Raa­si­ku rahvamajas on mat­ka­mehe LEM­BIT KA­RINDI fo­to­näi­tu­s „Põh­ja­maad”

Ala­tes koo­li­põl­vest pil­dis­ta­mist har­ras­ta­nud LEM­BIT KA­RIN­DIL on ol­nud va­rem paar­küm­mend näi­tust.

Ho­bi­fo­tog­raaf Lem­bit Ka­rind kõ­ne­les oma fo­to­näi­tu­se ava­mi­sel pü­ha­päe­val, 19. no­vemb­ril Raa­si­ku rah­va­ma­jas, et imet­leb põh­ja­maid, ku­na seal on ki­lo­meet­ri­te kau­pa tüh­just ja la­ge­dust, mas­siiv­sed mäed, mi­tu meet­rit lä­bi pais­tev kris­tall­sel­ge ve­si, ruu­mi­li­ne ja tä­hi­ne tae­vas, vir­ma­li­sed, mil­le val­gel võib aja­leh­te lu­ge­da ning loo­dus­li­kud vär­vid.

Näi­tu­sel on te­ma vii­ma­se nel­ja aas­ta fo­tod Soo­me, Root­si, Nor­ra põh­jao­sa­dest. Mat­ka­del on ta koos fo­toa­pa­raa­di­ga käi­nud paar­küm­mend aas­tat. Ta on kirg­lik mat­ka­mees, püüab igal aas­tal mõ­ne ret­ke et­te võt­ta, ei pel­ga kõn­di­da mat­ka ajal lä­bi mi­tu­sa­da ki­lo­meet­rit ega ma­ga­da tel­gis, kui õues on mii­nusk­raa­did. Lem­bit Ka­rind mär­kis, et ho­tel­lis tal­le ma­ga­da ei meel­di – kord tun­dis, et hak­kab su­le­tek­ki­de-pat­ja­de sis­se ära up­pu­ma ning läks hoo­pis põ­ran­da­le ma­ga­ma.

MTÜ Tuu­le­kell ju­ha­tu­se lii­ge, Raa­si­ku rah­va­ma­ja kul­tuu­ri­nõu­ko­gus­se kuu­luv Lem­bit Ka­rind teeb iga­päe­va­tööd ER­Ris va­ne­min­se­ne­ri­na. Põh­ja­maa­de pil­dis­ta­mi­se pi­si­ku sai ta Põh­ja-Root­sis Sa­re­ki rah­vus­par­gis, kui jäl­gis päev ot­sa hun­di­kar­ja te­ge­mi­si.

Oma rän­na­ku­te koh­ta rää­kis ta, et eri­li­selt on meel­de jää­nud Põh­ja-Soo­mes koh­tu­mi­ne põ­lis­saa­mi­de­ga. Ühist keelt nad ei rää­ki­nud, kuid pak­ku­sid eest­las­te­le sup­pi.

Kaar­te ei ta­su te­ma sõ­nul põh­ja­maa­des usal­da­da – need on pa­be­ri­le kan­tud lu­me­saa­ni­ga sõi­tes. Kord juh­tus, et kui kaar­dil oli kir­jas va­he­maa 6 ki­lo­meet­rit, tu­li se­da kõn­di­da 14 tun­di ja ik­ka ku­hu­gi ei jõud­nud.

Ta mee­nu­tas, et hea mat­ka­toit on sp­ro­tid rii­si­pud­ru­ga, mi­da ko­dus ei sööks, aga mat­kal mek­kis häs­ti: „Sp­ro­tid olid meil üle loe­tud, et kõi­gi­le jät­kuks. Pä­rast hom­mi­ku­söö­ki peit­si­me need laag­ris hoo­li­kalt ära, ise läk­si­me mat­ka­le. Tu­li­me ta­ga­si, sp­ro­tid ka­du­nud. Kaht­lus­ta­si­me, kes meist oli sp­ro­tid sa­la­ja ära söö­nud, ei saa­nud­ki tea­da, ku­ni kuul­sin kar­ja­tust – mat­ka­kaas­la­ne oli mär­ga­nud, et po­laar­re­ba­ne jook­seb, te­ma bo­tas ham­bus, mäe­nõl­vast al­la. Ja­lat­si sai­me õn­neks ta­ga­si ning jõd­si­me jä­rel­du­se­le, kes oli meie sp­ro­tid ära söö­nud.”

