Reform muudab gümnaasiumid kombinaatideks

576

kaia
KAIA JÄPPINEN, Tallinna abilinnapea

Haridus-ja teadusministri Tõnis Lukase kavandatav ning juba eos kurikuulsaks saanud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus suleks ligi pooled Eesti gümnaasiumid ning muudaks alles jäävad suurteks „õppekombinaatideks“. Plaanitav koolireform mõjuks meie haridussüsteemile ja maapiirkondadele laastavalt.

Haridusminister on toonud põhi- ja gümnaasiumiseaduse eelnõud ette valmistudes paralleele meie esivanematega ning ilmestanud seda ka O. Lutsu „Kevadega“, kus vanemad saatsid lapsi moonakottidega kodust kaugele kooli. Paraku just nii see võibki minna – ent siinjuures võinuks minister ka meenutada, milline koolivõrgustik ja mitmeklassilised koolid toonases Eestis olid. Kui paljudel esivanematel lõppeski haridustee näiteks 4- või 6-klassilise kooliga, mis toonastes oludes oligi suur saavutus. Paraku võib kavandatav koolireform nii mõnelegi lapsele jääda kättesaamatuks või poolikuks – põhjused nagu muistegi, majanduslikud. Ent kui esivanematel ei olnud võimalusi  koolitada suurperes kõiki lapsi, liiati oli töökäsi ka kodustes maatöödes tarvis, siis nüüd ja tulevikus võib tekkida raskusi ka väikeses peres. Seega võib saada haridus aina vähematele lastele kättesaadavaks. Juba praegu ei täida koolikohustust enam kui tuhat kooliealist last.

Eesti haridussüsteem on üle elanud mitmed tormid ehk poliitikute äärmuslikud kinnisideed. Arvamus, et väikestes maagümnaasiumides pole võimalik anda kvaliteetset haridust on kitsarinnaline ja väär, sest vaadates kasvõi linna- või vallagümnaasiumide riigieksamite tulemusi, siis pole vahe üldsegi suur. Eesti on liiga väike, et lubada endale ääremaid ning selleks, et toimuks ühtlane areng kogu riigis, tuleks esmalt tegeleda regionaalpoliitikaga.

Liiati jääb arusaamatuks, miks alustatakse koolivõrgu reformimisega enne, kui pole toimunud haldusreform. Ka majaehitust ei alustata ju katusest, vaid ikka vundamendist. Seega, enne kui hakata aktiivselt ehitama/ sulgema spordihalle, lasteaedu, koole või teisi avalikke asutusi, tuleks alustada omavalitsuste piiridest ja keskustest ning seejärel analüüsida koolivõrgu jt. struktuuriüksuste vajadusi. Vastasel korral toovad ennatlikud otsused pigem kahju kui kasu ning ka meie haridussüsteem teeks hoopis vähikäiku.

Kui koolireformi põhieesmärgiks on ainult hiigelgümnaasiumite tekkimine maakonnakeskustesse, mis sarnanevad õpilaste arvult kõrgkoolidega, ilma et sellega kaasneks ka oluline riigipoolne investeering õppekeskkonna arendamisesse, siis võivad jääda ka õppurite tulemused keskpäraseks. Sellega langeks omakorda haridussüsteemi kvaliteet.

Usun, et paljud mäletavad veel selgelt maaelu käekäiku ja selle kurba saatust möödunud sajandi viimasel kümnendil. Jääb vaid loota, et vaatamata maaelu väljasuretamisele ei ole kadunud inimestes, sealhulgas riigitüüri juhtival koalitsioonil kaine talupojamõistus –taipamaks, et kavandatav koolireform on ennatlik ja kaalutlemata. Vastasel korral tähendaks see maapiirkondade hävimist ning meie tulevasele põlvkonnale võimaluste piiramist naasta oma esivanemate radadele, jätkata perekonnatraditsioone ja edendada Eesti elu.