Kuusalu valla munitsipaalvara spetsialist, endises Loksa vallas maanõuniku ametis olnud REIN KIIS, olete abikaasa kaudu Lahemaal maaomanik ning puutute rahvuspargi probleemidega kokku omavalitsuse ja kohaliku elaniku-omaniku tasandil. Mida Lahemaa uue kaitse-eeskirja eelnõust arvate?
„Ehkki eelnõu avalikustamine algas 18. jaanuaril ja meie vestleme 4. veebruaril, pean tunnistama, et ei ole eelnõu kohta minu abikaasale kui maaomanikule saadetud kirja kätte saanud. Postiljon tõi paar päeva tagasi teatise, pean tähitud kirjale minema Loksale postkontorisse järele, kuid enne reedet, 5. veebruari sinna ei jõua.
Seega juba esimene asi, mida arvan, on, et avalikustamisega alustati valesti. Kõigepealt oleks tulnud saata maaomanikele kirjad ja seejärel kuulutada välja avalikustamise periood. Praegune olukord tekitab Lahemaa külade inimestes pingeid – räägitakse uuest kaitse-eeskirjast ja sellest, et palutakse võimaluse korral seisukohti saata enne 15. veebruari, kuid konkreetset infot paljudel veel pole.
Teiseks, avalikustamise teates lubati, et materjalidega saab tutvuda vallamajades. Toodi piirangutsoonide kohta kaardid, eeskirja eelnõu teksti kaasas polnud, rääkimata seletuskirjast. Saime Kuusalu vallamajja eelnõu ligi nädal hiljem ja seletuskirja alles eile, kui keskkonnapeaspetsialist Janne Kallakmaa neid nõudis.
Uurisin seletuskirja, see on kaitse-eeskirja eelnõu sõnasõnaline ümbertrükk, välja on jäetud paragrahvid ja loetelud. Lootsin, et saan seletuskirjast rohkem teada – et põhjendab ja laiendab, miks liike ja kooslusi kaitstakse ning mis oli eelmises eeskirjas teisiti, aga ei saanud.
Kolmandaks, inimesed tulevad vallamajja kaitse-eeskirja kohta uurima ning eeldavad, et vallaametnikud jagavad selgitusi, kuid oleme sama rumalad kui kõik teised, sest kaitse-eeskirja koostajad ei ole ametnikke instrueerinud. Oleks kasvõi tehtud tutvustav seminar.”
Meenub, et aastaid tagasi, kui samuti teatati uue kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamisest, oli juttu, et looduskaitsjad ja vallatöötajad hakkavad tegema koostööd.
„Esimesed lubadused anti, kui mälu mind ei peta, 2001. aastal. Mäletan, kui käisime Palmses, meile tutvustati Lahemaa administratsiooni remonditud tööruume ning räägiti, et hakatakse välja töötama uut kaitsekorralduskava. Oli juttu, et hakkame tegema koostööd, moodustame töögrupi, kuhu kuuluvad ka maaomanikud ja vallaesindajad. Kõlama jäi mõte, et teeme ühiselt hea asja.
Siis võeti vastu uus looduskaitseseadus ja selgitati, et Lahemaad hakkab reguleerima uus kaitse-eeskiri, mis kirjutatakse kokku demokraatlikule ühiskonnale omaselt.
2005. aastal avalikustati uue kaitse-eeskirja projekt, ettepanekud tuli saata 2006. aasta alguses. Selleks ajaks oli Loksa vald juba liidetud Kuusalu vallaga. Kuusalu vallavalitsus tegi pika ja põhjaliku vastulause, milles oli ka punkt, et eeskiri on kirjutatud kitsas spetsialistideringis ning kutsume üles koostööle. Ent looduskaitsesüsteemis algasid ümberkorraldused, kaitse-eeskiri jäi toppama. 2008. aastal tuli vastus, et osa ettepanekuid on arvestatud, kuid kõigega ei saa arvestada. Ja nüüd, 2010 jaanuaris teatati ootamatult uuest avalikustamisest. Ning jälle on eeskirja teinud looduskaitsespetsialistid, koostöö omavalitsustega on olnud tagasihoidlik.”
Kui kaua olete Lahemaa-temaatikaga tegelenud?
„Kokku olen puutunud 1971. aastast, kui Lahemaa rahvuspark loodi. Olin selle üle uhke ja õnnelik, nagu iga eestlane tookord. Kuna umbes sellest ajast olen käinud Kolgakülas oma abikaasa vanematekodus, mis viimased kümmekond aastat on ka meie kodu, siis tundsin seda enam, et Lahemaa rahvuspark on midagi erilist, oli hea meel, et olen sellega lähemalt seotud.
Nüüd julgen väita, et vaevalt leidub Lahemaal maaomanikke, kes oleks asjade käiguga täielikult rahul. Kui ligi 40 aastat tagasi loodi rahvuspark vastukaaluks vene aja plaanimajandusele ja Moskva käsin-keelan poliitikale, siis nüüd on see jäänud demokraatlikule ühiskonnale jalgu. Pargi valitsejate poliitika on tänini, nagu aastaid tagasi ütles Lahemaa administratsiooni tookordne töötaja Lauri-Indrek Tummeleht, teha kõik selleks, et siin elaks võimalikult vähe inimesi.
