Raa­si­ku val­la au­ko­da­nik AN­NE EEN­PA­LU: „Noor­te isa­maa­li­ne kas­va­tus on vä­ga täh­tis.“

470
Raa­si­ku val­la au­ko­da­ni­ku AN­NE EEN­PA­LU elu­töö on ol­nud taas­ta­da oma esi­va­ne­ma­te ta­lu Aru­kü­las, ku­hu ta ra­jas ka muu­seu­mi: „Kaa­rel Een­pa­lu os­tis kõik tal­le an­ne­ta­tud maad rii­gilt väl­ja, sest ta oli pat­rioot­li­kult mee­les­ta­tud ning ei taht­nud kel­le­le­gi võl­gu jää­da.“

„Sel­le ko­ha üle­se­hi­ta­mi­ne on ol­nud mi­nu mis­sioon,“ üt­leb Aru­kü­las en­di­se­le rii­gi­va­ne­ma­le KAA­REL EEN­PA­LU­LE kuu­lu­nud Hel­le­ma ta­lu taas­ta­nud AN­NE EEN­PA­LU.

Raa­si­ku vo­li­ko­gu omis­tas en­di­se rii­gi­va­ne­ma, pea­mi­nist­ri, rii­gi­ko­gu esi­me­he ja ka­hek­sa­kord­se si­se­mi­nist­ri Kaa­rel Een­pa­lu tüt­re­tüt­re­le An­ne Een­pa­lu­le val­la au­ko­da­ni­ku tiit­li sel­le eest, et ta ehi­tas üles Aru­kü­la mõi­sa va­lit­se­ja­maj­a, mis oli va­nai­sa ko­du­ta­lu, ja ra­jas sin­na sa­long-muu­seu­mi.

Va­ba­dus­sõ­jas üles näi­da­tud vap­ru­se eest 1919. aas­tal Aru­kü­la mõi­sa koos maa ja põl­du­de­ga kin­giks saa­nud Kaa­rel Een­pa­lu oli sõ­ja-ajal ot­sus­ta­nud – kui Ees­ti peaks saa­ma va­baks, tu­leb mõi­sa­hoo­ne­tes­se ra­ja­da koo­lid. Ka oma mõi­sa pea­hoo­ne an­dis ta Aru­kü­la koo­li ka­su­ta­da, ai­tas kaa­sa sel­le loo­mi­se­le ja toi­mi­mi­se­le.

„See­pä­rast olen ka mi­na õn­ne­lik, et Aru­kü­la mõi­sa pea­hoo­nes on nüüd lau­sa kaks koo­li – va­ba wal­dorf­kool ning hu­vi­kool Pää­su­lind,“ mär­gib An­ne Een­pa­lu.

Koo­li kõr­val asu­va Hel­le­ma ta­lu võit­les ta 1990nda­te al­gu­ses ta­ga­si ja ehi­tas uues­ti üles. See oli An­ne Een­pa­lu sõ­nul nii ko­hu­tav kat­su­mus, et on va­lus mee­nu­ta­da­gi. Kui um­bes viis­teist aas­tat ta­ga­si se­da võit­lust alus­ta­des oleks tead­nud, mis ees oo­tab, po­leks se­da et­te võt­nud, tun­nis­tab nüüd.

„Olen sel­le ni­mel pi­da­nud ta­lu­ma pal­ju alan­du­si ja sol­van­guid. Siin ei ol­nud mi­da­gi al­les. La­ge­des olid suu­red au­gud ja sa­das sis­se, tei­selt kor­ru­selt kuk­kus ri­su kae­la, põ­ran­dad olid vet­ti­nud, sein­tes vam­mid. Kui kol­hoo­se ha­ka­ti loo­ma, pai­gu­ta­ti siia töö­li­si. Igaüks võt­tis en­da­le mõ­ne ruu­mi. Mil­le­gi­pä­rast olid väl­ja lõ­hu­tud kah­hel­ki­viah­jud ja asen­da­tud pur­suiah­ju­de­ga. Põ­ran­dad olid kae­tud li­no­leu­mi­ga, nen­de all olid va­nad põ­ran­da­lauad eel­ne­valt mi­tu kor­da üle vär­vi­tud, need mä­da­ne­sid. Ter­ve ma­ja pealt ko­gu­sin kok­ku põ­ran­da­lauad, mis veel olid säi­li­nud. Et jääks na­tu­ke ka mi­da­gi va­nai­sa-aeg­set. Kõik muu oli amor­ti­see­ru­nud – uk­sed, ak­nad, sei­nad, laed. Ko­gu ma­ja oli ää­rest ää­re­ni so­di täis,“ ju­tus­tab An­ne Een­pa­lu.

