Augustis andis kaitseminister Hanno Pevkur välja käskkirja matta 16 sõjahauast-matmispaigast teises maailmasõjas langenute säilmed ümber omavalitsustega kokkulepitud kalmistutele. Säilmete ekshumeerimise ja ümbermatmise korraldamine tehti üles-andeks Eesti Sõjamuuseumi-kindral Laidoneri muuseumi direktorile.
Harjumaalt on ministri käskkirjas toodud nimekirjas ainsana Kehra linnas asuv sõjahaud. 1946. aastal nõukogude poolel langenutele rajatud mälestussamba juurde asuvasse ühishauda on maetud ja ümber maetud metsavendadega võidelnud kohalikud inimesed Kehrast ja mitmest külast. Juunis saatsid Anija volikogu esimees Jaanus Kalev ja vallavanem Riivo Noor kaitseministeeriumi juures tegutsevale sõjahaudade komisjonile ning kaitse- ja kultuuriministeeriumidele ettepaneku Kehras asuva II maailmasõjas hukkunute ühishauda maetud säilmete ümbermatmiseks ja mälestussamba teisaldamiseks.
Riivo Noore sõnul vastati ka sõjahaudade komisjonist, et Kehra mälestusmärk tuleb teisaldada ja ühishauda maetud ümber matta. Millal ja kuhu, pole vallavalitsusele teatatud. Ka kaitseministeeriumi pressiesindaja kinnitas Sõnumitoojale, et veel ei ole teada, millal ja kuhu hakatakse Kehra ühishauda maetuid ümber matma.
Vallavalitsus andis sõjahaudade komisjonile teada, et ka Anija mõisapargis on üks punaväelase sõjahaud, kuhu maetu tuleks ümber matta. Riivo Noor ütles, et üks punamonument on ka Vetla külas, kuid see pole teise maailmasõja aegne: „Sinna on maetud 1919. aastal langenud Viljandi kütipolgu võitlejad. Haud on rohtunud, asub metsa sees, seda poleks vaja puutuda.“
Punamonumendid Kuusalus, Muuksis ja Tsirtes
Kuusalu vallas on kolm punamonumenti – Kuusalu alevikus, Muuksi külas eramaal ja Tsitre külas endise piirivalvekordoni läheduses. Kuusalus ja Muuksis on tegu matmiskohtadega, Tsitre kivi juurde kedagi maetud pole.
Kuusalu ühishaud paikneb rahvamaja läheduses, Kursi ja Kupu tee vahelisel metsa-alal, mis on riigimaa. Dolomiidist mälestussammas on püstitatud 1954. aastal. Muinsuskaitseameti andmetel on Kuusalu ühishauda maetud 36 sõjaväelast, kes hukkusid teises maailmasõjas. Sambal on viisnurk, aastaarvud 1941 ja 1945 ning tekst: „Suures isamaasõjas langenud nõukogude armee võitlejatele.“ Allpool on sama tekst vene keeles.
Kuusalu koduloo-uurija Peeter Paenurm kirjeldas, et hiljem paigutad metalltahvlil on 4 nime ja viidatud 12 tundmatule. Kas ja kes sinna on maetud, selgub tema hinnangul kaevamise käigus, kirikukroonika järgi maeti samasse kohta augustis 1941 saksa sõdurid, kes hiljem maeti ümber. 1944. aasta suvel hukkus Kahalas ka vene sõdureid, kas nad maeti Kuusallu või Tallinnasse, pole teada.
Kuusalu vallavalitsus taotleb Kuusalu punasamba alust maad munitsipaalomandisse, protsess on pooleli. Punamonumentide teema oli infopunktina arutusel Kuusalu vallavalitsuse eelmise nädala istungil. Vallavanem Terje Kraanvelt ütles, et kui maa saab valla omaks, teeb vallavalitsus kaitseministeeriumile taotluse välja selgitada, kas Kuusalus on tegu sõjahauaga. Kuusalu koguduse õpetaja Jaanus Jalakaga on räägitud, et vajadusel võib ohvrid matta ümber Kuusalu kalmistule.
Muuksis on Keskvälja talu põllul teises maailmasõjas hukkunute ühishaud. Seda tähistab tumedast lihvitud graniidist kivi kirjaga „Siin puhkavad igavest und 13 Nõukogude sõjameest, kes langesid suures isamaasõjas 1941. aasta augustis. Au kangelastele.“ Muinsuskaitse andmebaasis on kirjas, et sinna on maetud 11 piirivalvurit Tsitre piirivalvekordonist. Kes peale nende sinna maeti, pole muinsuskaitseameti andmetel teada. Muinsuskaitseameti monumentide registris on kirjeldatud, et Muuksi piirivalvesalk võitles Muuksi linnuse piirkonnas Saksa armee üksustega, langenud maeti ühishauda.
