakkasime kiiresti aru saama. Kui Stalin suri, siis läks lahedamaks, kolisime Belõi Jari. Seal oli meil, eestlastel, oma laulukoor, mis tuli oblasti laureaadiks. Seda meenutavad me Siberi-kaaslased veel tänini. Meil oli ka rahvatantsurühm, mu ema juhendas. Ta õmbles mustas satiinist Eesti rahvariiete moodi esinemiskostüümid.”

Perekond Kaja jõudis Eestisse tagasi 1956. aasta 30. juunil. Koju hakati sõitma pärast seda, kui saadi otsus, et nad on asumiselt vabastatud. Kuna õpitud oli vene keeles, omandas Riina Juhkami Tallinna Pedagoogilises Instituudis vene keele ja kirjanduse õpetaja kutse, diplomi sai 1962. aastal. Töötades Koluvere alaealiste koloonias, tutvus tulevase abikaasa Erich Juhkamiga. 1963. aastal said neist Loksa keskkooli õpetajad. Pensionile läks Riina Juhkami 2000. aastal. Kuni 2008. aastani õpetas ta Loksal venekeelsetele elanikele eesti keelt – nii koolitusrühmades kui ka individuaalselt. Ta juhendas aastaid kooli rahvatantsurühma ning oli ka Loksa kolhoosi rahvatantsijate juht. Alates 1997. aastast juhendab ta Loksa Rannamemmede tantsuringi ning aegajalt käib õpetamas ka Pärispea tantsumemmesid.

„Kui küüditamisest sai 50 aastat, korraldasime Võsul oma Siberi-rahvaga kokkutuleku. Mõtlesime, et nii palju aega on möödas, kas ongi millestki rääkida. Aga kui kokku saime, nagu polekski vahepealseid aastaid olnud. Viis aastat tagasi oli kokkutulek minu juures Loksal. Tuleme tänavu suvel samuti kokku,” sõnab ta.