
Sõit mootorrattal Raasikult Saksamaale Nürnbergi võttis ANTS KIVIMÄE seltskonnal aega 9 päeva.
Juunikuu alguses istus Raasiku elanik ning vallavolikogu esimees Ants Kivimäe kodu juures oma BMW mootorrattale, ühines Kosel ja Pärnus kaaslastega ning alustas sõitu Saksamaale.
„Kolmanda päeva lõpuks olin veendunud, et ma enam ei jätka. 12-14 tundi töka-töka sõitu tegid mu ärahellitatud tagumiku väga valusaks. Olin väsinud ja tüdinenud. Kui jõudsime Poolas motikameeste kokkutulekule, sain ühe puhkepäeva ajal mõelda, et kogemus on seda väärt, tuleb lõpuni sõita. Tähtis oli arusaamine, et kibedad kannikad ja lihased ei ole teiste süü, vaid ikka iseenda laiskus,” rääkis Ants Kivimäe.
Tema 4 kaaslasest võtsid Saksamaale sõiduks kolm vana Zündappi mootorrattast ja üks oli vene IZ 350ga, Ants Kivimäe oli ainsana tänapäevase rattaga: „Veel õhtu enne reisi sõitsin oma Zündapp K800ga ja soovisin sellega Saksamaale minna. Kahjuks või õnneks ütles kaine mõistus mulle ei, sõiduk polnud tehniliselt piisavalt korras. Vaagisin pikalt, sain kaaslaste heakskiidu ning vahetasin ratta kaheksa tundi enne väljasõitu.”
5 mootorratturit ning kaks meest saatebussis valisid sihtkohaks Nürnbergi linna Saksamaal – seal Dieselstrassel asus kunagi Zündappi tehas, mis sajand tagasi hakkas valmistama selle nimega mootorrattaid. Praeguseks on tehasehoone lammutatud.
Aeglaselt sõita on raske
Ants Kivimäe lausus, et idee pikk motikareis ette võtta on tal meeles mõlkunud umbes 30 aastat: „Veel sügaval nõukaajal mõtlesin, et kui avaneb võimalus, tahaks väga sõita Brandenburgi väravateni. Rääkisin oma tsiklimeestest sõpradega, kes olid sama meelt. Läks aastakümme, siis teine. Möödunud aastal otsustasin, et nüüd tuleb minna.”
Alguses oli plaan minna ainult Berliini, kuid kui mehed kuulsid, et Zündappi tehas saanuks 100aastaseks, tahtsid minna ka Nürnbergi austust avaldama. Avo Kompus Koselt pani paika marsruudi, broneeris hotellid.
Kui ennesõjaaegset tehnikat tuli reisi jooksul pidevalt putitada ning ka järelhaagisesse puhkama panna, siis Ants Kivimäe mootorratas pidas sõidu vastu probleemideta: „Olin vajalik, kui häda käes. Grupijuhil küpses generaator ära, pimedas tuli mul sõita tema kõrval veidi tagapool, et minu tuled ka tema suunda valgustaks, ees oli kottpime.”
Uuel rattal ilmnesid aga teistmoodi puudused: „Moodne tsikkel on mõeldud, et läbid viissada kilomeetrit viie tunniga, sadul on seda arvestades disainitud. Kui kiirused aga palju väiksemad ja vahemaa pikem, hakkab istudes väga valus. Vibratsioon väsitas käelihaseid, gaasikeeramisrull nühkis peopesa rakku. Ratas oli tehnika poolest hea, kiirendas kenasti, kuid ikkagi suur kolakas ning aeglaselt sõitmine pole üldse kerge.”
Sõidupäevad olid Ants Kivimäe sõnul nagu töö, polnud aega korralikult lõunatada, kohvikutesse tsikliriietes minna oli ebamugav, kuumus oli väga väsitav. Tsiklid vajasid palju kütust, seega lõunasöökide asemel võtsid ratturid näksimist tanklatest. Nii pikka maad Ants Kivimäe varem järjest sõitnud ei olnud. Senine rekord oli 1100 kilomeetrit kolme päevaga.
Nürnbergi jõudis seltskond 9. päeva õhtuks, sõidetud sai 2640 kilomeetrit. Aega kulus nii palju, kuna ei sõidetud mööda põhimaanteid. Lätis Jelgavas pöörasid nad merele lähemale, sõitsid Kaliningradi oblasti piiri äärest läbi Gdanski mere äärde, sealt kaarega Berliini.
Nürnbergis võttis neid vastu kohalik mootorrattur, kes lubas rattad enda garaaži hoiule ning tutvustas meestele linna.
Mitmekorruselised õllekeldrid
Ants Kivimäe sõnas, et sügava mulje jätsid talle Nürnbergi mitmekorruselised õllekeldrid, kuhu viidi 1939. aastal sõja eest peitu linna kaunistanud ilunikerdused.
Nürnbergist tagasi tulid mehed saatebussis, mootorrattad järelhaagises. Ööpäevaga oldi Eestis tagasi. Ants Kivimäe lausus, et oleks ehk kauemaks pidanud jääma, kuid enamik tahtis kiiresti koju: „Pärast selgus, et Eestis oli 10 kraadi sooja, Saksamaal 30. Seda arvestades oleks võinud veidi kauem olla küll.”
Kuna Raasikul on plaanis kergliiklustee ehitamine, pani reisil nähtu Ants Kivimäe mõtlema euronõuete peale: „Kergliiklusteid oli teede ääres piisavalt, kuid kusagil ei paistnud, et oleks pidanud nii palju puid-põõsaid selleks maha võtma, nagu meil tehakse. Kergliiklusteed polnud noolsirged ning valgustusposte oli harvem, aga piisavalt. Kusagil ei kohanud sügavaid eurokraave ega lageraiet. Nähtu meenutas veidi 1990ndate aastate Eestit – ilus, metsane, kodune, puiesteedega. Normaalne, lihtne, inimlik.”
Järgmisel aastal on samal seltskonnal plaanis minna tsiklitega Soome: „Oleme seltskond üheealisi, klapime hästi. Plaanis on ringi kõndida, muuseumid läbi vaadata.”
Kodus garaažis on tal 5 sõidukorras masinat. Kaherattalisega sõidab ta suviti nii tihti kui võimalik, päris igal nädalal ei jõua. Möödunud nädalal tegi ta korda oma külgkorviga Jawa, ka see on plaanis peagi proovisõidule viia.