Selline kallutatud ja ühepoolne on ka kaitse-eeskirja praegune eelnõu. Võrreldes 2005. aasta variandiga ja 2008 vahevariandiga on mõni asi läinud paremaks, pole enam kordusi ja vasturääkivusi. Samas on sihtkaitsevööndeid tehtud juurde.
Vallatöötajana olen Lahemaa probleemidega kokku puutunud 2000. aastast, kui asusin tööle maanõunikuna. Valdavalt käisid inimesed vallamajas kurtmas ja abi palumas, kuna ei lubatud ehitada, esitati arhitektuuriliselt kitsendavaid ja üksteisele vastukäivaid nõudmisi.
Vene ajal oli kaitse-eeskiri keelan-käsin vormis, see oli ka arusaadav, kogu maa kuulus riigile. Demokraatlikus ühiskonnas peaks niisugune vorm asenduma mõistega „korraldan”. Kohalikule omavalitsusele ja maaomanikele on oluline just kaitsekorralduskava – kuidas üht või teist kooslust ja liiki kaitstakse ning miks. Et me saaksime aru, millised väärtuslikud maastikud või liigid konkreetses kohas on, kuidas neid hoida, mida ette võtta, kuidas riik aitab maaomanikku neid kaitsta. Tegelikkus on aga see, et Lahemaa looduskaitsjad ei tea paljudest konkreetsetest väärtustest midagi.”
Kuidas ei tea, looduskaitsjail peaks ju olema selge ülevaade rahvuspargi taimedest-maastikest?
„Toon konkreetse näite. Meie kinnistul Kolgakülas on saja-aastaste pärnade allee. Oleme kogu perega nende üle uhked, kaitseme ja hooldame. Rahvuspargi dokumentides neid pärnasid pole ja selle asemel, et Lahemaa spetsialist nõustaks meid pärnadega seonduvalt, aitaks pehkinud puude asemele kas või valida õigeid istikuliike, tegeleme sellega me ise. Mu abikaasa Riina loeb kirjandust, uurib internetist pärnade kohta.
Või teine näide, Kolgakülas on looduskaitsealune mänd ja Suurekõrves kaitsealused kadakad. Lahemaa materjalides olid asukohad määratud valesti, meie koos Loksa valla maakorraldaja Ingrid Nurmsaluga käisime kohal ja määrasime õiged kohad.”
Kohalikke elanikke huvitab kõige enam ehitamisvõimaluste teema.
„Täiesti nõus. Kõige rohkem puutuvad elanikud ja omavalitsus kokku kaitse-eeskirja selle osaga, mis käsitleb ehitamist. Jätkub väga ebanormaalne olukord – kas ja mida saab ehitada, ei määra ehitusseadus ega omavalitsus, vaid Lahemaa valitseja. Ehitada soovija peab saama valitsejalt nõusoleku, kusjuures kogemus näitab, et see otsus on ääretult subjektiivne. Ja veel – ehitamist ei määra ehitusspetsialistid-arhitektid, vaid loodusspetsialistid.
Ometi ütleb looduskaitseseadus üheselt – valitseja ei kooskõlasta tegevust, kui see võib kahjustada kaitse-eesmärgi saavutamist. Seega oleks arusaadav, kui Kolgaküla männi kõrvale ei lubata ehitada, sest see võib kahjustada nende puude säilimist. Aga mujale sobivatesse kohtadesse võiksid põliselanike järeltulijad saada ehitada.
Uues eeskirjas on mindud veel kaugemale, selles pannakse lausa piiranguvööndite kaupa paika, kus enam ei või looduslikule rohumaale ehitada. Seega võetakse kaalutlemisvõimalus täielikult ära, rahvuspargi valitseja saab öelda kohe „ei” konkreetsesse olukorda süvenemata.”
Mida Teie arvates tuleks praegu teha?
„Kaitse-eeskirja eelnõu on üles ehitatud valedel alustel nõukogude aja vaimus, ainult luban-keelan toonis ilma põhjendusteta, puudub eri instantside koostöö ning kompenseerimiste ja toetuste süsteem, eraomandi valitsemist piiratakse ebanormaalselt suurel määral. Minu ettepanek on lõpetada esitatud eelnõu arutelu ja alustada uuesti päris otsast peale. Arvan, et saadame abikaasaga eelnõu autoritele sellise sisuga kirja.
Kaitse-eeskiri peaks valmima nii, nagu omal ajal lubati – koostöös kaitseala valitseja, omavalitsuse, RMK, eraomanike esindajatega, sest sel on väga lai mõjupiirkond. Praegu on tegemist 2005 esitatud eeskirja kohandustega, kuid pole arvestatud sellele esitatud põhimõttelisi parandusi.
Uut kaitse-eeskirja on tehtud juba viis aastat, selle aja jooksul on toimunud looduskaitseorganisatsioonides ja järelikult ka põhimõtetes olulised muudatused, mis pole leidnud eelnõus kajastust. Looduskaitseseadus annab uue kaitse-eeskirja tegemiseks aega 2016. aastani, seega jõuaksime üheskoos teha demokraatliku eeskirja, mis kaasaks loodust kaitsma ja Lahemaa üle uhkust tundma ka maaomanikud ning Vihula ja Kuusalu vallavalitsuse.”
