Leedu keele tõlkija Tiiu Sandrak ja ajaloolane Ott Sandrak tulid koos viie lapsega Tallinnast Kuusalu valda Kolka elama 1996. aastal – eelkõige laste pärast.
„Valik ei olnud juhuslik. Olin Eestis palju ringi liikunud, kohti näinud. Kolgas on kool, lasteaed, mõis, veekogud, mets. Alevik asub suhteliselt Tallinna lähedal ning oluline, et ida pool, tee on sirge ja lai. Täiesti uude asulasse ega päris metsa ei kippunud,” sõnab Ott Sandrak.
Ta on viiendat põlve tallinlane, õppis Tallinna 7. keskkoolis, nüüdses Inglise Kolledžis. Pool aastat enne lõpetamist läks üle Liivalaia tänava 47. keskkooli – teadis, et saab enda koolist iseloomustust sõjaväkke, mitte ülikooli.
Tartu Ülikooli ajalooteaduskonda astus ta 1976. aastal. Kolm aastat oli statsionaarne üliõpilane, siis pakuti tööd Tallinnas muinsuskaitseinspektorina, järgmised viis aastat kulusid ülikoolihariduse omandamisele kaugõppes.
Ott Sandrak sõnab, et peast ei oska öelda, kui paljusid erinevaid töökohti ta on pidanud. Kõige kauem on töötanud Tallinna arhitektuurimälestusmärkide inspektsioonis. Kõige huvitavam aeg oli siis, kui Tallinna vanalinn tuli olümpiaregatiks kiiresti korrastada. See oli hallist linnast värvilise tegemine.
Kunstiajaloolasena on ta peale ehitusmälestiste tegelenud muuseumitööga Eesti Kunstimuuseumis ja Virumaa Muuseumides.
Eesti asja ajamine
Kui kaheksakümnendate aastate teises pooles algas taas Eesti rahvuslik liikumine, oli Ott Sandrak mitmete liikumiste algatajate seas.
„1986. aastal saime muinsuskaitseseltsile hoo sisse. Osalesin ka Rahvarinde asutamises ning olin Rahvarinde volikogu liige. Ka Eesti Komitees tegin kaasa, suur vaev läks selle peale, et Eesti iseseisvumisel arvestataks ajaloolist järjepidevust.”
Ta on töötanud ka televisioonis ja Eesti välisministeeriumis – poliitika sakonnas. Selle kohta lausub, et oli kihvt aeg. Lennart Meri oli siis välisminister.
Kuna oli vaja tekitada toimiv struktuur ja parempoolne erakond, oli ta ka üks ühenduse Res Publica asutajatest ning Vabariiklaste Koonderakonna üks asutajaid. Kui väiksematest parempoolsetest parteidest moodustati Isamaa, astus hiljem sellest välja.
„Oli palju isikuid ja egosid. Üks asi on miitingud ja koosolekud, aga kui pääsetakse võimu juurde, osad inimesed muutuvad.”
Kuni aastani 1996 oli Ott Sandrak Tallinna linnavolikogus, algul valimisliidu Tallinn liikmena, hiljem Isamaa valimisnimekirjas. Ta on olnud Kesklinna halduskogu aseesimees ja esimees.
Praegu kuulub ta IRLi. Selle kohta selgitab, et sattus sinna Res Publica ühenduse asutajaliikmena – kui loodi erakond Res Publica.
Kuusalu volikogus ja vallavalitsuses
Kuusalu vallavolikogusse kandideeris ta esimest korda 1999. aastal – nimekirjas, kelle vallavanema kandidaat oli Enn Kirsman. Nimekiri sai valimistel ülekaaluka võidu. Ott Sandrak kinnitati Kolga piirkonna ja haridus- ning kultuurivaldkonna abivallavanemaks.
„See oli huvitav periood. Ilmselt olen taasiseseisvunud Eestis olnud seni ainus poole kohaga abivallavanem – auto-, arvuti- ja mobiiltelefonita. Minu jaoks oli oluline võtta maha hirmud, et Kolgas võivad keskkool ja lasteaed kaduda. Sai arutatud ja sulgemised ära hoitud. Oli ka lootus, et õnnestub midagi ära teha laguneva mõisa heaks, aga see takerdus omaniku huvipuuduse taha,” meenutab ta.
Kui 2001. aastal võitis vallavanem Enn Kirsman Tallinna haridusameti juhi konkursi ja asus uuele tööle, valiti Kuusalu vallavanemaks Herko Sunts. Ott Sandrak jäi uue vallavalitsuse liikmeks, kuid mitte enam abivallavanemaks.
