Peri­la vii­na­vab­rik kui kü­la süm­bol

215
Pe­ri­la vii­na­vab­rik Här­ma kü­las.

VAI­NO NAPP

Üle­vaa­de Pe­ri­la vii­na­vab­ri­ku aja­loost ko­gu­mi­kust „Ko­du­kan­di kil­lud“.

Vä­he on mõi­said, kus veel tä­na­päe­val vii­na­vab­ri­ku kors­ten üle par­gi­puu­de kõr­gub. Pe­ri­las võib se­da nä­ha Aru­val­la-Raa­si­ku tee 10. ki­lo­meet­ril. Maan­teest va­sa­kul pu­nas­test tel­lis­test kors­ten puu­de lat­va­de ko­hal. Suu­re­le tee­le pais­tev vaa­de koos ku­re­pe­sa­ga oli ha­rul­da­ne ja sai Pe­ri­la süm­bo­liks. See an­dis ko­he põh­ju­se mõ­nu­sa­le loo­le, kui­das Pe­ri­la me­hed-nai­sed, kes au­to­roo­lis har­va ja kau­ge­le ei sõi­da, pi­da­vat­ki jul­ge­ma roo­li­da sin­na­ni, kus vii­na­vab­ri­ku kors­ten pais­tab.

Har­ju­maa üks va­ne­maid ja aas­ta­sa­du tun­tu­maid mõi­said – Pe­ri­la – on vii­mas­tel aas­ta­küm­ne­tel unu­ne­nud. 21. sa­jan­di al­gu­ses ei tea pal­jud ko­ha­li­kud­ki, et ela­vad mõi­sa­kes­ku­se lä­he­dal. Põh­jus on liht­ne – puu­dub häär­ber. Uh­ke puit­hoo­ne tas­si­ti laia­li 40 aas­tat ta­ga­si, kui kol­hoos ehi­tas kõr­va­le aja­ko­ha­sed kor­te­re­la­mud. Nüüd­seks on ka­du­mas ni­mi­gi, sest par­gis on kor­ras­ta­tud Här­ma kü­lap­lats. Här­ma ni­mi on kan­du­nud ko­gu mõi­saa­la­le. Se­ni po­le veel kuul­nud Här­ma vii­na­vab­ri­kust. Vii­na­vab­ri­kust on saa­nud Pe­ri­la mõi­sa vii­ma­ne ni­me­hoid­ja.

Häs­ti säi­li­nud korst­na­ga vab­rik tõs­tis aga Pe­ri­la mõi­sa tun­tust ka neil aas­tail, kui mõi­sat häs­ti tea­ti. See oli pool­teist aas­ta­sa­da ta­ga­si, kui Ees­ti­maal are­nes hoog­salt kar­tu­li­kas­va­tus. Uus too­rai­ne te­ra­vil­ja ase­mel an­dis uue hoo ka vii­na­põ­le­ta­mi­se­le.

Al­ko­ho­li po­pu­laar­sus ja kah­ju­lik­kus on ae­ga­de hä­ma­ru­sest üld­tea­da. Kah­ju­lik­kus häi­rib vä­he­seid, po­pu­laar­sus on tei­nud sel­lest tu­lual­li­ka, mis pa­neb kep­su löö­ma kõi­ki. Eri­ti või­mu oma­jaid. Kui mõis­ni­kel oli sel­leks võim, käi­vi­ta­sid nad Ees­ti­maal pii­ri­tu­se pa­du­toot­mi­se.

Pea­gi tai­pas või­ma­lust rii­gi­võim ja keh­tes­tas mo­no­po­li, Tsaa­ri-Ve­ne­maal oli eel­mi­sel sa­jan­di­va­he­tu­sel rii­gi­tu­lu 30 prot­sen­ti, Ees­tis 1918. aas­tast 15 prot­sen­ti. Kes­ka­ja­ni saa­di kan­get al­ko­ho­li vei­ni­de des­til­lee­ri­mi­se­ga. Kee­ru­list kää­ri­misp­rot­ses­si nüü­di­saeg­sel ku­jul lah­ti sel­gi­ta­da suut­sid sak­sa kee­mi­kud al­les 20. sa­jan­dil, ka­su­ta­da aga osa­ti küll. Kes­ka­jal sai pii­ri­tu­se too­rai­neks te­ra­vi­li, 19. sa­jan­di al­gul kar­tul. Kar­tu­lia­jas­tu­ga suu­re­nes pii­ri­tu­se toot­mi­ne Ees­ti­maal ja mõi­sad lõid sä­ra­ma, häär­be­reid ker­kis kui see­ni. Toot­mi­se jää­ki­de­ga nuu­ma­ti här­gi ja te­ra­vil­jal oli Eu­roo­pas hea turg. Vii­na­vab­ri­kud töö­ta­sid 85 prot­sen­dil Ees­ti mõi­sa­test. Ees­ti Va­ba­rii­gis toot­ja­te arv jär­sult vä­he­nes, ole­ma­so­le­vad suu­ren­da­sid toot­mist ol­les kar­tu­liü­his­tu­te val­du­ses. Rii­gi osa­lus, mõ­ju, mo­no­pol kas­vas aas­ta-aas­talt. Nõu­ko­gu­de ajal oli ko­gu pii­ri­tu­se­toot­mi­ne riik­li­ku toot­mis­koon­di­se Li­vi­ko käes. 1971. aas­tal loo­di ise­gi pii­ri­tu­se­muu­seum Moel, Val­ge­jõe oru lää­ne­kal­dal.

