VAINO NAPP
Ülevaade Perila viinavabriku ajaloost kogumikust „Kodukandi killud“.
Vähe on mõisaid, kus veel tänapäeval viinavabriku korsten üle pargipuude kõrgub. Perilas võib seda näha Aruvalla-Raasiku tee 10. kilomeetril. Maanteest vasakul punastest tellistest korsten puude latvade kohal. Suurele teele paistev vaade koos kurepesaga oli haruldane ja sai Perila sümboliks. See andis kohe põhjuse mõnusale loole, kuidas Perila mehed-naised, kes autoroolis harva ja kaugele ei sõida, pidavatki julgema roolida sinnani, kus viinavabriku korsten paistab.
Harjumaa üks vanemaid ja aastasadu tuntumaid mõisaid – Perila – on viimastel aastakümnetel ununenud. 21. sajandi alguses ei tea paljud kohalikudki, et elavad mõisakeskuse lähedal. Põhjus on lihtne – puudub häärber. Uhke puithoone tassiti laiali 40 aastat tagasi, kui kolhoos ehitas kõrvale ajakohased korterelamud. Nüüdseks on kadumas nimigi, sest pargis on korrastatud Härma külaplats. Härma nimi on kandunud kogu mõisaalale. Seni pole veel kuulnud Härma viinavabrikust. Viinavabrikust on saanud Perila mõisa viimane nimehoidja.
Hästi säilinud korstnaga vabrik tõstis aga Perila mõisa tuntust ka neil aastail, kui mõisat hästi teati. See oli poolteist aastasada tagasi, kui Eestimaal arenes hoogsalt kartulikasvatus. Uus tooraine teravilja asemel andis uue hoo ka viinapõletamisele.
Alkoholi populaarsus ja kahjulikkus on aegade hämarusest üldteada. Kahjulikkus häirib väheseid, populaarsus on teinud sellest tuluallika, mis paneb kepsu lööma kõiki. Eriti võimu omajaid. Kui mõisnikel oli selleks võim, käivitasid nad Eestimaal piirituse padutootmise.
Peagi taipas võimalust riigivõim ja kehtestas monopoli, Tsaari-Venemaal oli eelmisel sajandivahetusel riigitulu 30 protsenti, Eestis 1918. aastast 15 protsenti. Keskajani saadi kanget alkoholi veinide destilleerimisega. Keerulist käärimisprotsessi nüüdisaegsel kujul lahti selgitada suutsid saksa keemikud alles 20. sajandil, kasutada aga osati küll. Keskajal sai piirituse tooraineks teravili, 19. sajandi algul kartul. Kartuliajastuga suurenes piirituse tootmine Eestimaal ja mõisad lõid särama, häärbereid kerkis kui seeni. Tootmise jääkidega nuumati härgi ja teraviljal oli Euroopas hea turg. Viinavabrikud töötasid 85 protsendil Eesti mõisatest. Eesti Vabariigis tootjate arv järsult vähenes, olemasolevad suurendasid tootmist olles kartuliühistute valduses. Riigi osalus, mõju, monopol kasvas aasta-aastalt. Nõukogude ajal oli kogu piiritusetootmine riikliku tootmiskoondise Liviko käes. 1971. aastal loodi isegi piiritusemuuseum Moel, Valgejõe oru läänekaldal.
Piirituse väljaveo kõrval olid mõisnike jaoks tähtsad tulu teenimise kohad kõrtsid. Külakõrtsid kohalikele ja maanteekõrtsid. Nende varustamine oli mõisniku privileeg. 17. sajandi lõpus oli Eestis umbes 1000 maakõrtsi ja 19. sajandi lõpus 2600. Seejärel lõpetas riigimonopol taoliste kõrtside olemise.
Eesti Vabariigis kehtisid 1926. aastani viinamüügi piirangud. Levisid spekulatsioon ja puskariajamine. Ka loodetud tulu väljaveost jäi tulemata, Eesti viin ei suutnud konkureerida Saksa kaubaga. Käivitus legendaarne salapiirituse vedu.
Perila mõisas piirituse valmistamise algusaegadest pole andmeid. Et suures ja rikkas mõisas seda juba 15. sajandil teraviljast tehti, pole kahtlust. Küllap oli alguski suurejoonelisem, pannes aluse edaspidisele Perila viinavabriku tuntusele. Piiritus tilgub ja kõrtsid elavad. Kirikukirjades kurdetakse leviva pahe üle 18. sajandi keskel sageli. Nii on Perila mees Prometi Mart maksnud 1 taalri trahviraha purjus oleku pärast Harju-Jaani kirikus. Pahandusi on paljudega. Kirikus kiputi isegi kaklema, sõimeldi ja käratseti. Mehi lahutasid köster ja kubjas. 1708. aastal viidi asehaldur N.V. Porteni korraldusel Mägise kõrts Harju-Jaani kirikust eemale, sest meeste kisa kostnud sealt kirikusse. 1801. aasta loenduses puuduvad andmed Harju-Jaani kohta, kuid saame teada, et naabrid Jõelähtmes pruugivad viina 6 toopi aastas.
Kui Eestisse jõudis 18. sajandi keskel kartul, laiendas mõis kohe piirituse tootmist. Seadmete ja nõude puudumine soodustas esialgu ebakvaliteetse puskariõliseguse kraami levimist. See pahe kadus peagi tööstusliku arengu- ja turukonkurentsiga. 1861. aastal tuli aktsiisiseadus, mis sundis sulgema või mõjutas halvasti väikeste nõrkade vabrikute tegevust. Suurematele, mille hulka kuulus ka Perila, mõjus seadus soodustavalt, toodangut suurendati.