Hel­le­ma ta­lu taas­ta­mi­ne kes­tis um­bes 15 aas­tat. Nüüd on seal te­ma ko­du ning va­nai­sa Kaa­rel Een­pa­lu ja pe­re­kon­na mä­les­tus­te jääd­vus­ta­mi­seks muu­seu­mi­tu­ba, mi­da An­ne Een­pa­lu kõi­gi­le kü­la­lis­te­le tut­vus­tab.

Si­be­ris sün­di­nud, Pär­nus kas­va­nud, Le­ning­ra­dis õp­pi­nud
An­ne Een­pa­lu va­ne­mad tut­vu­sid Si­be­ris. Te­ma ema, Kaa­rel Een­pa­lu noo­rim tü­tar Mai-Lin­da, oli 1941. aas­ta juu­ni­küü­di­ta­mi­se ajal koos oma ema Lin­da Een­pa­lu ja va­ni­ma õe Vir­ve­ga saa­de­tud kül­ma­le maa­le asu­mi­se­le. En­di­ne rii­gi­va­nem oli sel ajal ju­ba van­gi­laag­ris, kust ko­du­teed enam pol­nud. Kui 16aas­ta­ne Mai-Lin­da Een­pa­lu Si­be­ris pal­ki­de par­ve­ta­mi­se ajal vee­re­va pal­gi al­la jõk­ke kuk­kus, pääs­tis ta üks noo­ruk.

„See oli mi­nu tu­le­va­ne isa Georg-Ma­ni­val­de. Ema oleks up­pu­nud, ta ei osa­nud uju­da. Isa oli oma ema Lee­na ja ven­na­ga sa­mu­ti saa­de­tud Si­be­ris­se Toms­ki ob­las­tis­se, sest nen­de pe­rel oli Pär­nus ol­nud vors­ti­vab­rik,“ rää­gib 1954. aas­tal Si­be­ris sün­di­nud An­ne Een­pa­lu.

Ta jäi va­ne­ma­te ain­saks lap­seks. Va­nema venna En­nu­ga juh­tus Si­be­ris õn­ne­tus, uppus nel­ja-aastasena. Ko­du­maa­le ta­ga­si sai pe­re 1959. aas­tal: „Ema oli isa­le öel­nud, et är­me lä­he Ees­tis­se, meil ei ole seal ku­sa­gil ela­da, ko­du enam po­le. Aga isa vas­tas, et lä­he­me ik­ka, küll kui­da­gi hak­ka­ma saa­me.“

Ku­na isa­pool­sed su­gu­la­sed ja head tut­ta­vad olid Pär­nus, min­di sin­na. An­ne Een­pa­lul, kes oli sel ajal viie­ne, on häs­ti mee­les, kui läks va­nae­ma­ga pas­si­lau­da näi­ta­ma tõen­dit, et on asu­mi­selt va­bas­ta­tud: „Tu­me­das rii­des nai­ne kar­gas laua ta­gant püs­ti ja hak­kas va­nae­ma pea­le kar­ju­ma: „Väl­ja ve­rei­me­ja!“ Mõt­le­sin oma lap­se pea­ga, et miks ta nii üt­leb, siin po­le ju par­mu­sid. Tead­sin, et ve­rei­me­ja on parm, Si­be­ris olid vä­ga suu­red par­mud.“

Viis-kuus aas­tat ela­ti va­rem oma pe­re­le kuu­lu­nud en­di­ses poe­ruu­mis, ku­hu mah­tu­sid vaid voo­di ja pe­su­kauss. Ku­ni saa­di kor­ter isa töö­ko­ha, au­to­bus­si­koon­di­se, ehi­ta­tud kor­ter­ma­jas.

