Raa­si­ku Lus­ti­ring tõi la­va­le ko­möö­dia „Hü­pe abiel­lu”

1925
Vabrikudirektor Maks Veiland ehk SANDER KRUUS sai õppetunni. Tema kõrval koduabiline Minna ehk LIIVIKA JUKSAAR, Betty sõbratar Evi Ellamäe ehk KRISTI VADER ja professor doktor Veiland ehk KALEV KESO.

4. märt­sil esie­ten­du­nud la­vas­tust on plaa­nis uues­ti män­gi­da Raa­si­ku val­la teat­ri­päe­val Aru­kü­las 11. märt­sil.

Raa­si­ku har­ras­tus­näi­te­tru­pi Lus­ti­ring koh­ta on pub­li­ku hul­gast öel­dud, et ko­möö­dia so­bib nei­le häs­ti, sest tru­pi liik­med on ka pä­ri­se­lus hea huu­mo­ri­soo­ne­ga sä­ra­vad isik­su­sed – ee­sot­sas la­vas­ta­ja, Raa­si­ku rah­va­ma­ja ju­ha­ta­ja Hel­le Va­ga­ga.
Lus­ti­rin­gi eel­mi­ne la­vas­tus „Mä­lu” jõu­dis la­va­le 2014. aas­ta lõ­pus rah­va­ma­ja 50. sün­ni­päe­va pai­ku, sel­le­ga käi­di la­val 2015. aas­ta jook­sul eri­ne­va­tes esi­ne­mis­koh­ta­des 6 kor­da, ka kü­la­teat­ri­te fes­ti­va­lil ja har­ras­tus­teat­ri­te fes­ti­va­lil.
2016. aas­ta veeb­rua­ris hak­kas trupp õp­pi­ma uut tük­ki – Hel­le Va­ga va­lis la­vas­ta­mi­seks Jõe­läht­me näi­tet­ru­pilt saa­dud ko­möö­dia, Erich Berg­man­ni „Hü­pe abiel­lu”, mi­da on män­gi­nud mit­med har­ras­tus­näi­tet­ru­pid – Kuu­sa­lu tru­pil oli la­vas­tus män­gu­ka­vas 20 aas­tat ta­ga­si. 1998. aas­tal loo­dud Lus­ti­rin­gi re­per­tuaa­ris on see 11. la­vas­tus.
Hel­le Va­ga, kes va­rem ka ise la­val ol­nud, kes­ken­dus nüüd la­vas­ta­mi­se­le ning üt­les, et män­gib la­vas­ta­jat: „Sü­da­mes oleks ik­ka taht­nud ka la­va­le min­na, aga see­kord jäi nii­moo­di, kõr­valt­vaa­ta­ja pil­gu­ga saan pa­re­mi­ni nõu an­da. Õn­neks on mul tru­pis nii an­de­kad ini­me­sed, et hir­mu, kui­das tükk väl­ja ku­kub, pol­nud mul kor­da­gi. Tead­sin, et nal­ja saab la­val na­gu­nii.”
La­val olid kuus ko­ha­lik­ku har­ras­tus­näit­le­jat – Dea Ivask, Lii­vi­ka Juk­saar, Kris­ti Va­der, San­der Kruus, Ka­lev Ke­so ja Mee­lis Mett.
Tü­ki­le an­dis pro­fes­sio­naa­li pil­gu mul­lu ap­ril­lis An­ne Pa­lu­ver, kel­le saa­tis Raa­si­ku­le ap­pi Ees­ti Har­ras­tus­teat­ri­te Liit. Ta õpe­tas näit­le­ja­te­le, kui­das la­hen­da­da oma rol­le ning jul­gus­tas, et tükk on vä­ga hea, sel­lest saab kor­ra­li­ku ko­möö­dia ning se­da võib kee­ra­ta ka üle vin­di.
Hel­le Va­ga lau­sus pä­rast esie­ten­dust, et on ra­ba­tud: „Näit­le­jad olid end nii häs­ti kok­ku võt­nud, te­gid mul­le suu­re ül­la­tu­se.”
