Peame meeles oma kangelasi, tähistame võidupüha

182
PEETER PAENURM.

PEETER PAENURM

Esmaspäeval käisin koos Scoutspataljoni kümnekonna praeguse ja endise võitlejaga Viljandimaal Kõpu kalmistul mälestamas veebel Allain Tikkot, kes hukkus rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Afganistanis granaadiheitja tabamusest 15. juunil 2009. Kõnekas on see, et kõik need 11 aastat on hulgake noori mehi sõitnud igal aastal samal kuupäeval kokku avaldama austust langenud kamraadile, kohtuma tema omastega ja üksteisega.
Samamoodi käivad üksusekaaslased mälestamas ka teisi oma hukkunud kaaslasi. Võime öelda, et selline on ju kaitseväe traditsioon, kord, komme või rutiin. Kui selline kooskäimine isegi oleks mõne jaoks rutiin, siis ometi on tegu ühe väärika ja vajaliku rutiiniga. Nii toetatakse langenu lähedasi ja üksteist, aga ka väljendatakse ja kinnitatakse kaitseväe väärtusi. Traditsioonid püsivad nende järjepideva meelespidamise kaudu.

Ees on suvised kaunid pühad: võidupüha ja jaanipäev. Peetakse surnuaiapühi, tehakse jaanituld ja muidugi tähistatakse Eesti ja liitlaste sõdurite võitu Vabadussõjas – nii võitu Landeswehri üle lõunarindel kui ka enamlaste üle idarindel. Vabadussõja võit tagas meie riigile eluõiguse, aga andis ka rahvale kogemuse, et me tahame ja vajame oma riiki, oleme valmis selle nimel pingutama, isegi oma elu ohverdama.

Omavalitsuse, jõustruktuuride ja muude organisatsioonide esindajad asetavad võidupühal üle Eesti Vabadussõjas langenud sõdurite mälestussammastele pärgi ja lilli, peetakse kõnesid ja tseremooniaid, jagatakse võidutuld. Nagu igal aastal. Tänavu küll pisut tagasihoidlikumalt ja vastavaid turvareegleid järgides. Kuid me ikkagi tähistame, meenutame ja austame.

Lugeja leiab ka siit leheveergudelt infot, kus ja millal oma kodukandis kokku tullakse Vabadussõja võidu toojaid austama ja võidutuld jagama. Ilus on tulla ühisele võidupüha tseremooniale. Koos perega, laste ja lastelastega. Koos sõpradega. Kui ühisele üritusele ei jõua või taha tulla, võib tulla muul sobival ajal, süüdata küünal või asetada lilleõis. Sel aastal on Kaitseliidul plaanis jätta võidutuli laternaga nimetatud mälestuspaikade juurde ja igaüks võib jaaniõhtu jooksul võtta sealt endale tuld kaasa.

Võtkem kaunil suvisel riigipühal see aeg, et oma kangelasi meeles pidada, mõelda oma riigile ja vabadusele, ajaloole ja traditsioonidele. Tore, kui suudame seda teha rõõmsalt ja tänulikult, loomuliku osana võidupüha ja jaaniõhtu tähistamisest. Kui see traditsioon pole omaseks saanud, siis võiksime seda püüda õppida ja harjutada.

Riigi kui ka organisatsioonide rahaasjade kohta on hea ütlemine, et raamatupidamine peab olema aus ja ka näima ausana. Ehk asju tuleb ajada korrektselt ja ausalt, aga teha seda ka nii, et inimesed seda märkaksid ja usuksid. Sama mõte võiks minu meelest sobida ka meie iseseisvuse ja turvalisuse kohta. Eesti riik ja kaitsevõime peab olema kindel ning ka näima kindlana.

Kaitsevägi, Kaitseliit ja meie liitlased annavad kindlasti oma parima, et Eestile oleks tagatud veenev kaitse sõjalise ohu korral. Selle kõrval on sama oluline, et see kaitsevõime ka näiks kindlana – et me ise usume selle mõttekusse ja tõhususse. Et me armastame ja hoiame oma maad. Väärikat võidupüha tähistamist ja ilusat jaani!