An­ne Een­pa­lu koo­liaas­tad möö­du­sid Pär­nu 4. kesk­koo­lis. Kesk­koo­lia­jal oman­das ta las­teaia­kas­va­ta­ja kut­se ning töö­tas mi­tu aas­tat las­teaias, ku­ni kut­su­ti töö­le Pär­nu kuu­ror­di klu­bis­se, kus kor­ral­das kul­tuu­riü­ri­tu­si: „Pär­nu sa­na­too­riu­mid olid kõik kuu­ror­ti­de pea­va­lit­su­se all, ühi­ne kuur­saal tee­nin­das mee­le­la­hu­tus­li­ke üri­tus­te­ga kõi­ki Ve­ne­maalt saa­bu­nud muu­si­kuid. Mi­na olin kul­tuu­ri­töö osa­kon­na ju­ha­ta­ja, päe­val olid ka­bed-ma­led, vest­lus­rin­gid ja te­maa­ti­li­sed üri­tu­sed, õh­tu­ti mõ­ni kont­sert ja pä­rast se­da tant­sul­ka.“

1977. aas­tal as­tus ta Le­ning­ra­di kõr­ge­mas­se kul­tuu­ri­koo­li õp­pi­ma me­too­dik-la­vas­ta­jaks.
„Sin­na soo­vi­tas min­na kuu­ror­ti­de pea­va­lit­sus, öel­di, et mul tu­leb kul­tuu­ri­töö vä­ga häs­ti väl­ja. Ka ise­loo­mus­tu­ses oli, et olen kul­tuu­ri­lis­te an­ne­te­ga. Esi­me­sel aas­tal käi­sin ek­sa­mi­tel, aga sis­se ei saa­nud, kvoot oli sel­li­ne, et vas­tu tu­li võt­ta tu­den­gid Kesk-Aa­siast. Aas­ta pä­rast läk­sin uues­ti et­te­val­mis­tus­kur­sus­te­le ja sain sis­se. Kuu­ror­di klu­bist soo­vi­ta­ti mul te­ge­li­kult hoo­pis laul­mist õp­pi­da, ka mu Pär­nu lau­luõ­pe­ta­ja Klau­dia Taev soo­vi­tas min­na Tal­lin­na Kon­ser­va­too­riu­mis­se lau­lue­ria­la­le. Aga mõt­le­sin, et sin­na lä­he­vad kõik vä­ga an­de­kad laul­jad ning mi­na võin lau­lu­tun­de võt­ta ka Le­ning­ra­dis õp­pi­des. Võt­sin­gi.“

Le­ning­ra­dis tut­vus An­ne Een­pa­lu oma tu­le­va­se abi­kaa­sa­ga ning oli po­ja sün­ni tõt­tu va­he­peal aas­ta aka­dee­mi­li­sel puh­ku­sel. Pä­rast kõrg­koo­li lõ­pe­ta­mist 1983. aas­tal töö­tas aas­ta Tal­lin­nas Fil­har­moo­nias, kus kor­ral­das tõ­si­se muu­si­ka kont­ser­dip­rog­ram­me.

„Käi­si­me Ees­ti koo­li­des kont­ser­te and­mas, ka Aru­kü­la põ­hi­koo­lis käi­si­me, ise­gi harf oli kaa­sas,“ mee­nu­tab ta.

Raa­dio­tea­dus­ta­jast ta­lu­ni­kuks
1984. aas­tal kuu­lu­ta­ti väl­ja kon­kurss Ees­ti Raa­dio tea­dus­ta­ja ko­ha­le. An­ne Een­pa­lu võe­ti vas­tu ning ta töö­tas raa­dios küm­me aas­tat.

„Ma vä­ga hin­dan ees­ti keelt ja olen tä­nu­lik või­ma­lu­se eest oman­da­da vä­ga hea raa­dio­hääl. Meid koo­li­ta­ti nii, et le­he­kül­je­li­sest teks­tist tu­li dia­go­naa­lis lu­ge­des lei­da paar lau­set kõi­ge täht­sama in­fo­ga, mis pi­di kõ­la­ma jää­ma. Tei­ne olu­li­ne asi oli, et ei toh­ti­nud ek­si­da ni­me­de ega teks­tis lei­du­va­te võõr­ni­me­de hääl­da­mi­se­ga. Stuu­dios olid õi­ge­keel­sus­sõ­na­raa­ma­tud, eri keel­te sõ­na­raa­ma­tud, en­ne teks­ti lu­ge­mist pi­di­me ala­ti kont­rol­li­ma, kas meil on õi­ge hääl­dus,“ lau­sub ta.

