Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud arhitekt KAIDI ÕIS: „Veetornist saaks kujundada Raasiku tunnusmärgi.“
Raasiku veetorn.
Raasiku noortekeskus esitas aprillis vallavolikogule taotluse toetada keskuse üleviimist raudtee kõrval asuvasse ajaloolisesse veetorni. Ehitis on antud Raasiku Kodukandi Seltsi hallata, selts on taotlenud PRIAst hoone kordategemiseks toetust, kuid seni tulutult.
Tulenevalt algatusest kinnitas volikogu maikuu istungil Raasiku veetorni töökomisjoni: esimees vallavanem Aare Ets, liikmed Ants Kivimäe, Aivar Tiitso, Maarja Sikut ja Angela Allik.
Paar nädalat tagasi võttis Sõnumitooja toimetusega ühendust arhitekt Kaidi Õis, kes on oma vanemate kaudu seotud Raasikuga. Ta teatas, et on koostanud Raasiku veetorni kohta Eesti Kunstiakadeemia restaureerimiskooli täiendkoolituse raames lõputöö, milles on analüüsinud torni ajalugu, koostanud renoveerimiskontseptsiooni.
Arhitekt KAIDI ÕIS.
Ta selgitas, et lõputöö tuli teha ajalooliselt ja kultuuriliselt huvitavast hoonest ning tema valis selleks 1870. aastal ehitatud veetorni, kuna on juba pikka aega tundnud huvi raudteearhitektuuri vastu: „Raasikul on raudteejaama ala kultuurilooliselt tähtis, otsekui Raasiku vanalinn. See on põnev piirkond, mis saaks olla huvipakkuv ka laiemas, kultuuriturismi kontekstis. Raudtee toimis Eestis pikka aega otsekui riik riigis, raudteearhitektuuriga seotud info oli salastatud ja tänaseks läinud arhiivide jaoks suuresti kaotsi. Õnneks on kultuurilugu veel maastikul väljaloetav: jaamahoone asukoht, teedestruktuur, abihoonestus.“
Ta on seda meelt, et Raasikul saaks veetornist kujundada aleviku tunnusmärgi, hoone kujutis võiks olla brändina logol.
„Kuid põhiküsimus on leida veetornile sobivaim funktsioon. Hoone võiks edaspidi toimida omalaadse kultuuriobjektina, mis oleks teatud kellaaegadel avatud kõigile huvilistele ning mahutaks kohaliku kultuurielu tegevusi. Minu lõputöö põhineb ettepanekul kujundada sinna ruumid Raasiku noortekeskusele või kogukonnaruumid üldisemas plaanis. Olen konsulteerinud noortekeskuse juhi Angela Alliku ja Raasiku seltsi juhi Ants Kivimäega,“ rääkis Kaidi Õis.
Veetorn on historitsistlikus stiilis kaheksanurkse põhiplaaniga kolmekorruseline ehitis, mis oli tsaariaegses raudteejaamas vajalik auruvedurite veega varustamiseks. Esimesel korrusel asub tänini veesoojenduskatel ja paakide veetaseme näidik. Palkkonstruktsioonis ülaosa mahutab kahte suurt metallveepaaki. Teine korrus on lahtine vahekorrus seadmete teenindamiseks ja kontrolliks.
Kaidi Õis on seda meelt, et tehnoseadmed ja torustikusüsteemi saab vajadusel ümber tõsta, kuid ajaloolised seadmed ja ehitusdetailid tuleks kindlasti säilitada ning hoone renoveerimisel lähtuda originaalsest materjalikäsitlusest.
Kolmel korrusel on kokku 90 m2 pinda. Kui esimesele korrusele lisada vahetasand, saaks neljal korrusel kokku 120 m2 kasulikku pinda.
Esimest korrust võiks tema nägemusel kasutada kogunemis- ja peoruumidena, ka näiteks filmiõhtuteks või tantsutreeninguks. Seintele kujundada ajutisi või püsinäitusi.
Ülemistel korrustel võiks olla puhke-, arvuti-, köögi-, lugemisnurgad. Seada üles lauajalgpall või koroonalaud. Eraldi teha koosolekuruum.
Veetorni ruume saaksid laenata teised vallas tegutsevad ühendused omavahelisteks kokkusaamisteks või laiemale ringile suunatud ettevõtmisteks.
Kaidi Õis: „On mõistetav, et Raasiku vallas on praegu prioriteetsemaid objekte kui veetorn, kuid kultuur ja pärandarhitektuur peaksid olema väärtustatud.
Ajaloolisi hooneid on kordades odavam konserveerida, kui hakata mõne aasta pärast restaureerima ning valmistama originaaldetailide koopiaid.“
Raasiku veetorn ei kuulu praeguse seisuga muinsuskaitsealuste objektide hulka.
