Poliitika raamatute juurest nähtuna

950

PEETER OLESKOleks vale öelda, et Riigikogu liige Urmas Reinsalu on avaldanud raamatu. Raamat on siiski olemas. Tallinna müügikohtades jäi see silma, sest väga harva, kui teile vaatab kaanelt otsa pisut muigav poliitik. Ostsin ära, liiati kui näib kuuluvat mingisse sarja. Pealkirjaks on „Sõnavõtud”. Avaldaja Agenda Trükk, trükkis AS Spin Press. Ilmumiskoht mõtle välja ise, avaldamisaasta samuti.

Näinud „oma” teost minu kui ostja käes, küsis Urmas Reinsalu luba lehitseda teistki samas sarjas ilmunud üllitist.  Autoriks Evelyn Sepp, avaldajaks jälle Agenda Trükk, seekord ilma trükkalita. Muud vead on endised ja raamatukes­te ühiseks puuduseks on ka see, et pole näidatud, kes on kirjutanud autoreid tutvustava teksti tagakaanel. Poliitikute asemel esitlevad need tagasõnad meile nimelt lutsukomme.

Saanud kahte teost võrrelda, tahtis Urmas Reinsalu teada, kus neid müüakse. Ei jätnud meelde, sest lette, mille juures käisin, oli kümmekond. Meeli hakkas painama sootuks teine küsimus: mida me peame arvama oma poliitikutest, kelle raamatuid müüakse nagu manuduktsioone arvuti riistvara kasutamiseks? Eesti poliitiline maastik pole nii silmapiiritu, et see korralikku raamatupoodi ära ei mahuks.

Küll on tõsi, et Eesti on nii  tilluke, et siin on raske leida ruumi paarilegi korralikule raamatupoele. Korralik tähendab Eestis ilmunuga varustatust võimalikult kiiresti, nii paari nädala jooksul. Ja muidugi on raamatukaupluse korralikkuse tunnusteks hea valik kirjastuste katalooge ning sellised müüjad, kes tunnevad kaupa ka ilma arvutita.

Lugenud Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku erakon­na Tallinna koalitsioonilepingus alapunkti 2.6., oli selge, et selle sõnastajad käisid viimati väikeses raamatupoes eelmisel aastatuhandel. Punkt lubab, et „väikeettevõtluse toetamiseks rendime soodsalt linna pindu väikestele poekestele, näiteks /…/ raamatuäridele”. Ei hakka siin ilkuma, et poekene ei saagi olla suur. Mulle kui tartlasele lähimad raamatukioskid asuvad Balti jaama toidupoe sees ja kõrval ning Balti jaama turul, kus neid on koguni mitu. Kõik nad pakuvad ainult venekeelset trükist, millest enamik on ajaviide või sõja-ajalooline propaganda. Kes oskab otsida, leiab sealt ka hea valiku klassikat kõvades köidetes.

Äri pole neist putkadest siiski ükski. Raamatuäri tunnuseks on kui mitte autoriteetne valik, siis vähemasti valikuvõimalus näiteks ettetellimise näol. See eeldab mitut töötajat, kellest üks on vanas mõttes kaubatundja. Mitme töötaja palkamiseks on vaja stabiilset plusskäivet, millest osa suunatakse varude mitmekesistamiseks ja teine majapidamise kaasajastamiseks.

Lühemalt – kes tahab rajada autoriteetset raamatuäri, vajab suurt poodi aadressiga, mis jääb paika pikemaks ajaks kui kümme aastat. Pole linna võimuses taolist garanteerida ehk kõnealuses punktis pakutakse meile midagi, mis käib Tallinnale üle jõu ja mõistuse.

Probleem on aga suurem kui ainult venekeelse trükisõna kättesaadavus. Mitmes linnas on raamatukaubandus kolitud iseteenindamisega universaalkaubamajadesse. Tahad raamatut enne ostmist lehitseda,  pead sõitma kas Tallinnasse või Tartusse. Vorsti saab, õigemini tohib müüa väikeseski poes. Raamatu puhul pole hügieeninõudeid ette kirjutatud, ent seda ei pruugi saada isegi suurest kaubamajast. Raamatukaubandust väikeste poodidega ei paranda.

Ei usu, et punkt 2.6. oli koa­­litsioonilepingus apsakas. Ja palja propagandaga seda ka ei paranda.