ARVO HAUG,
Peningi külaseltsi liige
Niipalju kui küla vanim elanik, 94aastane Agnes, keda üksmeeles paluti Peningi küla jaanituli süüdata, püüdis meenutada, ei tulnud tal viimase 14 aasta seas meelde ühtki sündmust, mis oleks suutnud küla-elanikke nii korralikult raputada ja samas liita kui viimane jaanipäev.
Ka minu mälestuse kohaselt ei ole sellist „maavärinat” Peningil varem tunda saanud, kuigi varemgi mürtsu tehtud ja isegi omatehtud näitemänge ette kantud.
Esimene eripära oli, et kõik oli viimseni läbi mõeldud: prügikastid, WC, parkimine, istepingid ja puupakud mitmesajale. Palehigis andsid minna nii peovanem, Pipi, Käpapatrull, batuut, välisöökla ja solistid kontserdilaval. Lisaks köieveole ja mõistuse teritamisele olid veel vabatahtlikud pritsimehed ja korraloojad, viimased ainsana jäid täitsa tööta.
Salajuttudes leiti, et uue külavanema meeskond, mis suuresti koosnes naistest, oli tegelikult üks äge naiskond. Kaasa olid haaratud vanemad, kesk-ealised, aga ka eriti pisemad, kes ei väsinud hüplemisest hiigelmullides ja Pipi tagaajamisest. Kolm põlvkonda peninglasi oli tegevuses tihedas üksmeeles, mida naaberkülad võivad kadestada.
Tänases sõjasegases olukorras võis vaid tõdeda – ka üks sõdur paneb massid liikuma, kui ta sarnaneb meie külavanem Marit Neidlale, kel õnnestus mõttekaaslasi liita. Ja siis löövadki leegid taevapoole ja kodutunne südamesse nagu meil Peningil.