Kuusalu külje all Kupu külas Näkiallika tööriistamuuseumis saab nüüd igal pühapäeval õppida sepaoskusi.
„Ainuüksi Kuusalu vallas on mitu metallifirmat, kõik nad vajavad töölisi. Kui lastele anda võimalus proovida metallitööd, tekib huvi selle valdkonna vastu. Kõige parem õppimine on praktika abil. Pean oluliseks anda noortele niiöelda metallisädet,“ ütleb Näkiallika tööriistamuuseumi peremees Peeter Kivimäe.
Ta ehitas oma koduõuele sepaõppetoa, pidulik avamine oli jaanipäeval. Kohal oli üle poolesaja külalise – seppasid üle Eesti ning kohalikku rahvast. Ain Lindvest mängis lõõtsa. Mõõgameister Einar Laigna ja Põltsamaa sepp Jaak Krivin viisid läbi avamisrituaali – šamaanitrummi põrina saatel ning loitsusõnadega. Ukse ette pandud traatlint tehti katki näpitsatega. Valati õnnetina.
Seppade võistluses tuli mõõdulindi abita meisterdada 10sentimeetrine nael. Ükski sepp ei suutnud silma järgi teha nõutud suuruses naela millimeetri täpsusega, ikka jäi millimeeter või paar puudu või oli rohkem.
Peeter Kivimäe: „Sepatöö võlu ongi see, et iga meisterdatud ese on originaalne. Kuulsatel seppadel olid omad töönipid, mida teistele ei avalikustatud, ainult sellid ja õpipoisid said näha.“
Sepaõppetoa vundament oli valatud varem. Kogu hoone ehitas ja sisustuse tegi peremees valmis tänavu kevadel kolme kuuga. Lisaks ääsile ja alasile on viis väiksemat töökohta, korraga saavad seal sepatöö oskusi proovida kümmekond noort.
„Maikuus tõi Kuusalu kooli käsitööõpetaja Urmas Mark siia kolme klassi õpilased. Olid kaks tundi, nagu plaanitud, siis helistasid kooli, kas saaks tunni veel, lõpuks küsiti neljaski tund juurde. Lastele meeldib siin, ka tüdrukud tunnevad huvi. Neljapäeval käis üks seltskond Harku vallast, kaasas nii poisse kui ka tüdrukuid. Õpetan ohutust, kõik saavad kaitseprillid ja -kindad. Näitan, kuidas ääs töötab, tutvustan vanemaid, 100-150 aastat tagasi kasutusel olnud tööriistu, ja ka moodsamaid töövahendeid,“ räägib Peeter Kivimäe.
Uue sepapaja uksepiidale on kirjutatud: „Esimene nael valmis selles sepikojas 28. mail 2017 kell 12.50.“ Ääsi kohal on kiri: „Üheksa korda mõõda- üks kord lõika.“
Peremehe sõnul on tema tööriistamuuseumis nüüdseks juba üle 100 000 eseme. Ruumipuudus on suur, uude sepikotta toob ta ka Gotlandilt ostetud vana käiakivi, mis vaja muu kola alt välja otsida.
Ta rõhutab, et eelkõige lastele mõeldud sepatöökoja jaoks ei ole ühestki fondist ega vallalt toetusraha küsinud, nagu pole ka varem: „See on minu panus. Soovin luua lastele lisavõimalusi tegeleda käsitöö ja enesearendamisega. Kogu suve on töökoda avatud pühapäeviti kella 15-17. Teiste aegade osas tuleb eelnevalt kokku leppida. Osalustasu ei ole. See on minu panus ja kingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Panime sepaõppetoa avamise ja tegutsemise ka EV100 kingituste nimekirja.“
Edaspidi plaanib ta Näkiallikale teha veel ühe sepikoja, aga muuseumitoana. Sinna sisse ei pääseks, saaks vaadata võra tagant, missugune oli sepikoda kunagi, sada aastat ja rohkem tagasi.
Kuueaastaselt hakkas käima sepikojas
Peeter Kivimäe jutustab, et huvi sepatöö vastu on tal lapsepõlvest: „Kui tulime perega Siberist, ei tohtinud kodukandis Läsnal elada. Kuus aastat oli me kodu Viljandimaal Raudna külas, meie õue peal oli sepapada, kus sepp oli Raudsoo Ärni elupõlisest seppade dünastiast. Hakkasin tema juures käima kuueaastaselt. Ärni lubas minulgi toksida.“