Kui 1993. või 1994. aas­tal ei leid­nud Ees­ti Raa­dio tea­dus­ta­ja­te pi­da­mi­seks enam ra­ha, jäi An­ne Een­pa­lu tööst il­ma. Sel ajal te­ge­les ta ju­ba oma va­na­va­ne­ma­te­le kuu­lu­nud Hel­le­ma ta­lu ta­ga­si­saa­mi­se ja üle­se­hi­ta­mi­se­ga: „Ku­na ema-isa keel­du­sid, pi­din mi­na hak­ka­ma oma va­na­va­ne­ma­te­le, va­ne­ma­te­le ja iseen­da­le lä­bi pro­ku­ra­tuu­ri ja ar­hii­vi­de re­ha­bi­li­tee­ri­mis­tõen­deid taot­le­ma. See oli vä­ga ras­ke aeg. Kui tu­lin Aru­kül­la, öel­di mul­le, et ole­te raa­dio­tea­dus­ta­ja, tei­le ei saa maad an­da, te lört­si­te sel­le ära.“

Hel­le­ma ta­lus ela­sid võõ­rad, lau­ta­des olid nae­la­töös­tus ja traa­dit­sehh. An­ne Een­pa­lu hak­kas ko­du­ta­lus ela­nud asu­ka­te­le ot­si­ma asen­dus­pin­du, püü­dis ad­vo­kaa­di abi­ga saa­da lah­ku­ma need, kes keel­du­sid se­da te­ge­mast: „Kui­gi ma ei tul­nud Aru­kül­la nal­ja te­ge­ma, vaid taas­ta­ma oma pe­re­kon­na­le kuu­lu­vat koh­ta, mis oli täis umb­roh­tu kas­va­nud la­gu­ne­nud hoo­ne­te jää­nu­seid ja put­ka­sid, kus ka kei­ser peaks ja­la käi­ma. Aga olin siin vas­tu­võe­ta­ma­tu isik, vaen­la­ne num­ber üks, na­gu öel­di – tu­li siia üks võõ­ras.“

Et esi­va­ne­ma­te ra­ja­tud ko­du­ta­lu ta­ga­si saa­da, pi­di An­ne Een­pa­lu end vor­mis­ta­ma ta­lu­ni­kuks. Ta tun­nis­tab, kui võt­tis esi­me­sed 50 põr­sast, ei tead­nud si­ga­de kas­va­ta­mi­sest mi­da­gi. Elas Las­na­mäel, an­dis hom­mi­kul po­ja­le süüa ja saa­tis koo­li, ise sõi­tis ron­gi­ga Aru­kül­la: „Ku­na 1990da­te al­gu­ses pol­nud loo­ma­de­le toi­tu saa­da, kir­ju­ta­sin pii­ma­kom­bi­naa­ti­de­le pal­ve­kir­ju. Tea­ta­sin, et püüan taas­ta­da esi­va­ne­ma­te ta­lu, kü­si­sin, kas neil on mul­le müüa mõ­ni­gi kott lõs­si- või pii­ma­pulb­rit ja jõu­söö­ta. Ühel päe­val he­lis­tas mul­le raa­dios­se Saa­re­maa pii­ma­kom­bi­naa­di juht, tun­dis sü­da­mest kaa­sa ning tea­tas, et pa­ni mul­le veoau­to­ga raa­dio­maj­ja tee­le 30 kot­ti va­da­ku-, 30 kot­ti pii­ma- ja 30 kot­ti lös­si­pulb­rit ning sa­ma pal­ju jõu­söö­ta. Raa­dio­bus­si­ga too­di need Aru­kül­la. Edas­pi­di käi­sin ju­ba ise igalt poolt ost­mas, lin­nast tõin tak­so­ga ka ka­lu. Lau­das oli sa­ja­pea­li­ne ka­na­ka­ri ühel pool ja tei­sel pool sead, nii ka­nad kui sead ar­mas­ta­sid räi­me, tõin neid kas­ti­de kau­pa. Ko­ha­lik loo­maarst õpe­tas põr­sas­tel mu­ne lõi­ka­ma.“

