Oma pere loo rääkis 1941. aastal küüditatud MALLE RANDMÄE.
1941. aastal küüditatud LIIA KUUSMAA ja MALLE RANDMÄE, tema poeg VALDUR RANDMÄE, vallavanem RAIVO UUKKIVI.
Raasiku vallas on juuniküüditamise tähistamise traditsioon – igal aastal 14. juunil kuulatakse Raasikul mälestuskivi juures ühe küüditatu lugu. Seekord luges Raasiku Meierei poe juhataja Valdur Randmäe ette oma ema Malle Randmäe meenutused. Mälestuskivi juurde kogunes paarkümmend küüditatut ning vallaesindajad.
Vallavanem Raivo Uukkivi lausus, et iga inimese elu ja vabadus on hindamatu ning selle ära võtmine suurim kuritegu: „Vabadussõjas oli kaheaastase sõjapidamise inimohvrite hulk 3600, küüditamise inimohvrite hulk 6000. See võrdlus lahterdab küüditamise kohutavate inimsusevastaste kuritegude hulka, mille teeb veel hullemaks tõsiasi, et paljud selle aktsiooni elluviijad olid meie enda rahvuskaaslased. Sel ööl polnud Jumal eesti rahvaga. Kõik need 10 000 ei väärinud karistust. Seda enam, et kes küüditamise korraldasid, ei saanud mingit karistust.“
Mälestuspäeva puhul võtsid sõna veel Harju-Jaani koguduse diakon Lev Lekarkin ning Raasiku vallavolikogu liige Andre Sepp. Mõlemad rõhutasid, et juhtunut ei tohi unustada.
Malle Randmäe Siberi-teekond algas 5aastasena koos ema ja väikese vennaga 1941. aastal Raasiku raudteejaamast, kuhu ta toodi Jõelähtme vallast Sambu külast Härma talust.
Malle Randmäe meenutab: „Mu isa kuulus Kaitseliitu ning oli väga aktiivne mees. Ühel päeval saime teada, et Raasiku jaamas on palju tühje vaguneid. Isa kuulis kusagilt, et on mustas nimekirjas ning läks metsa peitu, sest kartis Siberisse saatmist. Mina ema ja vennaga läksime vanaema poole.“
Ta jutustas, et perekond saadi ikkagi kätte: „Mingit süüdistust ette ei loetud. Kui isa kuulis, et meid on jaama viidud, tuli ka tema metsast välja. Viimati oli pere koos Aegviidu jaamas, siis saadeti meid erinevas suunas. See oli ka viimane kord, kui oma isa nägin. Ema andis talle kaasa talvekasuka ning lehvitasime üksteisele läbi vaguniakna.“
Malle Randmäe kirjeldas, et enne sihtkohta jõudmist tegi rong 10 peatust, et Siberist tulevaid ronge läbi lasta: „Ligi kuu aja pärast jõudsime Novosibirskisse, kus esimene öö tuli veeta turuplatsil. Lõpuks jõudsime Novo-Berjozovka külla. Väikevend sai külmetuse, jäi haigeks ning suri mõne aja pärast.“
Ta meenutas, et seal külas elasid väljasaadetud venelased: „Nad ütlesid, et meil vedas, sest saime tulla asustatud paika. Ka nemad olid sinna kunagi sunniviisiliselt viidud. Ütlesid, et nad pandi veebruaris keset tühja taigat maha.“
Enne sõja lõppu ei lubatud neil koju kirjutada: „Kodust kaasa võetud rahvariideseelik oli kitsaks jäänud. Õnneks saadeti kodumaalt tädi- ja onutütarde riideid. Suvel käisime paljajalu, talvel vatitekist tehtud burkades.“
Siberi-ajast on Malle Randmäel meeles ka raske metsatöö: „Novembris saadeti metsa, kus tuli kevadeni barakkides elada. Oleks pidanud veel kauem seal olema, kuid lõin kirvega jalga. Mina laasisin ja põletasin oksi. Kuni 42 külmakraadiga pidi veel metsas olema.“
Ta ütles, et jõudis Siberist tagasi Raasiku jaama 1958. aastal: „Emale öeldi, et teil pole õigust siin elada, minge Lätti. Saime küll Eestisse jääda, kuid talu pidi jagama uusmaasaajatega, kes olid toodud Narvast.“
Raivo Uukkivi märkis pärast mälestusüritust, et kohale olid kutsutud ka 1949. aastal küüditatud, et anda koos abivallavanema Ardo Niinrega neile kätte Memento rinnamärgid: „Paar 1949. aasta küüditatut tulid, ülejäänutele toimetame rinnamärgid isiklikult kohale.“