Pii­ri­tu­se väl­ja­veo kõr­val olid mõis­ni­ke jaoks täht­sad tu­lu tee­ni­mi­se ko­had kõrt­sid. Kü­la­kõrt­sid ko­ha­li­ke­le ja maan­tee­kõrt­sid. Nen­de va­rus­ta­mi­ne oli mõis­ni­ku pri­vi­leeg. 17. sa­jan­di lõ­pus oli Ees­tis um­bes 1000 maa­kõrt­si ja 19. sa­jan­di lõ­pus 2600. See­jä­rel lõ­pe­tas rii­gi­mo­no­pol tao­lis­te kõrt­si­de ole­mi­se.

Ees­ti Va­ba­rii­gis keh­ti­sid 1926. aas­ta­ni vii­na­müü­gi pii­ran­gud. Le­vi­sid spe­ku­lat­sioon ja pus­ka­ria­ja­mi­ne. Ka loo­de­tud tu­lu väl­ja­veost jäi tu­le­ma­ta, Ees­ti viin ei suut­nud kon­ku­ree­ri­da Sak­sa kau­ba­ga. Käi­vi­tus le­gen­daar­ne sa­la­pii­ri­tu­se ve­du.

Pe­ri­la mõi­sas pii­ri­tu­se val­mis­ta­mi­se al­gu­sae­ga­dest po­le and­meid. Et suu­res ja rik­kas mõi­sas se­da ju­ba 15. sa­jan­dil te­ra­vil­jast teh­ti, po­le kaht­lust. Kül­lap oli al­gus­ki suu­re­joo­ne­li­sem, pan­nes alu­se edas­pi­di­se­le Pe­ri­la vii­na­vab­ri­ku tun­tu­se­le. Pii­ri­tus til­gub ja kõrt­sid ela­vad. Ki­ri­ku­kir­ja­des kur­de­tak­se le­vi­va pa­he üle 18. sa­jan­di kes­kel sa­ge­li. Nii on Pe­ri­la mees Pro­me­ti Mart maks­nud 1 taal­ri trah­vi­ra­ha pur­jus ole­ku pä­rast Har­ju-Jaa­ni ki­ri­kus. Pa­han­du­si on pal­ju­de­ga. Ki­ri­kus ki­pu­ti ise­gi kak­le­ma, sõi­mel­di ja kä­rat­se­ti. Me­hi la­hu­ta­sid kös­ter ja kub­jas. 1708. aas­tal vii­di ase­hal­dur N.V. Por­te­ni kor­ral­du­sel Mä­gi­se kõrts Har­ju-Jaa­ni ki­ri­kust ee­ma­le, sest mees­te ki­sa kost­nud sealt ki­ri­kus­se. 1801. aas­ta loen­du­ses puu­du­vad and­med Har­ju-Jaa­ni koh­ta, kuid saa­me tea­da, et naab­rid Jõe­läht­mes pruu­gi­vad vii­na 6 too­pi aas­tas.

Kui Ees­tis­se jõu­dis 18. sa­jan­di kes­kel kar­tul, laien­das mõis ko­he pii­ri­tu­se toot­mist. Sead­me­te ja nõu­de puu­du­mi­ne soo­dus­tas esial­gu ebak­va­li­teet­se pus­ka­riõ­li­se­gu­se kraa­mi le­vi­mist. See pa­he ka­dus pea­gi töös­tus­li­ku aren­gu- ja tu­ru­kon­ku­rent­si­ga. 1861. aas­tal tu­li akt­sii­si­sea­dus, mis sun­dis sul­ge­ma või mõ­ju­tas hal­vas­ti väi­kes­te nõr­ka­de vab­ri­ku­te te­ge­vust. Suu­re­ma­te­le, mil­le hul­ka kuu­lus ka Pe­ri­la, mõ­jus sea­dus soo­dus­ta­valt, too­dan­gut suu­ren­da­ti.

