Raportist, võimuleppest ja vinduvast reformist

754

jaan
JAAN ÕUNAPUU, Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat

Varasem töö vallavanema, maavanema ja regionaalministrina on jätnud minusse kõrgendatud huvi regionaal­arengu ja haldusprobleemide vastu.

Hiljuti avalikustatud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) koostatud raport toob selgelt välja meie ametkondliku killustatuse, kehva koostöö ja vähese haldussuutlikkuse, kuid läheb delikaatselt mööda asjaolust, et üha enam ametnikke ei teeni mitte Eesti riiki ja rahvast, vaid oma parteid. Raport vaikib ka sellest, et sisuline tagasiside ametkondi eriti ei huvita ja probleemide lahendamise asemel eelistatakse kontrollida, kas eeskirjadest või seadustest on kinni peetud. Kui on, siis on kõik korras.

Võimul jätkavate erakondade valimislubaduste ja OECD raporti taustal osutus täielikuks pettumuseks värske koalitsioonileping, mis vaatab täiesti mööda regionaalprobleemidest ja kohalikest omavalitsustest, kelle tulubaasi on kavas hoopis kahandada.

Samas on päevselge, et Eesti riigi halduse kui terviku toimimine vajab kriitilist üle vaatamist ja seejärel põhimõttelisi muudatusi.

Asja peab vedama võimekas administraator.

Riigiministri ametkonna saaks kokku panna regionaalministri  ja riigikantselei baasil, lisades talle nii õigusi kui kohustusi ning tugevdades teda kogenud spetsialistidega. Koostöös teadlastega ja Arengufondiga tuleb paika panna Eesti riigi arengumudel ja siluda ministeeriumide lahknevaid seisukohtasid. Eesti halduskorraldusele ja –suutlikkusele tuleb leida erakonna­ülesed lahendused, mis lähtuvad riigi kui terviku huvidest.

Riigikantselei nappidest teadetest võib välja lugeda, et ametkonnad on raportiga tõsist tööd alustanud. Arvan, et siin on arutamisainet vastvalitud kolleegidele riigikogus.

On hea, et raport rõhub riigivalitsemise põhieesmärgile – pakkuda nii riigi kui omavalitsuste poolt inimestele võimalikult kvaliteetset teenust.

Maakonnataseme omavalitsuse uudsel kujul taastamine pole imerohi, aga ta tekitab vastukaalu olukorrale, kus ühelt poolt ahistavad kohalikku tegutsemist riiklikud raamid, teisalt käivad valdadele ja linnadele paljud kohustused rahapuudusel üle jõu.

Valitsemiskvaliteedi tõus eeldab riigi ja omavalitsuste mõistlikku tasakaalu. Kogu lugupidamise juures vallajuhtide vastu tuleb tunnistada, et nad jäävad partnerluses ministeeriumide ja ka suurlinnadega selgelt alla. Valijatelt mandaadi saanud maavalitsuste šansid oleksid märksa suuremad.

Nemad tegeleksid ühis­transpordi, jäätmekäitluse, gümnaasiumihariduse ja ülemaakondlike registritega ning arengukavade koostamisega. Omavalitsuste liidud on püüdnud ka seni maakondades just sel printsiibil tegutseda.

Kui tahame hästi toimivaid omavalitsusi, tuleb neile anda ka selleks võimalused ehk taastada esimeses järjekorras tasandusfond, üksikisiku tulumaksu ja kütuseaktsiisi laekumised 2008. aasta tasemel. Kõik see võimaldab valdadel ja linnadel oma elanike eest paremini hoolt kanda.

Valitsemissüsteemi korrastama hakates ei tohi me unustada, et tänast Eesti riiki iseloomustavad suur tööpuudus ja euroala viletsaim elatustase. Ja muidugi seda, Eesti riik pole valitsejate, vaid kõigi siin elavate inimeste jaoks.