Si­gu kas­va­tas An­ne Een­pa­lu kuus aas­tat. Kauem pol­nud või­ma­lik, ku­na pui­dust su­lud hak­ka­sid pak­su alus­pa­nu all kõ­du­ne­ma: „Kord lau­ta min­nes nä­gin, et viis noort emist olid hü­pa­nud üle oma sul­gu­de ka­naae­di­kus­se. Kult oli oma ke­ha­ras­ku­se­ga lü­ka­nud su­lu­var­bad eest ja ka­naae­di­kus käis üks tril­la­laa-trul­lal­laa. Pä­rast se­da said kõik viis emist põr­sad, need olid mu vii­ma­sed 50 põr­sast.“

Ta mee­nu­tab ka, kui­das te­ma põl­lu­le jõu­dis kol­hoo­sist tel­li­tud kom­bain ala­ti vii­ma­se­na ja sa­ge­li siis, kui al­les veel ük­si­kud vil­ja­pead.

„Olen ka sel­le üle ela­nud, kui sei­sin põl­lu ää­res ja sü­da til­kus verd, kui­võrd umb­roh­tu täis oli põld. Olen põl­lul he­ki­kää­ri­de­ga oha­kaid pü­ga­nud, sest mul oli nii hä­bi, kuid ei ol­nud ra­ha mür­gi ega va­ja­li­ku teh­ni­ka ost­mi­seks. Poeg oli siis veel väi­ke. Nüüd on mul vä­ga hea meel, et poeg Ivost sai kirg­lik põl­lu­mees, kes os­kab se­da tööd ja tun­neb iga­su­gust teh­ni­kat.“

Õpe­ta­ja
1990nda­te lõ­pus olid Hel­le­ma ta­lu taas­ta­mis­tööd jõud­nud nii kau­ge­le, et An­ne Een­pa­lu sai Aru­kül­la ko­li­da. Enam-vä­hem sel ajal kut­su­ti ta Ees­ti pii­ri­val­veoh­vit­se­ri­de­le, hil­jem ka kait­se­lii­du oh­vit­se­ri­de­le pi­da­ma isa­maa­li­si-aja­loo­li­si loen­guid.

„Mul oli sel­le üle vä­ga hea meel, sest sain ome­ti ka­su­lik ol­la. Mi­nu kirg on ala­ti ol­nud ol­la kui­da­gi­moo­di ka­su­lik. 1997. aas­ta lõ­pus kut­su­ti mind te­ge­le­ma ko­du­tü­tar­de­ga. Kolm ja pool aas­tat käi­sin koo­li­des, õpe­ta­sin tüd­ru­kuid te­ge­ma kõi­ke se­da, mi­da mi­nu­le oli lap­se­na õpe­ta­tud – ko­du­kau­nis­ta­mist, laul­mist, noo­re­ma­te­ga te­ge­le­mist. Or­ga­ni­see­ri­sin 12 üle-ees­ti­list ko­du­tü­tar­de kuns­ti, kä­si­töö- ja lau­lu­laag­rit,“ üt­leb ta.

2002. aas­tal asu­tas Ko­du­tü­tar­de en­di­ne pea­va­nem Aru­kü­las uue noor­teü­hen­du­se Lin­da­tüt­red ja Ka­le­vi­po­jad. Um­bes 25 noo­re­ga te­ge­leb ta siia­ni, kui­gi mit­te enam sel­li­ses ma­hus, kui aas­taid ta­ga­si. An­ne Een­pa­lu sel­gi­tab, et noor­te­ga te­gut­se­mi­seks on va­ja ra­ha, kuid te­ma ei pea õi­geks se­da lap­se­va­ne­ma­telt kü­si­da, sest teab, kui ras­ke on lap­si kas­va­ta­da.

