PEE­TER KI­VI­MÄE avas Nä­kial­li­kal se­paõp­pe­toa

Kuu­sa­lu kül­je all Ku­pu kü­las Nä­kial­li­ka töö­riis­ta­muu­seu­mis saab nüüd igal pü­ha­päe­val õp­pi­da se­paos­ku­si.

„Ai­nuük­si Kuu­sa­lu val­las on mi­tu me­tal­li­fir­mat, kõik nad va­ja­vad töö­li­si. Kui las­te­le an­da või­ma­lus proo­vi­da me­tal­li­tööd, te­kib hu­vi sel­le vald­kon­na vas­tu. Kõi­ge pa­rem õp­pi­mi­ne on prak­ti­ka abil. Pean olu­li­seks an­da noor­te­le niiöel­da me­tal­li­sä­det,“ üt­leb Nä­kial­li­ka töö­riis­ta­muu­seu­mi pe­re­mees Pee­ter Ki­vi­mäe.

Ta ehi­tas oma ko­duõue­le se­paõp­pe­toa, pi­du­lik ava­mi­ne oli jaa­ni­päe­val. Ko­hal oli üle poo­le­sa­ja kü­la­li­se – sep­pa­sid üle Ees­ti ning ko­ha­lik­ku rah­vast. Ain Lind­vest män­gis lõõt­sa. Mõõ­ga­meis­ter Ei­nar Laig­na ja Põlt­sa­maa sepp Jaak Kri­vin vii­sid lä­bi ava­mis­ri­tuaa­li – ša­maa­nit­rum­mi põ­ri­na saa­tel ning loit­su­sõ­na­de­ga. Uk­se et­te pan­dud traat­lint teh­ti kat­ki nä­pit­sa­te­ga. Va­la­ti õn­ne­ti­na.

Sep­pa­de võist­lu­ses tu­li mõõ­du­lin­di abi­ta meis­ter­da­da 10sen­ti­meet­ri­ne nael. Üks­ki sepp ei suut­nud sil­ma jär­gi te­ha nõu­tud suu­ru­ses nae­la mil­li­meet­ri täp­su­se­ga, ik­ka jäi mil­li­mee­ter või paar puu­du või oli roh­kem.

Pee­ter Ki­vi­mäe: „Se­pa­töö võ­lu on­gi see, et iga meis­ter­da­tud ese on ori­gi­naal­ne. Kuul­sa­tel sep­pa­del olid omad töö­ni­pid, mi­da teis­te­le ei ava­li­kus­ta­tud, ai­nult sel­lid ja õpi­poi­sid said nä­ha.“

Se­paõp­pe­toa vun­da­ment oli va­la­tud va­rem. Ko­gu hoo­ne ehi­tas ja si­sus­tu­se te­gi pe­re­mees val­mis tä­na­vu ke­va­del kol­me kuu­ga. Li­saks ää­si­le ja ala­si­le on viis väik­se­mat töö­koh­ta, kor­ra­ga saa­vad seal se­pa­töö os­ku­si proo­vi­da küm­me­kond noort.

„Mai­kuus tõi Kuu­sa­lu koo­li kä­si­tööõpe­ta­ja Ur­mas Mark siia kol­me klas­si õpi­la­sed. Olid kaks tun­di, na­gu plaa­ni­tud, siis he­lis­ta­sid koo­li, kas saaks tun­ni veel, lõ­puks kü­si­ti nel­jas­ki tund juur­de. Las­te­le meel­dib siin, ka tüd­ru­kud tun­ne­vad hu­vi. Nel­ja­päe­val käis üks selts­kond Har­ku val­last, kaa­sas nii pois­se kui ka tüd­ru­kuid. Õpe­tan ohu­tust, kõik saa­vad kait­sep­ril­lid ja -kin­dad. Näi­tan, kui­das ääs töö­tab, tut­vus­tan va­ne­maid, 100-150 aas­tat ta­ga­si ka­su­tu­sel ol­nud  töö­riis­tu, ja ka mood­sa­maid töö­va­hen­deid,“ rää­gib Pee­ter Ki­vi­mäe.

Uue se­pa­pa­ja uk­se­pii­da­le on kir­ju­ta­tud: „Esi­me­ne nael val­mis sel­les se­pi­ko­jas 28. mail 2017 kell 12.50.“ Ää­si ko­hal on ki­ri: „Ühek­sa kor­da mõõ­da- üks kord lõi­ka.“

Pe­re­me­he sõ­nul on te­ma töö­riis­ta­muu­seu­mis nüüd­seks ju­ba üle 100 000 ese­me. Ruu­mi­puu­dus on suur, uu­de se­pi­kot­ta toob ta ka Got­lan­dilt os­te­tud va­na käia­ki­vi, mis va­ja muu ko­la alt väl­ja ot­si­da.

Ta rõ­hu­tab, et eel­kõi­ge las­te­le mõel­dud se­pa­töö­ko­ja jaoks ei ole ühest­ki fon­dist ega val­lalt toe­tus­ra­ha kü­si­nud, na­gu po­le ka va­rem: „See on mi­nu pa­nus. Soo­vin luua las­te­le li­sa­või­ma­lu­si te­ge­le­da kä­si­töö ja ene­sea­ren­da­mi­se­ga. Ko­gu su­ve on töö­ko­da ava­tud pü­ha­päe­vi­ti kel­la 15-17. Teis­te ae­ga­de osas tu­leb eel­ne­valt kok­ku lep­pi­da. Osa­lus­ta­su ei ole. See on mi­nu pa­nus ja kin­gi­tus Ees­ti Va­ba­rii­gi 100. sün­ni­päe­vaks. Pa­ni­me se­paõp­pe­toa ava­mi­se ja te­gut­se­mi­se ka EV100 kin­gi­tus­te ni­me­kir­ja.“

Edas­pi­di plaa­nib ta Nä­kial­li­ka­le te­ha veel ühe se­pi­ko­ja, aga muu­seu­mi­toa­na. Sin­na sis­se ei pää­seks, saaks vaa­da­ta võ­ra ta­gant, mis­su­gu­ne oli se­pi­ko­da ku­na­gi, sa­da aas­tat ja roh­kem ta­ga­si.
Kuueaas­ta­selt hak­kas käi­ma se­pi­ko­jas

Pee­ter Ki­vi­mäe ju­tus­tab, et hu­vi se­pa­töö vas­tu on tal lap­se­põl­vest: „Kui tu­li­me pe­re­ga Si­be­rist, ei toh­ti­nud ko­du­kan­dis Läs­nal ela­da. Kuus aas­tat oli me ko­du Vil­jan­di­maal Raud­na kü­las, meie õue peal oli se­pa­pa­da, kus sepp oli Raud­soo Är­ni elu­põ­li­sest sep­pa­de dü­nas­tiast. Hak­ka­sin te­ma juu­res käi­ma kuueaas­ta­selt. Är­ni lu­bas mi­nul­gi tok­si­da.“