Prügi – kas kuld, mis haiseb?

1855

Rainer Vakra, Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees, SDE

Prügi on meie jaoks midagi sellist, mis enamasti haiseb ja millest soovime võimalikult ruttu vabaneda. Üllatavalt on viimastel aastatel toimunud muutus: jäätmetest on saanud ressurss, mida saab võtta toormena uuesti ringlusse, saab valmistada kütust ja soojuse tootmiseks põletada.

Eesti inimesed tekitavad aastas 390 000 tonni olmeprügi. Eraettevõtted ja Eesti Energia on panustanud prügipõletamisvõimekusse kõvasti üle saja miljoni euro, mis praeguseks vastab 400 000 prügitonnile aastas, ületades sellega maarjamaalaste võime toota olmesodi.

Lisaks sellele on Eestisse rajatud 5 kallist europrügilat. Tegelikkuses oleks kogu riigi peale vaja läinud ainult ühte superprügilat. Prügilatesse on investeeritud ligi 13 miljonit eurot abiraha, millele lisanduvad eraettevõtete ja kohalike omavalitsuste finantseeringud. Paraku pole enam prügi, mida neisse matta, sest kõik läheb ahju. Keskkonna vaatevinklist on tegu hea ja õige asjaga, aga hirmkallilt rajatud europrügilad seisavad jõude ja ootavad sulgemist.

Riiklikult oleme võtnud sihiks vähendada jäätmete teket. Euroopa Liidu nõuetest tulenevalt on eesmärk, et aastal 2020 peab praeguse 27 protsendi asemel olema ringlusse võetud 50 protsenti olmejäätmetest. Kas siis peavad ka prügipõletajad või jäätmekütusetootjad tehtud investeeringud korstnasse kirjutama?

Selgelt suureneb prügi importimise soov. Prügi põletamine on aga keskkonna vaatenurgast poolik lahendus, mida tuleks kasutada ainult sellise prügi puhul, mida pole võimalik taas ringlusse võtta. Tähtis on muuta inimeste hoiakuid ja saada lahti kõige tüüpilisemast vastuväitest: ma ei viitsi jäätmeid liigiti koguda, sest kõik läheb nagunii ühte ahju. Jäätmete põletamine või neist kütuse tegemine on mõistlikum kui prügimäkke ladustamine. Samas kahjustavad prügipõletustehase korstnast tulevad heitgaasid loodust isegi siis, kui nad vastavad Euroopa Liidus kehtestatud normidele.

Igast põletatud prügitonnist jääb järele 25 protsenti ehk 250 kilogrammi tuhka, mis maetakse prügilasse. Seetõttu on nii keskkonda kui ka majandust silmas pidades vajalik, et võtaksime plasti, paberi, kartongi ja metalli taas ringlusse. Põletamisele suunaksime selle osa, mida pole võimalik uuesti kasutada. Ühe plastpudeli ümbersulatamine uueks on energeetiliselt ja majanduslikult kasulikum, kui selle ahjus põletamine või sellest jäätmekütuse tootmine.

Ideaalses jäätmemaailmas peab kehtima kuldreegel: kes saastab, see maksab. Kõige kallimalt tuleb maksustada prügi mahamatmine, järgmine tase olgu jäätmete kasutamine energia saamiseks, kõige soodsam variant prügi ringlussevõtt.

Selleks, et olmejäätmete sorteerimist väärtustada ja tagada rahaline kokkuhoid, saavad omavalitsused sügisest pikendada äraveo­graafikut elanikel, kes biojäätmeid kompostivad ja sorteerivad. Jäätmekäitlushierarhiale vastanduvaid lahendusi ja äriskeeme ei tohi ega saa doteerida maksumaksja rahaga. Lühinägelike ja rumalate otsuste eest tuleb võtta vastutus nii ärimaailmas kui ka poliitikas. Sorteeritud prügi äravedu peab olema odavam kui ühte konteinerisse kokku visatud prügi äravedu. Ainult siis saame rääkida mõistlikust arengust ja säästlikumast Eestist.