Osalejad kiitsid, et superstaari konkurss andis väärtusliku kogemuse.
Sinine Moskvitš keerab uhke kaarega Aruküla rahvamaja ette. Päevi näinud autost väljuv seltskond suundub ukse poole. Kohe-kohe algab saalis Raasiku valla superstaari valimine.
Võistlustulle astuvad viis noormeest ja kaheksa neidu: Kristina Nagornaja, Julia Lobanova, Heleena Heinmaa, Grete Saarum, Anet Nuka, Janeli Nilov, Eneli Kalvik, Ahto Saluste, Erol Tali, Hendrik Ovir, Henri Reeder.
Nende juhendajad-suunajad Külli Ovir, Heli Karu ja Age Mets on noortele moraalseks toeks.
Ühes toakeses annavad lauljad oma oskustele muusikaõpetaja Heli Karu käe all viimast lihvi. Heli Karu kinnitab, et ühelegi oma õpilasele ta laule peale ei surunud, valik tehti koostöös, et tema ainult suunas: „Laulu valikul lähtusime konkreetse laulja hääle omadustest. Ka siis, kui laul on tuntud ja teadaolevalt väga hea esitusega, võib jääda lauljast pisut küündimatu mulje.“
Prantsuse lütseumi 12. klassi õpilane Anet Nuka on süvenenud inglise keele õpikusse, otsekui ootaks teda ees võõrkeele eksam, mitte lauluvõistlus.
„Mu kunagine lauluõpetaja Külli Ovir soovitas siin osaleda. Kõhklesin, sest on vähe aega, homme hommikul on inglise keele eksam. Arvan, et sel võistlusel pole ma kõige halvem, aga mitte ka kõige parem. Tean, et teised võistlejad siin on suurema lavakogemusega,“ tõdeb ta ja lisab, et konkursi tingimuste kohaselt tuleb esitada kaks laulu, üks neist eestikeelne. „Mulle tegelikult absoluutselt ei meeldi eesti keeles laulda. Oma südames oleks ma tahtnud laulda kahte inglisekeelset laulu.“
Neljaliikmeline žürii, kuhu kuuluvad ansambli Lehmakommionu laulja Ahto Nellis, professionaalne tantsija Ivar Lett, muusik ja rändaja Marek Sadam ning muusikaõpetaja Mari-Liis Rahumets, istub eraldi ruumis. Uuritakse pabereid, juuakse kohvi ja räägitakse eelseisvast tööst. Ivar Lett arvab, et võitja selgitamine on nagu esimene armastus – tunneb kohe ära, et vot, see on inimene, kes väärib superstaari tiitlit.
Marek Sadami meelest on niisuguseid lauluvõistlusi vaja esinemiskogemuse jaoks ning saavutatavad kohad ei määra midagi: „Tihtipeale näeme aastaid hiljem laval võib-olla hoopis neid, kes jäid 9.-10. kohale. Raasiku valla superstaar on pigem oluline valla elanike seisukohalt – et nad teaksid, nende vallas on ka inimesi, kes nii toredasti lauluavad.’’
Ja siis see algab. Saal on rahvast täis, ühtegi vaba kohta ei ole. Võistlejad tulevad lavale loositud järjekorras, esimeses voorus laulab igaüks bändi saatel ühe laulu. Heli, valgus, teadustamine – kõik on nagu päris. Ühel hetkel võiks pea anda, et laval ei seisa keegi muu kui Frank Sinatra ise – sedavõrd tõetruu tundub hämaras kumav ühe laulja kuju. Aplausid on tugevad ja teises reas istuv žürii teeb märkmeid.
Parem kui päris Superstaari saade
„Ma ei ole veel otsustanud, kellele pöialt hoian,“ tõdeb võistluse vaheajal Ene Hert. „Oma küla lapsi ja tuttavaid on palju. Noored laulavad minu meelest väga hästi ja on võrdväärsed.“
Laulja Eneli Kalviku ema arvab, et ilmselt jäi tütar oma esinemisega esimeses voorus rahule.
„Meie tulime tuttavale, Janeli Nilovile, pöialt hoidma. Ma vaatasin telekast ka Superstaari saadet, seal eelvoorudes laulsid mõned palju viletsamalt, siin on tase päris hea,“ arvas Elve Heinamägi. Ka Tiit Heinamäele meeldisid noored lauljad väga.
Kes täidab vaheaja puhvetisabas seismisega, kes vaatab breikarite esinemist. Seegi väärib vaid kiidusõnu.
Teine voor ja teine laul. Mõni lauljatest on selleks ajaks kogunud rohkem enesekindlust, mõni üllatab hea lauluvalikuga, mõnda tabab rambipalavik alles nüüd.
Pärast viimasele lauljale mõeldud aplausi lahkuvad nii žürii kui publik saalist – kumbki oma lemmikut valima.
Õpetaja veekalkvel silmad
Publik saalis ja lauljad laval on kui pillikeeled pingul. Kes on võitja? Aga žürii liikmed naudivad hetke. Ahto Nellis lausub õpetlikult, et lavalolija kõige suurem töö on töö iseenda hirmudega.
Marek Sadam räägib, et nii, nagu Eestis üldse ei ole noorte hulgas maailma tasemel superstaari, ei ole ka keegi tänastest võistlejatest valmis superstaar: „Tänane õhtu on võistlejate jaoks nagu rännu algus ning soovitan, kui olete suurel laval, kuhu igaüks võib kunagi saada, siis tulge ja öelge Garinale (Toomingas-toim.), konkursi korraldajale, aitäh.“ Saal plaksutab.
Lõpuks kuuleb ootusärev rahvas, et publik on oma lemmikuks valinud Julia Lobanova ja Raasiku vallavanem Andre Sepp kuulutab välja Raasiku valla esimese superstaari – Kristina Nagornaja.
Saal reageerib maruliselt, lavale tormab hulgaliselt õnnitlejaid. Ühel hetkel seisab Kristina Nagornaja laval vaid oma muusikaõpetaja Külli Oviriga kahekesi, veekalkvel silmadega õpetaja kallistab õpilast.
Kristina Nagornaja ei varja, et ta tuli võitma. Tüdruk, kes praegu õpib Aruküla põhikoolis, on kindlalt otsustanud, et seob oma elu muusikaga: „Õpetaja Külli hakkas minusse uskuma juba siis, kui ei mina ega mu vanemad midagi erilist loota ei osanud.“
Õpetaja Külli Ovir on rahul: „Kristina paneb ennast kuulama, ta laulab nii hingestatult, ilmselt on see ka põhjus, miks ta täna nii võluv oli. Ma isegi ei arva, et ta seekord oma parima esituse tegi, aga ta on laval aus.“