Uue, prae­gu­gi al­les ole­va vab­ri­ku­hoo­ne ehi­tu­saas­ta Pe­ri­las po­le tea­da. 19. sa­jan­di kes­kel ehi­ta­ti Pe­ri­las­se uus häär­ber ja mi­tu ma­ja­pi­da­mis­hoo­net. Olu­li­ne osa sel­les oli pii­ri­tu­se­müü­gist saa­dud ra­hal. Um­bes sa­mal ajal ker­kis ka uus vii­na­vab­rik. Ku­jun­da­ti aja­ko­ha­ne mõi­saan­sam­bel, kus vii­na­vab­ri­ku­le lei­dus koht vei­di ee­mal. Sin­na viis kor­ra­lik mu­na­ki­vi­sil­lu­ti­se­ga tee. Tä­na­päe­val­gi on tun­da, et tä­he­le­pa­nu oli pöö­ra­tud vab­ri­kua­la de­ko­ra­tiiv­su­se­le ja mõ­ju­le, ko­gu an­samb­li­le. Vab­ri­ku tar­beks kae­va­tud tiik on osa par­gi­ku­jun­du­sest. Ei saa mär­ki­ma­ta jät­ta töö kva­li­tee­ti, mi­da tõen­dab hool­du­se­ta korst­na pü­si­mi­ne siia­ni. Pii­ri­tu­se­vab­ri­ku­te sis­se­sea­ded tel­li­ti tol ajal Tal­lin­na Riia ja Pe­ter­bu­ri ma­si­na­te­has­telt.

Kui kar­tu­li­pii­ri­tus tõi mõi­sas­se uued hoo­ned ja priis­ka­va elu­laa­di, said kar­tu­list vei­di abi ren­di­ta­lu­ni­kud­ki ja hil­jem pä­ris­pe­re­me­hed. Mõi­sa vii­na­vab­rik oli koht ko­du lä­he­dal, kus kar­tul lah­kelt vas­tu võe­ti. Saa­dud ra­ha oli küll pis­ku, kuid puu­du­se­ga har­ju­nu oli ra­hul sel­le­ga­gi. Pea­le­gi oli kar­tul hä­da­va­ja­lik toi­du­li­sa. Toi­me­ka­mad ta­lu­me­hed saat­sid kar­tu­lit ise­gi Ve­ne­maa­le, Soo­me, Root­si. Abiks oli siin 1870. aas­tal ava­tud raud­tee. Raud­tee va­bas­tas mõi­sa­töö­li­sed ka ränk­ras­ke­test vii­na­voo­ri­dest, mis kest­sid nä­da­laid, ena­mas­ti kül­mal ajal, mil teeo­lud olid sood­sad. Kül­lap olid need noor­te­le mees­te­le va­hel­du­seks ja lus­tiks­ki. Üld­tun­tud on ju lood, kui­das va­na­de vii­na­vaa­ti­de lam­mu­ta­mi­sel tu­leb ilm­siks, et need on seest kui sii­lid.

1905. aas­tal üle Ees­ti­maa mõi­sa­te käi­nud möll ei läi­nud Pe­ri­last­ki möö­da. Kui­gi häär­ber jäi põ­le­ta­ma­ta, sai Pe­ri­last ümb­rus­kon­na sünd­mus­te kesk­punkt. Oma osa oli siin vii­na­vab­ri­kul. 10. det­semb­ril Tar­tu „au­la­koo­so­le­ku“ jä­rel naa­sid saa­di­kud ko­du­val­da­des­se ta­lu­rah­va­ko­mi­tee­sid loo­ma ja Tal­lin­na Vol­ta koo­so­le­ku jä­rel lii­ku­sid töö­lis­te sal­gad maa­le. 20. det­semb­ri õh­tul jõu­dis sõ­ja­kas salk Pe­nin­gi­le. Uus pa­run ta­pe­ti ja mõis süü­da­ti. Pe­ri­las oli tä­he­le­pa­nu vii­na­vab­ri­kul ja laol. Pa­run von Un­ger Stern­berg põ­ge­nes Tal­lin­nas­se. Va­lit­se­ja vii­di pal­ja­ja­lu uk­si ava­ma ja läks peoks. Jut­tu­de jär­gi pääst­sid häär­be­ri põ­le­ta­mi­sest ko­ha­li­ke töö­lis­te pal­ved, nen­de ela­mu asus va­he­tus lä­he­du­ses. Osa pur­ju­ta­nud selts­kon­nast käis Ki­vi­loos ja süü­tas seal­se mõi­sa. Eda­si­si sünd­mu­si dik­tee­ris ik­ka Pe­ri­la viin. Ki­vi­loo selts­kond naa­sis ja pi­du jät­kus. Hom­mi­kul oli koos Stern­ber­gi­ga saa­bu­nud ka­ris­tus­sal­gal liht­ne. Kä­te rau­du­pa­ne­mi­ne, peks­mi­ne, ven­nad Re­ba­sed las­ti ma­ha sa­mas. Puu­de kül­ge seo­tud lai­pu ko­ris­ta­da ei lu­ba­tud.