Prae­gu saab ta ka­su­lik ol­la Aru­kü­la koo­li­le, kus õpe­tab kaks kor­da nä­da­las paa­ri­le ve­ne koo­list tul­nud õpi­la­se­le ees­ti keelt ning algk­las­si­tüd­ru­ku­te­le lin­di­tant­su. See po­le sport­lik tree­ning, vaid ke­ha­kul­tuur, eel­kõi­ge õpi­vad tüd­ru­kud õi­get ke­ha­hoi­du.

„Et nad ei kõn­niks na­gu par­did, vaid lui­ged, kes on iga hetk val­mis len­du tõus­ma. Just se­da len­du tõus­mi­se tun­net ta­han noor­te­le eda­si an­da,“ sõ­nab An­ne Een­pa­lu, kes sel päe­val, kui sai kät­te Raa­si­ku val­la au­ko­da­ni­ku tun­nis­tu­se, läks Aru­kü­la rah­va­ma­ja la­va­le rah­vus­mees­koo­ri et­te, rää­kis oma va­nae­ma ema õe, he­li­loo­ja Mii­na Här­ma su­vis­test Hel­le­mal vee­de­tud päe­va­dest ja lau­lis a ca­pel­la „Ei saa mit­te vai­ki ol­la“.

„Ma tõe­poo­lest ei saa vai­ki ol­la. Kui ta­lu taas­ta­sin, ei ol­nud üld­se tu­ju laul­da, ko­gu aeg olid suur hirm ja mu­re. Nüüd olen ma õn­ne­lik, et saan ol­la ka­su­lik ja mi­nu üm­ber on noo­red, mi­nu õpi­la­sed ja kaks po­ja­tü­tart. Tun­nen taas, kui suur õnn on laul­da.“

Küll aga on tal kah­ju, et meie koo­li­des ei ole eral­di isa­maa­list kas­va­tust: „Meil on 30 aas­tat ol­nud taas Ees­ti Va­ba­riik, aga isa­maa­list kas­va­tust koor­di­nee­ri­vat ins­ti­tut­sioo­ni ei ole. Ma ei mõt­le pro­pa­gan­daor­ga­ni­sat­sioo­ni, vaid kol­mest-nel­jast ini­me­sest koos­ne­vat ta­li­tust, kes vaa­tab üle kõik täht­päe­vad, in­for­mee­rib ka koo­le. Ei ole va­ja loo­sung­lik­ku ja rõk­ka­vat isa­maa­li­sust, vaid las­tes tu­leks sü­ven­da­da aru­saa­ma, kui täh­tis on meie oma riik ja sel­le hoid­mi­ne, kui­das peaks hoo­lit­se­ma oma ko­du, va­ne­ma­te ja va­na­va­ne­ma­te eest.“

An­ne Een­pa­lu eest­võt­tel on üle 30 aas­ta toi­mu­nud 1941. ja 1949. aas­ta küü­di­ta­mis­te päe­va­del, 14. juu­nil ja 25. märt­sil, mä­les­tus­sei­sa­kuid Tal­lin­nas Lei­na­va Lin­da ku­ju juu­res kõi­gi nen­de mä­les­tu­seks, kes on kao­ta­nud elu või kan­na­ta­nud oku­pat­sioo­ni­režii­mi rep­res­sioo­ni­de tõt­tu: „Me rää­gi­me küll, et ini­me­sed ei ole ki­bes­tu­nud, aga te­ge­li­kult on ki­bes­tu­nud kõik, kel­lelt võe­ti ko­dud, kel­le pe­re­kon­nad hä­vi­ta­ti. See va­lu on meie gee­ni­des. Aga me ole­me rõõm­sad, et ole­me elus ja see­tõt­tu ei pais­ta see ki­be­dus väl­ja. Nen­de ini­mes­te­ga ole­me saa­nud igal aas­tal kok­ku.“

Tä­na­vu jääb 25. märt­si mä­les­tus­sei­sak ko­roo­na­vii­ru­se tõt­tu ära. An­ne Een­pa­lu kut­sub kõi­ki üles süü­ta­ma ko­duak­nal küü­nal küü­di­ta­mi­ses huk­ku­nu­te ja kan­na­ta­nu­te mä­les­tu­seks.