Uue, praegugi alles oleva vabrikuhoone ehitusaasta Perilas pole teada. 19. sajandi keskel ehitati Perilasse uus häärber ja mitu majapidamishoonet. Oluline osa selles oli piiritusemüügist saadud rahal. Umbes samal ajal kerkis ka uus viinavabrik. Kujundati ajakohane mõisaansambel, kus viinavabrikule leidus koht veidi eemal. Sinna viis korralik munakivisillutisega tee. Tänapäevalgi on tunda, et tähelepanu oli pööratud vabrikuala dekoratiivsusele ja mõjule, kogu ansamblile. Vabriku tarbeks kaevatud tiik on osa pargikujundusest. Ei saa märkimata jätta töö kvaliteeti, mida tõendab hoolduseta korstna püsimine siiani. Piiritusevabrikute sisseseaded telliti tol ajal Tallinna Riia ja Peterburi masinatehastelt.
Kui kartulipiiritus tõi mõisasse uued hooned ja priiskava elulaadi, said kartulist veidi abi renditalunikudki ja hiljem pärisperemehed. Mõisa viinavabrik oli koht kodu lähedal, kus kartul lahkelt vastu võeti. Saadud raha oli küll pisku, kuid puudusega harjunu oli rahul sellegagi. Pealegi oli kartul hädavajalik toidulisa. Toimekamad talumehed saatsid kartulit isegi Venemaale, Soome, Rootsi. Abiks oli siin 1870. aastal avatud raudtee. Raudtee vabastas mõisatöölised ka ränkrasketest viinavooridest, mis kestsid nädalaid, enamasti külmal ajal, mil teeolud olid soodsad. Küllap olid need noortele meestele vahelduseks ja lustikski. Üldtuntud on ju lood, kuidas vanade viinavaatide lammutamisel tuleb ilmsiks, et need on seest kui siilid.
1905. aastal üle Eestimaa mõisate käinud möll ei läinud Perilastki mööda. Kuigi häärber jäi põletamata, sai Perilast ümbruskonna sündmuste keskpunkt. Oma osa oli siin viinavabrikul. 10. detsembril Tartu „aulakoosoleku“ järel naasid saadikud koduvaldadesse talurahvakomiteesid looma ja Tallinna Volta koosoleku järel liikusid tööliste salgad maale. 20. detsembri õhtul jõudis sõjakas salk Peningile. Uus parun tapeti ja mõis süüdati. Perilas oli tähelepanu viinavabrikul ja laol. Parun von Unger Sternberg põgenes Tallinnasse. Valitseja viidi paljajalu uksi avama ja läks peoks. Juttude järgi päästsid häärberi põletamisest kohalike tööliste palved, nende elamu asus vahetus läheduses. Osa purjutanud seltskonnast käis Kiviloos ja süütas sealse mõisa. Edasisi sündmusi dikteeris ikka Perila viin. Kiviloo seltskond naasis ja pidu jätkus. Hommikul oli koos Sternbergiga saabunud karistussalgal lihtne. Käte raudupanemine, peksmine, vennad Rebased lasti maha samas. Puude külge seotud laipu koristada ei lubatud.
1919. aasta maaseadus võttis mõisnikelt ka viinavabrikud. 1919. aasta 17. jaanuaril valis Peningi vallanõukogu komisjoni, kes võtab Perila mõisa oma kontrolli alla. Turu ja olude muutuste tõttu vähenes piirituse tootmine Eesti Vabariigis. 1913. aastal Harjumaal olnud 40 viinavabrikust jätkas väiksema koormusega tegevust 14. Aastatega arv pidevalt vähenes, Perila jäi. Kui nõukogude ajal kõik likvideeriti, töötas Perila vabrik veel 1945.-46. aastal.
Eesti Vabariigis said viinavabriku valdajateks kartuliühistud. Perilas ja Pikaveres läks ühistute loomine üle kivide ja kändude. Tegutseti isiklikes või sõbra huvides. Nutikamad kuritarvitasid teiste naiivsust. Ebakõlade tõttu tekkis väikeses piirkonnas kolm ühistut väikese liikmete arvuga. Paljud taluperemehed ühistu liikmeks ei astunud. See ei takistanud neil kartulit vabrikule müümast. Perila Kartuliühisus registreeriti 5. märtsil 1927, Perila-Pikavere Kartuliühistus 22. juulil 1927, Pikavere Kartulikasvatajate Ühisus 2. juulil 1921. Perila viinavabrikule moos kartulit ka Raasiku Kartuliühisus.
Enne sõda kujunes Perila mõis Peningi valla majandus- ja kultuurikeskuseks. Üks selle põhjus oli just tegutsev viinavabrik. Kaks korda aastas toimunud Perila laadad olid tuntud üle Harjumaa. Ka siinsete kõvade kakluste tõttu, millest mõnigi ühisuste ja vabriku vaidluse tagajärg. Laadal, mis rohke viinaga toimus, oli tüli kerge tulema. Kohalikel korravalvuritel Tinitsal ja Saalemil tööd jätkus.
Kahjuks läks asi kurvemaks, kui sõda ja riigivõimupöörded kohale jõudsid. Vana vimm lõi nii välja, et mõni mees saadeti Siberisse, mõni jättis elu siin. Viinavabrik töötas edasi saksa okupatsiooni ajal ja lõpetas vaid paar aastat enne kolhoose.