
Alates koolipõlvest pildistamist harrastanud LEMBIT KARINDIL on olnud varem paarkümmend näitust.
Hobifotograaf Lembit Karind kõneles oma fotonäituse avamisel pühapäeval, 19. novembril Raasiku rahvamajas, et imetleb põhjamaid, kuna seal on kilomeetrite kaupa tühjust ja lagedust, massiivsed mäed, mitu meetrit läbi paistev kristallselge vesi, ruumiline ja tähine taevas, virmalised, mille valgel võib ajalehte lugeda ning looduslikud värvid.
Näitusel on tema viimase nelja aasta fotod Soome, Rootsi, Norra põhjaosadest. Matkadel on ta koos fotoaparaadiga käinud paarkümmend aastat. Ta on kirglik matkamees, püüab igal aastal mõne retke ette võtta, ei pelga kõndida matka ajal läbi mitusada kilomeetrit ega magada telgis, kui õues on miinuskraadid. Lembit Karind märkis, et hotellis talle magada ei meeldi – kord tundis, et hakkab suletekkide-patjade sisse ära uppuma ning läks hoopis põrandale magama.
MTÜ Tuulekell juhatuse liige, Raasiku rahvamaja kultuurinõukogusse kuuluv Lembit Karind teeb igapäevatööd ERRis vaneminsenerina. Põhjamaade pildistamise pisiku sai ta Põhja-Rootsis Sareki rahvuspargis, kui jälgis päev otsa hundikarja tegemisi.
Oma rännakute kohta rääkis ta, et eriliselt on meelde jäänud Põhja-Soomes kohtumine põlissaamidega. Ühist keelt nad ei rääkinud, kuid pakkusid eestlastele suppi.
Kaarte ei tasu tema sõnul põhjamaades usaldada – need on paberile kantud lumesaaniga sõites. Kord juhtus, et kui kaardil oli kirjas vahemaa 6 kilomeetrit, tuli seda kõndida 14 tundi ja ikka kuhugi ei jõudnud.
Ta meenutas, et hea matkatoit on sprotid riisipudruga, mida kodus ei sööks, aga matkal mekkis hästi: „Sprotid olid meil üle loetud, et kõigile jätkuks. Pärast hommikusööki peitsime need laagris hoolikalt ära, ise läksime matkale. Tulime tagasi, sprotid kadunud. Kahtlustasime, kes meist oli sprotid salaja ära söönud, ei saanudki teada, kuni kuulsin karjatust – matkakaaslane oli märganud, et polaarrebane jookseb, tema botas hambus, mäenõlvast alla. Jalatsi saime õnneks tagasi ning jõdsime järeldusele, kes oli meie sprotid ära söönud.”
Lembit Karind on käinud rändamas ka kaugemal. On läbi kõndinud üle 300 kilomeetri Hispaanias Hõbedateel, millest on meeles paljude riikide matkajad, kes kodust kaasa võetud sööke pakkusid. Lemmikuks on jäänud aga põhjamaad, kuna riigid on piisavalt suured, saab käia mitu korda nii, et samasse kohta ei satu.
Ka Soome pole tal päris läbi käidud. Rännumees sõnab, et kaugel põhjas, kus kohtuvad Soome, Rootsi ja Venemaa piir, on pood, kuhu tuleb õlut mitu nädalat ette tellida. Külastajaid käib vähe, kuid pood on hästi valvatud ning sildiga „Odavam on osta, kui varastada”.
Küsimusele, kas mõni retk on ka pettumust valmistanud, vastab Lembit Karind, et Ukraina mägedest pole head mälestust: „GPS ega ükski kaart ei räägi õigust. Näitab teed, tegelikult on kaljulõhe. Jõudsime mäelt alla tänu sellele, et üks kohalik vanamees joonistas meie kaardile õige raja.”
Rändama minnes võtab Lembit Karind fotoaparaadi kaasa, kuid alati pole mahti kasutada: „Olen tükk aega suure merikotkaga tõtt vahtinud, aparaat rippus kaelas. Kui hakkasin seda võtma, et pilti teha, lendas kotkas kiirelt minema.”
Meeles on tal ka kalapüük Norras: „Fjordist võib kala püüda igaüks, kuidas iganes soovib. Mina proovisin õnge otsa pandud suitsuvorstiga. Ei jõudnud kaua oodata, kuni pirakas kala oli õnge otsas.”
Fotosid on tal aja jooksul kogunenud palju, täis on mitu kõvaketast. Paar korda on ta oma reisijutte kirja pannud, kuid tõdeb, et seda tuleb teha vahetult pärast reisi, siis on emotsioonid värsked.
Kogenud rännumehena soovitab ta looduses kõndides vaadata aeg-ajalt üle õla, siis tunneb tagasi tulles tee ära, kuna loodus on väga erinev olenevalt sellest, kust poolt vaadata.
Hea loodusfoto saamiseks tuleb tema sõnul aga minna metsa, istuda tund aega maas, siis ümbritsev elu harjub ära, muutub julgemaks ning on lootust saada hea pilt.
Fotonäitus „Põhjamaad” avamisel oli Lembit Karindi loodusjuttude saatjaks kitarrist Peeter Rebane. Näitus jääb Raasiku rahvamaja kaminasaalis avatuks 20. detsembrini.