Raa­si­ku val­la­vo­li­ko­gu esi­mees ANTS KI­VI­MÄE täi­tis oma 30aas­ta­se unis­tu­se

Sõit moo­tor­rat­tal Raa­si­kult Sak­sa­maa­le Nürn­ber­gi võt­tis ANTS KI­VI­MÄE selts­kon­nal ae­ga 9 päe­va.

Juu­ni­kuu al­gu­ses is­tus Raa­si­ku ela­nik ning val­la­vo­li­ko­gu esi­mees Ants Ki­vi­mäe ko­du juu­res oma BMW moo­tor­rat­ta­le, ühi­nes Ko­sel ja Pär­nus kaas­las­te­ga ning alus­tas sõi­tu Sak­sa­maa­le.

„Kol­man­da päe­va lõ­puks olin veen­du­nud, et ma enam ei jät­ka. 12-14 tun­di tö­ka-tö­ka sõi­tu te­gid mu ära­hel­li­ta­tud ta­gu­mi­ku vä­ga va­lu­saks. Olin vä­si­nud ja tü­di­ne­nud. Kui jõud­si­me Poo­las mo­ti­ka­mees­te kok­ku­tu­le­ku­le, sain ühe puh­ke­päe­va ajal mõel­da, et ko­ge­mus on se­da väärt, tu­leb lõ­pu­ni sõi­ta. Täh­tis oli aru­saa­mi­ne, et ki­be­dad kan­ni­kad ja li­ha­sed ei ole teis­te süü, vaid ik­ka iseen­da lais­kus,” rää­kis Ants Ki­vi­mäe.

Te­ma 4 kaas­la­sest võt­sid Sak­sa­maa­le sõi­duks kolm va­na Zün­dap­pi moo­tor­rat­tast ja üks oli ve­ne IZ 350ga, Ants Ki­vi­mäe oli ain­sa­na tä­na­päe­va­se rat­ta­ga: „Veel õh­tu en­ne rei­si sõit­sin oma Zün­dapp K800ga ja soo­vi­sin sel­le­ga Sak­sa­maa­le min­na. Kah­juks või õn­neks üt­les kai­ne mõis­tus mul­le ei, sõi­duk pol­nud teh­ni­li­selt pii­sa­valt kor­ras. Vaa­gi­sin pi­kalt, sain kaas­las­te heaks­kii­du ning va­he­ta­sin rat­ta ka­hek­sa tun­di en­ne väl­ja­sõi­tu.”

5 moo­tor­rat­tu­rit ning kaks meest saa­te­bus­sis va­li­sid siht­ko­haks Nürn­ber­gi lin­na Sak­sa­maal – seal Die­selst­ras­sel asus ku­na­gi Zün­dap­pi te­has, mis sa­jand ta­ga­si hak­kas val­mis­ta­ma sel­le ni­me­ga moo­tor­rat­taid. Prae­gu­seks on te­ha­se­hoo­ne lam­mu­ta­tud.

Aeg­la­selt sõi­ta on ras­ke

Ants Ki­vi­mäe lau­sus, et idee pikk mo­ti­ka­reis et­te võt­ta on tal mee­les mõl­ku­nud um­bes 30 aas­tat: „Veel sü­ga­val nõu­ka­ajal mõt­le­sin, et kui ava­neb või­ma­lus, ta­haks vä­ga sõi­ta Bran­den­bur­gi vä­ra­va­te­ni. Rää­ki­sin oma tsik­li­mees­test sõp­ra­de­ga, kes olid sa­ma meelt. Läks aas­ta­küm­me, siis tei­ne. Möö­du­nud aas­tal ot­sus­ta­sin, et nüüd tu­leb min­na.”

Al­gu­ses oli plaan min­na ai­nult Ber­lii­ni, kuid kui me­hed kuul­sid, et Zün­dap­pi te­has saa­nuks 100aas­ta­seks, taht­sid min­na ka Nürn­ber­gi aus­tust aval­da­ma. Avo Kom­pus Ko­selt pa­ni pai­ka mars­ruu­di, bro­nee­ris ho­tel­lid.

Kui en­ne­sõ­jaaeg­set teh­ni­kat tu­li rei­si jook­sul pi­de­valt pu­ti­ta­da ning ka jä­rel­haa­gi­ses­se puh­ka­ma pan­na, siis Ants Ki­vi­mäe moo­tor­ra­tas pi­das sõi­du vas­tu prob­lee­mi­de­ta: „Olin va­ja­lik, kui hä­da käes. Gru­pi­ju­hil küp­ses ge­ne­raa­tor ära, pi­me­das tu­li mul sõi­ta te­ma kõr­val vei­di ta­ga­pool, et mi­nu tu­led ka te­ma suun­da val­gus­taks, ees oli kott­pi­me.”