1919. aas­ta maa­sea­dus võt­tis mõis­ni­kelt ka vii­na­vab­ri­kud. 1919. aas­ta 17. jaa­nua­ril va­lis Pe­nin­gi val­la­nõu­ko­gu ko­mis­jo­ni, kes võ­tab Pe­ri­la mõi­sa oma kont­rol­li al­la. Tu­ru ja olu­de muu­tus­te tõt­tu vä­he­nes pii­ri­tu­se toot­mi­ne Ees­ti Va­ba­rii­gis. 1913. aas­tal Har­ju­maal ol­nud 40 vii­na­vab­ri­kust jät­kas väik­se­ma koor­mu­se­ga te­ge­vust 14. Aas­ta­te­ga arv pi­de­valt vä­he­nes, Pe­ri­la jäi. Kui nõu­ko­gu­de ajal kõik lik­vi­dee­ri­ti, töö­tas Pe­ri­la vab­rik veel 1945.-46. aas­tal.

Ees­ti Va­ba­rii­gis said vii­na­vab­ri­ku val­da­ja­teks kar­tu­liü­his­tud. Pe­ri­las ja Pi­ka­ve­res läks ühis­tu­te loo­mi­ne üle ki­vi­de ja kän­du­de. Te­gut­se­ti isik­li­kes või sõb­ra hu­vi­des. Nu­ti­ka­mad ku­ri­tar­vi­ta­sid teis­te naiiv­sust. Eba­kõ­la­de tõt­tu tek­kis väi­ke­ses piir­kon­nas kolm ühis­tut väi­ke­se liik­me­te ar­vu­ga. Pal­jud ta­lu­pe­re­me­hed ühis­tu liik­meks ei as­tu­nud. See ei ta­kis­ta­nud neil kar­tu­lit vab­ri­ku­le müü­mast. Pe­ri­la Kar­tu­liü­hi­sus re­gist­ree­ri­ti 5. märt­sil 1927, Pe­ri­la-Pi­ka­ve­re Kar­tu­liü­his­tus 22. juu­lil 1927, Pi­ka­ve­re Kar­tu­li­kas­va­ta­ja­te Ühi­sus 2. juu­lil 1921. Pe­ri­la vii­na­vab­ri­ku­le moos kar­tu­lit ka Raa­si­ku Kar­tu­liü­hi­sus.

En­ne sõ­da ku­ju­nes Pe­ri­la mõis Pe­nin­gi val­la ma­jan­dus- ja kul­tuu­ri­kes­ku­seks. Üks sel­le põh­jus oli just te­gut­sev vii­na­vab­rik. Kaks kor­da aas­tas toi­mu­nud Pe­ri­la laa­dad olid tun­tud üle Har­ju­maa. Ka siin­se­te kõ­va­de kak­lus­te tõt­tu, mil­lest mõ­ni­gi ühi­sus­te ja vab­ri­ku vaid­lu­se ta­ga­järg. Laa­dal, mis roh­ke vii­na­ga toi­mus, oli tü­li ker­ge tu­le­ma. Ko­ha­li­kel kor­ra­val­vu­ri­tel Ti­nit­sal ja Saa­le­mil tööd jät­kus.

Kah­juks läks asi kur­ve­maks, kui sõ­da ja rii­gi­või­mu­pöör­ded ko­ha­le jõud­sid. Va­na vimm lõi nii väl­ja, et mõ­ni mees saa­de­ti Si­be­ris­se, mõ­ni jät­tis elu siin. Vii­na­vab­rik töö­tas eda­si sak­sa oku­pat­sioo­ni ajal ja lõ­pe­tas vaid paar aas­tat en­ne kol­hoo­se.