Riigikogu valimistest

1517

Raivo Uukkivi,
SDE

Tihti kuuleme kriitikat – riigikogus on liiga palju tagumikutundide täisistujaid ja inimesi, kes on rahvale näo järgi tuntud ehk häälepüüdjad. Tihti on nad elualadelt, mis erilist kooliharidust ei nõua. Mõnest ei kuule me midagi kogu aja jooksul, mil nad on riigikogus, teistel on veres esiemise tahe. Nii hakkavad nad seaduseandjatena intervjuusid andma. Siis tekibki küsimus, mis toimub?
Kas meie parlament peaks olema pansionaat karjääri lõpetanud sportlastele või alla keskmise lauljate kindel kuuteenistus või aste telediktorite karjääriredelil? Riigikogu on läbilõige rahvast, kui valija on armastatud meelelahutajaid soovinud näha enda elu kujundajatena, siis nii on. Mis siis, et neil pole riigijuhtimisest õrna aimugi. Nii on paratamatu, et tegelik riigijuhtimine koondub käputäie inimeste kätte kusagil tagatubades. Riigikogust saab tagatoa kummitempel, (pea)ministriteks sobivad keskharidusega inimesed, Eesti jaoks olulisi küsimusi ei püütagi lahendada.
Olulisem praeguses Eestis on vastuse leidmine küsimusele, kuidas üleilmastumise ja erinevate vabaduste tingimustes ära hoida Eesti inimeste jooksmine Tallinna ja selle ümbrusesse või lahkumine välismaale, mis viib eestlaste asendumiseni immigrantidega kolmandatest riikidest. Tuleb saavutada paljuräägitud erakondadeülene kokkulepe Eesti tuleviku visioonist. Seejärel kujundada erinevad poliitikad eesmärgi täitmiseks. Oluline on poliitikate kujundamisse kaasata teadlased. Soovides ääremaade ellujäämist, nende kogukondliku kultuuripärandi säilimist ehedalt, mitte vaid muuseumis, tuleb muuta mitmeid regionaalpoliitilisi suundumusi.
Regionaalpoliitika kõrval on teisigi olulisi ja lahendamist vajavaid valdkondi, mis eluliselt olulised riigi jätkusuutlikkusele. Täiskarsklase ja hobisportlasena on minu jaoks tähtis teema eestlase tervis. Mitte Haigekassa rahastamine ega arstijärjekorrad. Pean silmas tagajärgi ennetavat tegevust, mis on alati ühiskonnale odavam. Tervislike eluviiside propageerimisel aitab kaasa näiteks avalikus ruumis alkoholireklaami keelustamine. Muidugi alkoholi aktsiisist laekuvad summad võivad väheneda, ka siseriiklik tulu reklaami tegemisest endast. Aga see kaotus on köömes võrreldes kuluga, mis ühiskonnale tekib näiteks joomisest invaliidistunud inimeste toetamiseks. Ennetuse mõttes aitab kaasa tööandjatele tehtav maksusoodustus töötaja tervisesse investeeritult.
Jah, elades vaid ühes päevas on selline  vabastus  vaadeldav  riigi­eel­­arves maksutulude vähenemisega. Suutes vaadata ajas kaugemale, kalkuleerides igast tervena elatud päevast ühiskonnale tõusvat tulu, on jällegi tegemist mõõdetamatult suurema ühiskondliku kasuga.  Abituse õpetamise ja toetamise asemel on vaja õpetada enese tervise eest hoolt kandma ja toetada sotsiaalselt vastutustundlikke ettevõtjaid. Nii aitame kaasa rahvuse säilimisele.
Kujutan ette kodumaad, kus igal pool on hea elada, kus inimesed tunnevad, et neist hoolitakse – on olemas postkontor, konstaabel, päästjad, õpetajad, arstid, on võimalik  vabaaega  hästi  sisustada erinevatel (keha)kultuurialadel. Usun, et suurem osa eestimaalasi unistab samasugusest Eestist. Unistuse täitumiseks on vaja sisulist muutust riigijuhtimises. Alustada tuleb sellest, et riigijuhtimine ei tohi käia riigi pearaamatupidaja tahtmisi mööda. Riigijuhtimise muutmises ei suuda tulemuseni jõuda riigikogu, mis koosneb tippspordist tipppoliitikasse suundunud hariduse ja kogemuseta spordipensionäridest või keskpärastest bändimeestest. Mõelgem esimesel märtsil, millist Eestit me tahame!