Lem­bit Ka­rind on käi­nud rän­da­mas ka kau­ge­mal. On lä­bi kõn­di­nud üle 300 ki­lo­meet­ri His­paa­nias Hõ­be­da­teel, mil­lest on mee­les pal­ju­de rii­ki­de mat­ka­jad, kes ko­dust kaa­sa võe­tud söö­ke pak­ku­sid. Lem­mi­kuks on jää­nud aga põh­ja­maad, ku­na rii­gid on pii­sa­valt suu­red, saab käia mi­tu kor­da nii, et sa­mas­se koh­ta ei sa­tu.
Ka Soo­me po­le tal pä­ris lä­bi käi­dud. Rän­nu­mees sõ­nab, et kau­gel põh­jas, kus koh­tu­vad Soo­me, Root­si ja Ve­ne­maa piir, on pood, ku­hu tu­leb õlut mi­tu nä­da­lat et­te tel­li­da. Kü­las­ta­jaid käib vä­he, kuid pood on häs­ti val­va­tud ning sil­di­ga „Oda­vam on os­ta, kui va­ras­ta­da”.

Kü­si­mu­se­le, kas mõ­ni retk on ka pet­tu­must val­mis­ta­nud, vas­tab Lem­bit Ka­rind, et Uk­rai­na mä­ge­dest po­le head mä­les­tust: „GPS ega üks­ki kaart ei rää­gi õi­gust. Näi­tab teed, te­ge­li­kult on kal­ju­lõ­he. Jõud­si­me mäelt al­la tä­nu sel­le­le, et üks ko­ha­lik va­na­mees joo­nis­tas meie kaar­di­le õi­ge ra­ja.”

Rän­da­ma min­nes võ­tab Lem­bit Ka­rind fo­toa­pa­raa­di kaa­sa, kuid ala­ti po­le mah­ti ka­su­ta­da: „Olen tükk ae­ga suu­re me­ri­kot­ka­ga tõtt vah­ti­nud, apa­raat rip­pus kae­las. Kui hak­ka­sin se­da võt­ma, et pil­ti te­ha, len­das kot­kas kii­relt mi­ne­ma.”

Mee­les on tal ka ka­la­püük Nor­ras: „Fjor­dist võib ka­la püü­da igaüks, kui­das iga­nes soo­vib. Mi­na proo­vi­sin õn­ge ot­sa pan­dud suit­su­vors­ti­ga. Ei jõud­nud kaua oo­da­ta, ku­ni pi­ra­kas ka­la oli õn­ge ot­sas.”

Fo­to­sid on tal aja jook­sul ko­gu­ne­nud pal­ju, täis on mitu kõ­va­ket­ast. Paar kor­da on ta oma rei­si­jut­te kir­ja pan­nud, kuid tõ­deb, et se­da tu­leb te­ha va­he­tult pä­rast rei­si, siis on emot­sioo­nid värs­ked.

Ko­ge­nud rän­nu­me­he­na soo­vi­tab ta loo­du­ses kõn­di­des vaa­da­ta aeg-ajalt üle õla, siis tun­neb ta­ga­si tul­les tee ära, ku­na loo­dus on vä­ga eri­nev ole­ne­valt sel­lest, kust poolt vaa­da­ta.

Hea loo­dus­fo­to saa­mi­seks tu­leb te­ma sõ­nul aga min­na met­sa, is­tu­da tund ae­ga maas, siis ümb­rit­sev elu har­jub ära, muu­tub jul­ge­maks ning on loo­tust saa­da hea pilt.

Fo­to­näi­tus „Põh­ja­maad” ava­mi­sel oli Lem­bit Ka­rin­di loo­dus­jut­tu­de saat­jaks ki­tar­rist Pee­ter Re­ba­ne. Näi­tus jääb Raa­si­ku rah­va­ma­ja ka­mi­na­saa­lis ava­tuks 20. det­semb­ri­ni.