Keskvälja talu omanikud on pöördunud kaitseministeeriumi poole palvega, et hinnataks haua asukohta ja soovivad ümbermatmist. Ka on arutatud, et säilmete uus hauakoht võiks olla Kuusalu kalmistul.
Kõige omapärasem on Tsitre mälestuskivi, mis on pühendatud sõjakangelasele Pjotr Rodionovile ning rahvasuus kutsutud Rodionovi kiviks. Sõjaajaloolane Robert Treufeldt on Sõnumitoojale varem antud kommentaaris nimetanud seda fantoom-mälestuskiviks ehk pakazuhhaks. Politruk Pjotr Rodionov hukkus 1941. aasta juunis Moldovas. Nõukogude Liidus olid mitmel pool temanimelised piirivalvekordonid. Ka Tsitre piirivalveüksus oli Rodionovi nimeline. Kohalike inimeste mälestuste järgi oli kordonis eraldi Rodionovi tuba tema voodiga. Kui piirivalvurid läksid patrulli, andsid Rodionovile vande.
Tsitre mälestussammast soovivad Rodionovi sugulased endale, teatas Kuusalu vallamajja sõja-ajalooklubi Front Line esindaja Dmitri Kononenkov. Ta rääkis Sõnumitoojale, et sugulased elavad Valgevenes ning tahavad, et kivi jääks alles. Front Line taotleb saatkonna kaudu ametlikke lubasid ning korraldab enda kulul samba äraviimise.
Raasiku vallas Kiviloo lahingu mälestusmärk
Raasiku vallas on vallavanem Raul Siemile teada kaks teises maailmasõjas langenud punaväelaste mälestusmärki-matmiskohta. Üks asub Raasiku uuel surnuaial, seal on mälestusmärk, millel on kirjas 9 hukkunud sõduri nimed. Teine mälestusmärk asub Perila ja Kiviloo küla vahel üsna maantee lähedal, on pühendatud 1941. aasta augustis toimunud Kiviloo lahingus võidelnud punaväelastele. Mälestuskivil on kiri „Igavene au Kiviloo lahingu kangelastele“ ning kivi ees on plaat, kus on tekst: „Siia püstitatakse mälestusmärk Kiviloo lahingus langenud Tallinna töölispolgu võitlejaile“.
Raasiku valla koduloo-uurija Vaino Napi sõnul oli Perila ja Kiviloo küla vahel toimunu sellel ajal Eestis üks suuremaid ja strateegiliselt olulisemaid lahinguid, kus taganevad venelased osutasid sakslastele mingitki vastupanu: „Venelased hakkasid seal äkki ägedalt vastu, sest see oli Tallinna kaitselahing. Kuna sakslane oli pääsu Ida-Eestisse ära lõiganud, jäi neil ainsaks taganemisvõimaluseks Leningradi suunal Tallinna sadam. Kiviloo-Perila lahingu eesmärk oligi võita aega, et Tallinna sadama kaudu evakueerida sõjaväelasi, eraisikuid, vara. Siia saadeti suured väed. Venelased muidugi kaotasid, kuid suutsid sakslasi neli päeva siin metsades kinni pidada,“ jutustas Vaino Napp.
Kui palju oli lahingus langenuid, ei ole teada: „Sakslased viisid oma langenud sõdurid ära, punaväelaste laipade matmiseks anti korraldus kohalikule vallavalitsusele. Ilmselt maeti nad esialgu sinna samasse, kuid pärast sõja lõppu, kui tuli vene võim, kaevati hauad lahti ja säilmed veeti mujale ühishauda. Minu teada maeti mõned Kehrasse, aga suurem osa vist Kosele.“
1950ndail pandi lahingupaiga lähedusse väiksem neljakandiline mälestuskivi, 1966. aastal ka mälestusmärk, autorid on skulptor Juhan Raudsepp ja kunstnik Ott Kangilaskiga.
Vallavanem Raul Siem: „Tegu on maantee ääres metsatukas oleva mälestusmärgiga. Avalikku ruumi see ei risusta, seetõttu ei ole vallavalitsus pidanud selle eemaldamist pakiliseks ega prioriteetseks. Planeerime mälestusmärgi eemaldamise kulu järgmise aasta eelarvesse.“
Loksa ühishaud
Loksa linnas Männi tänaval on 32 sõjaväelase matmispaik, mida piirab metallaed. Tüvipüramiidi kujuga mälestussamba tahvlil on tekst: „Au Nõukogude meresõjalaevastiklastele, kes langesid võitluses meie kodumaa vabaduse ja sõltumatuse eest 1941-1945.“ Sammas on püstitatud 1951. aastal.
Loksa linnapea Värner Lootsmann teatas, et linnavalitsus on edastanud andmed punamonumentide kohta Loksal politsei- ja piirvalveametile. Kaitseministeeriumi sõjahaudade komisjon on linnavalitsusele teadaolevatel andmetel otsustanud 22 sõjahaua ümbermatmise, Loksal Männi tänaval asuv ühishaud sellesse nimekirja ei kuulu.