Sinu ja Sõnumitooja vahele võib panna võrdusmärgi. Kuidas see leht sündis?
„Töötasin ajalehes Harjumaa, kui tajusin, et maakonnaleht hakkas lugejatest kaugenema. Tegin oma tööd Kuusalu ja Loksa piirkonna korrespondendina südamega, kuid oli kurb, et inimesed ei lugenud. Minu soov oli teha lehte, mida selle kandi inimesed ootavad ja loevad.
Leht sündis 1994. aastal tänu Madis Merivoole, kes ütles Kuusalu vallamajas esimesena välja, et miks mitte teha oma leht. Vallavanem Urmas Kirtsi haaras ideest kohe kinni, olin ka talle kurtnud, et Kuusalu inimesed ei loe Harjumaad, sest neid ei huvita Keila või Riisipere uudised.
Enne lehe loomist kohtusime vallavanemate Jüri Lillsoo, Toivo Veenre, Andres Allmägi ja Loksa linnapea Andres Kasklaga. Ilmselt aitas Urmase veenmisjõud, et oldi nõus lehte asutama.
Kohe alguses tegin enda jaoks reegli ja lubasin ka vallavanematele – meie leht kirjutab kõigest, mis toimub siinkandis ning põgusalt maakonnas toimuvast. Seda joont oleme hoidnud – iga piirkonna inimene peab lehest oma kodukandi kohta infot saama. Kuna leht on 15 aastat püsinud, siis on see ilmselt õige.“
Oled öelnud, et Sõnumitooja 10. numbri ilmumise järel olid juba väga väsinud, sest tegid seda üksi. Kas oled kahetsenud, et nii suure asja ette võtsid?
„Mitte kordagi ei ole nii mõelnud. See on just töö, mis mulle meeldib. On küsitud, miks ma ei tööta mõnes suures lehes. Ajakirja on kutsutud, lehte ei ole. Kui kutsutaks, ei tahaks ka minna. Suures lehes on lihtne – käid korra kohapeal, kirjutad kaugelttulnu pilguga loo valmis, kui teed mõne vea, ei ole see suur probleem, sest sa ei satu sinna kanti niipea. Mulle meeldib töö siin, Ida-Harjus. Tunnetan paremini lugejate ootusi. Taustu teades saan kirjutada palju täpsemalt.
Sõnumitoojale on ette heidetud, et oleme vallavalitsuste häälekandja, kuid me teame tagamaid ning niisama lahmides kedagi ei süüdista. Loomulikult kajastame, kui on probleeme ja tehakse vigu, kuid toome ka välja nende põhjused.
Muidugi tuleb ette konflikte, kõik ju mõtlevad, kuidas oleks neile kasulikum. Ei ole vist ühtegi omavalitsusjuhti või ametnikku, kellega me poleks vaielnud. Kindlasti pole kõik mu otsused olnud õiged, aga olen töötanud südametunnistuse järgi, keegi pole saanud sundida. Kui täidaksime kellegi käsku, poleks see enam vaba ajakirjandus.“
Mis Sulle ajakirjaniku töö juures kõige rohkem meeldib?
„Alati tunnen rõõmu, kui üks raske lugu saab valmis. Keerulisi lugusid hakkan põnevusega kirjutama, mind huvitab, kuidas neid lahendan. Tore on teha pikemaid inimeselugusid. See on looming ning oleks parem, kui selliste lugude tegemiseks oleks rohkem aega.“
Mis on olnud nende 15 aasta jooksul kõige raskem?
„Muidugi on kahju ja kurb, kui lehe vastu alustatakse poliitilist võitlust või keegi püüab solvata, aga kõige raskem oli minu jaoks see hommik, mil põles Kolgaküla rahvamaja. Kella 7 ajal helistas Kuusalu abivallavanem Milli Kikkas ning teatas – rahvamaja põleb, võta fotoaparaat ja tule. See õnnetus puudutas mind isiklikult, see maja oli mulle kohaliku elanikuna väga oluline. Sundisin ennast põlengupiltide tegemiseks rahulikuks, et käsi ei väriseks. Aga küsi, miks me öösel töötame!“
Miks me siis töötame esmaspäeval öösiti?
„See ei ole enda kiusamine, vaid elu on nii seadnud. Ei saa teisiti, nädalaleht tuleb kokku kirjutada viimastel päevadel. Sõnumitooja ilmub kolmapäeviti. Me ei saa lugusid eelmisel nädalal valmis kirjutada, kui pole teada kogu materjal, mis järgmisesse lehte tuleb. Vahel peame esialgu kavandatud pikast loost kirjutada uudisnupu või vastupidi. Elu muutub nii kiiresti, et peame olema viimase minutini valmis ümber otsustama. Kirjutame lood pühapäeval ja esmaspäeval, lehe paneme kokku esmaspäeva õhtul ja öösel. Teisipäeva hommikul loen kodus küljed üle, teeme Skype vahendusel suheldes viimased parandused ja saadame lehe trükki.“
13 aastat tagasi unistasid, et Sõnumitooja kasvaks kogu Ida-Harju leheks ja ilmuks mitu korda nädalas. Unistad sellest ikka veel?
„Olen realistlikum. Originaaluudiste tootmine on väga kallis, kuid neid on vaja –miks muidu meie lehte ostetaks. Kui piirkond läheb liiga suureks, tuleks hakata tegema rohkem valikuid, kuid meie roll on olla inimestele lähedal. Ja vallad toetavad meid siis, kui sellel on mõte – et oleksime jätkuvalt kohaliku elu kroonikud. Areng on muidugi oluline.“