Ta li­sas, et tea­ter on tea­ter, ka kü­la­rah­va­ma­jas: „San­der Kruus on mi­nu tru­pis ju­ba män­gi­nud ning tea­dis, et pea­la­gi tu­leb las­ta ära puu­der­da­da ning kul­mu­joon äri­me­he­li­kuks tuu­ni­da. Esi­mest kor­da Lus­ti­rin­gi­ga la­val ol­nud Kris­ti Va­der aga on loo­mu­li­ku nai­se­li­ku ilu­ga ning te­da tu­li ma­nit­se­da, et grim­mi tu­leb oht­ralt li­sa­da.”
La­vas­ta­ja lu­ges ära, et tü­ki õp­pi­mi­seks saa­di kok­ku 50 kor­da: „Iga uus tükk on al­gu­ses vei­di ra­be, aga usun, et ole­me veel pa­re­mad lau­päe­vaks, kui esi­ne­me Aru­kü­las.”
La­vas­tu­ses Evi El­la­mäed ke­has­ta­nud Kris­ti Va­der Raa­si­kult on osa­le­nud ku­na­gi näi­te­rin­gis ning kui Hel­le Va­ga sel­lest kuu­lis, kut­sus ta ko­he Lus­ti­rin­gi.
Kris­ti Va­der: „Taht­sin ku­na­gi pä­rast kesk­koo­li min­na la­va­kas­se, aga ku­na sel aas­tal pol­nud vas­tu­võt­tu, jäi see unis­tu­seks. Küll aga sai män­gi­tud koo­lia­jal, ku­na olin jul­ge ja tu­ge­va hää­le­ga. Vii­ma­ti sai aga la­val ol­dud 27 aas­tat ta­ga­si ja kui Hel­le mind nüüd näi­te­män­gu kut­sus, ei ka­hel­nud het­keks­ki.”
Ta li­sas, et tun­dis end la­val häs­ti: „Õn­neks tä­nu val­gus­tu­se­le ei näi­nud rah­vast saa­lis ning tund­sin, et oli­me­gi ai­nult meie, näit­le­jad. Tü­ki õp­pi­mi­ne oli al­gu­ses na­gu uues­ti käi­ma õp­pi­mi­ne. Tekst jäi aga ko­he ja rut­tu pä­he, see­ga sai eda­si kes­ken­du­da lii­ku­mi­se­le ja män­gi­mi­se­le.”
Raa­si­ku noor­soo­töö­ta­ja, Äpu­nä­pu näi­tet­ru­pi la­vas­ta­ja An­ge­la Al­lik vaa­tas eten­dust saa­list: „See oli vä­ga vah­va aja­tu tükk. Prob­lee­mid, mis väl­ja tu­lid, on ka tä­na­päe­val ak­tuaal­sed. Oli to­re vaa­da­ta, kui­das nai­sed os­ka­vad ka­val­da­da ja üleai­sa­löö­ja­le ko­ha kät­te näi­ta­vad. Nä­gin la­val tub­lit mees­kon­na­tööd ja se­da, kui­das  näit­le­jad  ise  nau­ti­sid  se­da, mi­da te­gid. See on­gi olu­li­ne.”
Hel­le Va­ga sõ­nas, et unis­tab sel­lest, kui­das Raa­si­ku­le võiks ku­na­gi jõu­da kee­gi pä­ri­selt teat­rist tul­nud pro­fes­sio­naal­ne la­vas­ta­ja: „Ta­haks vä­ga koos oma Lus­ti­rin­gi rah­va­ga la­val ol­la ja män­gi­da, te­ha näi­te­män­gu pä­ris la­vas­ta­ja käe all. Se­ni püüa­me aga ise hak­ka­ma saa­da ning olen kin­del, et kui Aru­kü­las la­vas­tust pub­li­ku hul­gast vaa­tan, saan jäl­le meel­di­va ül­la­tu­se.”