Poolikud lahendused perearstide põuda ei leevenda

1335


Neeme Suur, Riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Aprilli alguses valminud riigikontrolli audit perearstiabi korralduse kohta ei üllatanud ilmselt ei sotsiaalministeeriumi, tervishoiusüsteemi ega ka tavakodanikke. Riigikontroll nendib, et perearstiabi kättesaadavus on halvenenud ja perearstide arv väheneb veelgi. Samuti ütleb audit, et tänane süsteem ei motiveeri perearste minema tööle maale, kus ei jätku ka pereõdesid. Mis seal salata, suurt osa auditis loetletud probleemidest kirjeldas juba esmatasandi tervishoiu arengukava, mis kehtib aastani 2015. Kahjuks oli riigikontroll sunnitud tõdema, et arengukava elluviimine on aja­graafikust maha jäänud. 

Eestis on kokku 803 perearsti nimistut. Pea igast maakonnast leiab nimistuid, kuhu uut arsti ei leita. Ja isegi kui kõik perearstiõppe läbijad ka perearstina tööle asuvad, on meil 20 aasta pärast ikkagi 60 perearsti vähem, sest vahepeal jõuab pensioni­ikka 72% praegustest perearstidest. Linnas tähendab perearsti jutule pääsemine pahatihti mitmepäevast järjekorda. Maal on väiksemate valdade baasil moodustatud ühtseid teeninduspiirkondi ja perearstid võtavad inimesi vastu mitmes teeninduspunktis. Sellegipoolest on Eestis üle 200 küla, kus ühistranspordiga ei ole võimalik ühe päevaga perearsti jutul ära käia.

Täna saavad 202 nimistut nn „kauguse lisatasu.“ Kahjuks on tegu nii väikese summaga, mis sisulist tuge arstile ei anna. Lisaks on maakohta perearsti õe palkamine sama keeruline ülesanne, kui sinna arsti leidmine.

Tänane tervishoiusüsteem on koos rahastamismudeliga eriarstiabi ja haiglate poole kaldu.

Ministeerium näeb esmase abinõuna perearstiabi korralduse koondamist Terviseameti vastutusalasse. Lahendustena nähakse ka perearstide riikliku koolitustellimuse suurendamist, tõhusamat personaliotsingut, perearstide teeninduspiirkondade suurendamist ja asendusarstide süsteemi rajamist. Riigikontrolli ettepanek luua stardiabi pakett maal praksisega alustavatele arstidele nõuab sotsiaalministri sõnul poliitilist kokkulepet.

Esmatasandi tervishoiu arengukava näeb ette, et aastaks 2015 kuulub 65% perearstide taristust (kabinetid, meditsiiniseadmed) kohalikule omavalitsusele. Kas perearstiabi maakondliku korraldamise asendamine tsentraalsega ikka soodustab koostööd valdade ja linnadega? Koolitustellimuse suurendamine on õige tee, aga kui rahastamisskeem lihtsalt ei meelita perearste väikelinnadesse ja maale, siis milleks ja millise riigi jaoks neid koolitada? Asendusarstide süsteemi loomine on samuti hädavajalik. Aga kui arste lihtsalt ei jagu, siis kes keda asendab? Kas tsentraliseeritud korralduse juures hakkavad asendused toimuma üle Eesti? Või lahendada asi maakonnapõhiselt nii, et asendusarst tunneb piirkonda ja asendatavat arsti? Kas teeninduspiirkondade suurendamine tähendab ka vastuvõtupunktide vähendamist ja see omakorda viletsamat arstiabi kättesaadavust?

Olen veendunud, et kõigepealt tuleb leida  vastus küsimusele – mis üldse motiveerib perearsti ja õde maal või väikelinnas töötama. Ehk peituvad lahendused hoopis kauguse lisatasu tõstmises, rahastamise paremas vastavuses nimistu iseloomu ja perearsti kohustustega, perearsti staatuse tõstmises ja bürokraatia vähendamises?