MAIT ja MARGIT EERIK on panustanud kultuuriellu 13 aastat.
Kui Eesti Külaliikumise Kodukant tegevjuht Kaie Toobal perekond Eerikule helistas ning teatas, et nad on valitud Harjumaalt sel aastal Kogukonna Pärli tiitlit kandma, olid nad siiralt üllatunud.
Margit Eerik: „Öeldi, et meid on esitatud, kuid oleme ka juba varem silma jäänud. Meile tuli see tõesti väga suure ja rõõmsa üllatusena. Ei teagi, kes esitas.“
„Ei osanud selle uudise peale kohe midagi kosta. Kole lugu küll, oli seda nüüd tarvis,“ naljatab Mait Eerik.
Sel teisipäeval anti Raasiku kirikumõisas perekond Eerikule tiitel üle. Regionaalministri ja Külaliikumise Kodukant tunnustus Kogukonna Pärl läheb igas maakonnas ühele perele, kes siirast soovist ja vabast tahtest on ühiselt panustanud kogukonna arengusse ja õlatunde tugevdamisse, toonud kohalikku ellu ja tegemistesse rõõmu, innustanud uusi ettevõtmisi ning edendanud loodushoidlikku mõtteviisi ja tervet eluhoiakut.
Mait ja Margit Eerik on alates 2000. aastast panustanud Raasiku kultuuriellu mitmel viisil, eelkõige MTÜ Tuulekell kaudu. Esmalt alustasid nad laste kunsti- ja draamastuudioga, järgnesid Harju-Jaani kihelkonnapäevade korraldamine, kunstikeldri sisseseadmine ning professionaalsete teatrilavastuste toomine kodukanti, mille vahele jäävatel aastatel osalesid teatristuudio RaVaNoTe loomises ja tegevuses.
Põline Raasiku elanik Margit ja Raplamaalt pärit Mait Eerik kohtusid 1999. aastal Raikkülas.
„Esimene koht, kuhu ta mind kutsus, oli tema maalide näitus Märjamaa rahvamajas. Mait on mulle öelnud, et ma ei tohi olla armukade, sest looming on tema teine armastus,“ räägib Margit Eerik.
2000. aastal alustasid nad laste kunsti- ja draamastuudioga Raasiku põhikoolis. „Meie mõte oli panna rõhku vabale loomingule. Tänapäeva haridus seda ei toeta. Stuudios said kokku kunst ja teater. Igaühe looming oli omanäoline ja eesmärk oli rõhutada, et iga laps on isiksus,“ kõneleb Mait Eerik.
Kui loodi Raasiku valla noorte teatristuudio RaVaNoTe, toodi välja kaks noortelavastust ja korraldati teatrinoortele suviseid teatri kallakuga laagreid. RaVaNoTe on Raasiku rahvamaja noorte näitering, aga projektide õnnestumisse on tugevalt panustanud ka MTÜ Tuulekell.
2003. aastal jõuti Harju-Jaani kihelkonnapäevadeni, mis toimuvad praegugi igal aastal.
„Kihelkonnapäevade mõte on kaasata inimesi, kes kannavad edasi nende mõtet ja sõnumit – lähemale oma juurtele. Oleme tänu sellele leidnud sõpru ja toetajaid kogu kihelkonnast. Kui tundub, et kodukohas on kultuurilist pinnast vähe, siis tegelikult on avastamata maad veel väga palju,“ ütleb Margit Eerik.
Mait Eerik lisab, et mitu korda on nad mõelnud, et rohkem ei tee, kuid siis tulevad jälle uued teostamist väärivad ideed. Kultuur on tähtis, sest kultuur on identiteedi alus.
MTÜ Tuulekell kaudu Raasiku ja Anija valda jõudnud teatrilavastused on aga olnud üle-eestilise hõlmatusega – nii mõne aasta eest lavale jõudnud „Roosiaed“ ja „Ernesaks ja Oamats“ kui ka möödunud ning sel aastal mängitud „Birkenruh episood. Kurb armulugu“.
„Professionaalsete näitlejate mängitud näidendid muutuvad ikka üle-eestilisteks. Publik tuleb kõikjalt kohale. Huvitav on jälgida, kuidas igal etendusel on publiku käitumine ja reaktsioonid erinevad,“ lausub Mait Eerik.
Birkenruh-lavastust mängiti sel suvel kuuel korral, publikut käis vaatamas umbes 1000 inimest.
Margit Eerik sõnab, et suurte teatriprojektide korraldamine kodukandis on mõneti uljas ettevõtmine, kuid tuleb julgeda unistada ja võtta ette suuri asju: „Mis oleks parem reklaam oma kodukohale, kui üks suur üle-eestiline hästi õnnestunud teatriprojekt? Samas ei ole kogukondlikud ettevõtmised sugugi väiksema tähtsusega.“
Margit ja Mait Eerik on kõikidesse tegevustesse kaasanud oma lapsed Andrease ja Kadri-Anni.
„Nad on titest peale meie kõrval olnud. Kuhu nad ikka jätta? Tähtis on lapsi kaasata,“ lausub Mait Eerik.
Sügisel Raasiku põhikooli seitsmendasse klassi minev Andreas Eerik õpib muusikakoolis viiulit ja klaverit ning tegeleb kergejõustikuga. Teise klassi suunduv Kadri-Ann Eerik hakkab õppima klaverit ja läheb tantsutrenni. Mõlemad aitasid kaasa Birkenruh teatriprojektis.
„Andreas kontrollis pileteid ja Kadri-Ann müüs kavasid. Minu üks eesmärk Birkenruh lavastuse juures oligi kaasata oma lapsi, et nad näeksid, kuidas sünnib teater ja õpiksid vastutust ning meeskonnatööd. Teatriprojekti korraldamine õpetab väga hästi, et kui töötad meeskonnas, siis on sul suur vastutus. Ei ole nii, et homme teen ja täna ei viitsi, sest kogu projekti õnnestumine sõltub ka sinust,“ ütleb Margit Eerik.
Miks nad on otsustanud kogukonna heaks nii palju teha? Mait Eerik: „Meid võib võrrelda šamaanidega, kes tegutsevad kogukonna heaks, see on nende kutsumus. Kui kutsumusele ei järgne, siis jäävad haigeks. Saame sedasi oma panuse anda. Tervet maailma me vist parandada ei suuda aga läbi kogukonna paranemise, mine tea. Ka liblika tiivalöök võib teiselpool maakera põhjustada maavärina.“
Margit Eerik täiendab, et ühiskond oleks palju rikkam, kui ei valitseks suhtumist, et midagi ei toimu: „Igaühel on võimalus teha ja panustada. Vale oleks sellise jõu ja energia vastu astuda, kui see olemas on. Oleme juba päris palju teinud ja igav ei ole kordagi olnud ega hakka ka.“
