Laupäeval ja pühapäeval, 7.- 8. mail Raasiku vallas toimuval ratsaspordivõistlusel Perila Kevad osalevad võistlejad üle Eesti.
Hobune STACANDRA, sadulas Kose valla elanik BRITT NIGUL, kõrval Perila tallide peremees, takistussõitja PAUL ARGUS ja tallinlane TRIINU ÄKKE tallikoeraga TIKU.
Eelmisel aastal oli Perila ratsavõistluse ühel päeval koguni 192 starti. Võistlused on pealtvaatajate jaoks tasuta ning korraldajad ütlevad, et ootavad ka tänavu suurt edu, sest võistlustingimused on head – Perilas on Eesti üks parimaid platse, kuhu toodud koormate viisi mereliiva, ja see on varustatud kastmissüsteemidega.
Koos üle saja ratsu
Perila tallide peremees Paul Argus asus Raasiku vallas Perilas noorte ratsasporti edendama viis aastat tagasi enda jõududega. Ostis vanad lehmalaudad ja 100 hektarit maad, sooviga leida iseendale paremaid treeningtingimusi. Ka oli ta emal, Tallinnas Tondi maneeži pidaval Sirje Argusel, vaja leida noortele ratsutajatele laagripaik.
Mahajäetud loomalauda ümberkohandamisel hobusetalliks on palju tehtud, ent oleks veel vaja rohkelt investeerida, tõdeb peremees. Seni ei ole ta isegi vee ega elektri sissetoomiseks kusagilt toetust küsinud – kõik tehtu on enda töö vili. Edaspidi saab ehk abi ka projektirahadest.
Tulevikus loodab Paul Argus luua moodsa ratsaspordikeskuse, kus olemas nii hipoteraapia, ponisõidu kui harivad võimalused. Algus on tehtud: Perila Karikas on teinud väiksele külale nime ja saanud riiklikult arvestatavaks ratsabaasiks, kus elab mitu võistlustel edukalt esinenud sporthobust. Kokku on hobuseid üle viiekümne.
Mees ei usu eriti, et tallidesse panustatu hakkab kunagi raha tagasi tooma: „Kuidagi oleme seni ots-otsaga välja tulnud. See on ikka pigem hobi, kuigi võtab kogu aja. Olen endale isegi korteri teinud tallihoonesse.“
Paul Arguse kõige nimekam hobune on eelmise aasta Saksamaa meistri Stacato tütar – 8aastane madalajalgne hannoveri mära Stacandra, kelle iseloomustuseks on talli kodulehele kirjutatud „suure hingega hobune“.
Paul Argus hindab Stacandra väärtuseks paarkümmend tuhat eurot, kuid ei kavatseks teda müüa ka pankrotiohus: „Siiani olen hobuseid müünud ikka selle mõttega, et parem asemele saada.“
Paul Argusel on kolm hobust, kellega käib kaks-kolm korda kuus võistlemas, lisaks kaks nooremat, kellega saab teha üksikuid poolprofisõite.
„Suvel tuuakse siia suvitama paarkümmend hobust,“ ütleb tallide peremees. „Ka ema toob oma kümme varssa suurtele rohumaadele. Eriti suur voorimine käib muidugi võistluste ajal, siis on koos ligi sada viiskümmend hobust.“
Korteri-inimestel hobused
Tänavu on Perila Kevadel ainult takistussõidud. Koolisõitude nišši otsustas takistussõitja Paul Argus teistele jätta, muidu ei jõua üle pea kasvama hakkavaid sündmusi enam hallata. Kuid lisaks 70-135sentimeeetriste parkuuride tõkete ületamisele on noorematel ratsasportlastel võimalus osaleda ka Poni Karika esimesel etapil. Seal võistlevad kuni 16aastased noormehed-neiud ja kuni 148sentimeetrise turjakõrgusega ratsud.
„Selliste väikeste hobustega on hea alustada,“ ütleb Paul Argus. „Selleks, et tegeleda ratsutamisega, ei pea endal tingimata hobust olema. Tuled korra-paar nädalas talli, siit saab trenni tegemiseks hobuse – harjad teda, saduldad, veedad paar tundi mõnusalt aega.“
Ümberkaudseid elanikke käib Perila tallides vähem kui pealinlasi.
„Üks 60aastane Lasnamäe proua ostis endale hobuse, siis teise, käib neid suvel iga päev, talvel kolm korda nädalas vaatamas ja liigutamas. Ka Kostiveres on inimene, kes peab meie tallis hobust. Trennis käib kümmekond kohalikku last: Raasikult, Pikaverest, Kiviloolt,“ räägib Paul Argus.
Ta arvab, et ratsasport ei ole Eestis, vähemalt Raasiku vallas, veel pooltki nii populaarne, kui võiks olla, ja loodab võistlusi korraldades seda teraapilist spordiala kohalikule rahvale lähemale tuua.