Uuel rat­tal ilm­ne­sid aga teist­moo­di puu­du­sed: „Mood­ne tsik­kel on mõel­dud, et lä­bid viis­sa­da ki­lo­meet­rit viie tun­ni­ga, sa­dul on se­da ar­ves­ta­des di­sai­ni­tud. Kui kii­ru­sed aga pal­ju väik­se­mad ja va­he­maa pi­kem, hak­kab is­tu­des vä­ga va­lus. Vib­rat­sioon vä­si­tas käe­li­ha­seid, gaa­si­kee­ra­mis­rull nüh­kis peo­pe­sa rak­ku. Ra­tas oli teh­ni­ka poo­lest hea, kii­ren­das ke­nas­ti, kuid ik­ka­gi suur ko­la­kas ning aeg­la­selt sõit­mi­ne po­le üld­se ker­ge.”

Sõi­du­päe­vad olid Ants Ki­vi­mäe sõ­nul na­gu töö, pol­nud ae­ga kor­ra­li­kult lõu­na­ta­da, koh­vi­ku­tes­se tsik­li­riie­tes min­na oli eba­mu­gav, kuu­mus oli vä­ga vä­si­tav. Tsik­lid va­ja­sid pal­ju kü­tust, see­ga lõu­na­söö­ki­de ase­mel võt­sid rat­tu­rid näk­si­mist tank­la­test. Nii pik­ka maad Ants Ki­vi­mäe va­rem jär­jest sõit­nud ei ol­nud. Se­ni­ne re­kord oli 1100 ki­lo­meet­rit kol­me päe­va­ga.

Nürn­ber­gi jõu­dis selts­kond 9. päe­va õh­tuks, sõi­de­tud sai 2640 ki­lo­meet­rit. Ae­ga ku­lus nii pal­ju, ku­na ei sõi­de­tud möö­da põ­hi­maan­teid. Lä­tis Jel­ga­vas pöö­ra­sid nad me­re­le lä­he­ma­le, sõit­sid Ka­li­ning­ra­di ob­las­ti pii­ri ää­rest lä­bi Gdans­ki me­re äär­de, sealt kaa­re­ga Ber­lii­ni.

Nürn­ber­gis võt­tis neid vas­tu ko­ha­lik moo­tor­rat­tur, kes lu­bas rat­tad en­da ga­raa­ži hoiu­le ning tut­vus­tas mees­te­le lin­na.

Mit­me­kor­ru­se­li­sed õl­le­keld­rid

Ants Ki­vi­mäe sõ­nas, et sü­ga­va mul­je jät­sid tal­le Nürn­ber­gi mit­me­kor­ru­se­li­sed õl­le­keld­rid, ku­hu vii­di 1939. aas­tal sõ­ja eest pei­tu lin­na kau­nis­ta­nud ilu­ni­ker­du­sed.

Nürn­ber­gist ta­ga­si tu­lid me­hed saa­te­bus­sis, moo­tor­rat­tad jä­rel­haa­gi­ses. Öö­päe­va­ga ol­di Ees­tis ta­ga­si. Ants Ki­vi­mäe lau­sus, et oleks ehk kaue­maks pi­da­nud jää­ma, kuid ena­mik tah­tis kii­res­ti ko­ju: „Pä­rast sel­gus, et Ees­tis oli 10 kraa­di soo­ja, Sak­sa­maal 30. Se­da ar­ves­ta­des oleks või­nud vei­di kauem ol­la küll.”

Ku­na Raa­si­kul on plaa­nis kerg­liik­lus­tee ehi­ta­mi­ne, pa­ni rei­sil näh­tu Ants Ki­vi­mäe mõt­le­ma eu­ro­nõue­te pea­le: „Kerg­liik­lus­teid oli tee­de ää­res pii­sa­valt, kuid ku­sa­gil ei paist­nud, et oleks pi­da­nud nii pal­ju puid-põõ­said sel­leks ma­ha võt­ma, na­gu meil te­hak­se. Kerg­liik­lus­teed pol­nud nool­sir­ged ning val­gus­tus­pos­te oli har­vem, aga pii­sa­valt. Ku­sa­gil ei ko­ha­nud sü­ga­vaid eu­rok­raa­ve ega la­ge­raiet. Näh­tu mee­nu­tas vei­di 1990nda­te aas­ta­te Ees­tit – ilus, met­sa­ne, ko­du­ne, puies­tee­de­ga. Nor­maal­ne, liht­ne, inim­lik.”

Järg­mi­sel aas­tal on sa­mal selts­kon­nal plaa­nis min­na tsik­li­te­ga Soo­me: „Ole­me selts­kond üheea­li­si, kla­pi­me häs­ti. Plaa­nis on rin­gi kõn­di­da, muu­seu­mid lä­bi vaa­da­ta.”

Ko­dus ga­raa­žis on tal 5 sõi­du­kor­ras ma­si­nat. Ka­he­rat­ta­li­se­ga sõi­dab ta su­vi­ti nii tih­ti kui või­ma­lik, pä­ris igal nä­da­lal ei jõua. Möö­du­nud nä­da­lal te­gi ta kor­da oma külg­kor­vi­ga Ja­wa, ka see on plaa­nis pea­gi proo­vi­sõi­du­le viia.