Ratsanik liikluses

3391

Kaisa Kajo,
piirkonnapolitseinik

Ida-Harjumaal on arvukalt hobusetalle ning hobusega ratsanik autotee ääres ei ole sugugi harv nähtus. Et auto ja hobuse kohtudes kõik osapooled tervelt koju jõuaksid, tahaksin siinkohal nii autojuhtidele kui ratsanikele mõned olulisemad reeglid ja soovitused meelde tuletada.
Eelkõige peaks iga ratsanik enne hobusega autoteele minekut kriitiliselt hindama nii enda oskusi ja kogemusi kui ka hobuse valmis­olekut liikluses osalemiseks. Kogenematu ratsanik võiks võimaluse korral autoteedel ratsutamist vältida ning noore või argliku hobusega on parem minna tallist eemale koos teise kogenuma hobusega. Kindlasti peavad hobusel tee peal sõites olema nii sadul kui valjad. Üle tasub kontrollida ka hobuse rautus, et vältida olukorda, kus hobusel keset sõiduteed raud alt ära tuleb või ta krihvide puudumise tõttu jäisel teel libiseb.
Liiklusseaduse kohaselt tohib teel ratsutada vähemalt 10aastane laps ning 10-14aastane tohib seda teha vaid täiskasvanud isiku järelevalve all. Ratsanik peab liikuma parempoolsel teepeenral või selle puudumisel sõidutee parempoolse ääre lähedal ning halva nähtavuse korral või pimedal ajal kasutama ees valget  ja taga punast tuld.
Paremal pool teed ratsutamine on oluline ka seetõttu, et vastutulevad autod jäävad hobusest sel juhul kaugemale ning on väiksem tõenäosus, et hobune nende lähenemise peale ehmub. Samuti peab pimedal ajal tulesid kasutades valge tuli jääma kindlasti vastassuunaliikluse poole ja punane tuli tahapoole, et autojuhte tuledega mitte eksitada.
Enda nähtavaks tegemine on oluline nii pimedal kui valgel ajal. Seetõttu peaksid kõik ratsanikud kandma autotee ääres ratsutades helkurvesti või helkurjopet, et autojuhid neid aegsasti märkaksid ja jõuaksid neist ohutult mööduda. Nähtavuse parandamiseks tasub kasutada ka hobustele mõeldud helkurmaterjalist tekke või helkurpaelu.
Kuigi liiklusseadus selleks ei kohusta, peaks iga ratsanik sõiduteel ratsutades kindlasti kandma ratsakiivrit, et võimaliku kukkumise korral end peavigastuste eest kaitsta. Kuna lapsed ei oska kiivri olulisust tihti hinnata, on lapsevanematel ja treeneritel samuti oluline roll veenduda, et kõikidel lastel hobuse seljas kiiver peas oleks.
Liiklusseadus kohustab sõidukijuhti olema tähelepanelik teel või teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist. Juhid ei oska tihtipeale aga arvestada sellega, et hobusest ei saa mööduda samamoodi kui jalgratturist või jalakäijast, kuna hobune võib lähenevate autode peale ehmatada, mille tõttu võib ratsanik maha kukkuda või hobune auto ette hüpata.
Hobune on ajalooliselt olnud saakloom, kelle esmane reaktsioon millegi hirmuäratavaga kohtudes on põgenemine. Kuigi tänapäeva hobustel ei ole vajadust kiskjate eest põgeneda, on neis säilinud samad instinktid. Isegi suurte kogemustega ratsanik ei suuda hobuse ehmumist vältida, ta võib vaid suuta hobuse hirmureaktsiooni ette aimata ja ehmunud hobust ohutumasse kohta juhtida. Loomulikult õpib hobune aja jooksul autosid mitte kartma, kuid alati võib leiduda midagi, mis ka niiöelda pommikindla hobuse ehmatama paneb. Enamik hobuseid pelgavad suuri veoautosid ja busse ning ehmuvad tuules lehvivate koormakatete peale.
Kindlasti ei tohi autoga hobusest möödudes signaali lasta ning alati peaks arvestama sellega, et nii hobune kui ratsanik võivad olla väheste kogemustega. Autojuht peaks mööduma hobusest võimalikult aeglaselt ja kaugelt, jälgima hobust ja ratsanikku, et hobuse ehmumisele võimalikult kiirelt reageerida, ning valima sellise sõidukiiruse, et jõuaks seisma jääda juhul, kui hobune ootamatult teele hüppab.
Rae vallas on tekitanud probleeme kergliiklusteedel ratsutajad ja hobustest sinna maha jääv sõnnik. Olenemata sellest, kas tegu on kõnniteega, jalgratta- ja jalgteega või jalgrattateega, hobusega seal liiklusseadusest tulenevalt ratsutada ei tohi. Eelkõige võib hobune kujutada seal ohtu jalakäijatele ja jalgratturitele, eriti lastele. Lähedalt mööduv suur hobune võib teisi inimesi oluliselt häirida ja ehmatada.
Hobused kardavad sageli jalgratast, kelku, suusatajat jms ning hirmunud hobune võib põgenedes jalakäijatele otsa tormata. Samuti võib hobune, kes eespool midagi hirmuäratavat näeb, ratsanikupoolsele edasiajamisele vastu hakata, tõustes püsti, lüües tagant üles või hakates tagurpidi kõndima, ohustades sellega läheduses olevaid inimesi.
Seega on ratsanikust ääretult vastutustundetu hobusega kõnniteele või kergliiklusteele minna, kuigi ratsaniku jaoks on see turvalisem kui sõidutee. Hobusega käekõrval kõndides ei ole kõnniteel või kergliiklusteel liikumine keelatud, kuid ka sel juhul tuleb arvestada ikkagi võimaliku ohuga teistele liiklejatele.
Mis sõnnikusse puutub, siis liiklusseaduse kohaselt ei tohi liikleja teed saastata ning kohalike omavalitsuste heakorraeeskirjades on üldjuhul keelatud omavalitsuse territooriumi reostamine. On arusaadav, et hobuse selga ei ole võimalik sõnniku koristamiseks labidat kaasa võtta, kuid ratsanik võiks lähtuda lihtsast küsimusest, kas tema hobuse tekitatud sõnnik võiks häirida teisi inimesi.Kui sõnnikuhunnik jääb keset kõnniteed või teise inimese koduvärava ette, oleks viisakas see hiljem sealt ära koristada.
Kui kõik liiklejad teineteisega rohkem arvestavad, on teedel liiklemine kõikide jaoks meeldivam ja ohutum.

Eelmine artikkelKuusalu valla kultuuriümarlaud: ringijuhtide tasu tuleb tõsta
Järgmine artikkelMTÜ Arenduskoda lihvib uut strateegiat