2002. aasta kohalikel valimistel kandideeris ta samuti Enn Kirsmani nimekirjas. 2005. aasta valimistel valiti volikogusse nimekirjas Meie Kodu, mis jäi opositsiooni.
„Kui vallavanemaks sai Kalmer Märtson, kutsuti meie valimisliidust Madis Praks vallavalitsusse ning nüüd võib öelda, et oleme konstruktiivses opositsioonis,” lausub Ott Sandrak ja tõdeb, et Kuusalu volikogus on omapärane olukord — pärast Res Publica ja Isamaaliidu ühinemist paar aastat tagasi, on kahel pool lauda ehk nii koalitsioonis kui ka opositsioonis IRLi liikmeid.
Keskkool Kolka
Ott Sandraku jaoks on seoses Kolgaga praegu üks olulisemaid teemasid jätkuvalt haridusvaldkond ja kool. Ta on sama meelt, mida paar nädalat tagasi kirjutas Sõnumitoojas Enn Kirsman – kui uut haridusreformi hakatakse ellu viima ning kümne tuhande elaniku kohta peab jääma üks gümnaasium, sobib selle asukoht Kolka. Kuusalu kanti ja Loksale oleks sealt paarikümne minuti kuni poole tunni tee.
„Küsimus on selles, kas viia Kolga algklassid kusagile mujale õppima või jätta keskkooliga samasse majja. Põhikooli õpilasi võiks sõidutada Kuusallu või Loksale. See oleks aus ja mõttekas lahendus kogu valla õpilaste ja õpetajate jaoks. Vald võiks korraldada, et õpetajad saaksid liikuda ning anda tunde mitmes koolis. Ideaal oleks muidugi see, kui keskkooli jaoks korrastataks Kolga mõis.”
Ta on seda meelt, et Kolga mõis tuleks Stenbockide fondilt sundvõõrandada ehk õiglase hinnaga välja osta – kuna omanikul puudub tahe ja ressurss kompleksi päästa. Mõisa müügiplaane peab ta teostamatuks ja absurdseks.
Kui peahoone ei leia kasutamist keskkoolihoonena võiks sellest saada valitsusresidents, eriti silmas pidades, et residentsiks kavandatud Keila-Joa mõis on müügis.
„Eesti riigil ja rahval pole vaja objekte, mis asuvad okastraadi taga. Kolgas saaks edukalt rakendada valikulist turvarežiimi, piirata riigivisiitide ajaks pääsu mõisakompleksi ja suunata liiklus ümber. Muul ajal võiksid mõisasüdames toimuda kultuuriüritused, pakkuda majutus-, toitlustusteenust, pidada poodi,” arutleb Ott Sandrak.
Kõige pakilisem mure on aga tsentraalne küte Kolgas. Kunagi oli lootus, et katlamaja hakkpuiduküttele üleviimine lahendab probleemid, lööb õhu puhtaks ja hinnad alla. Nüüd on selge, et torude soojakaod on ülisuured. Keskküte on luksus, mida ei saa enam endale lubada, lausub ta.
Rahvuspargist
Üks variant on tema arvates mõisakompleksi kasutamiseks veel – sellest võiks saada rahvuspargi keskuse: „Lahemaa Harju-poolne kant ei pea olema rahvuspargi ääremaa. Rahvuspargi keskus asub Lääne-Virumaal ning on mõjunud seal elu edendajana. Siin aga on rahvuspark vaid piiraja. Miks mitte jagada rahvuspark maakonniti kaheks. Harjus lisada Põhja-Kõrvemaa ja Kolga lahe saarte maastikukaitseala ning arendada välja pealinna rekreatsioonipiirkond. Lisada võiks isegi Rebala muinsuskaitseala. Paraku puudub selleks poliitiline tahe. Rahvusparki tuleks hakata ehitama uuesti ning alt üles, et väärtustataks kohalikku elanikku. Ta peaks tajuma, et rahvuspark tõstab kinnisvara hinda ning selle nimel on mõtet piiranguid arvestada.”
Ott Sandrak sõnab, et Lahemaa rahvuspark põeb ETKVLi- või KEKi-sündroomi – NLi ajal sai nende üle olla uhke. Kuid need nähtused, mis siis olid eestlaste uhkus, on nüüd kadunud. Lahemaa rahvuspark oli samuti osa tolleaegsest mentaliteedist, ent seda hoitakse jõuga alles.
Kolga elanikuna ja pideva bussisõitjana rõhutab ta veel seda, et aleviku suhtes on otsustatud arengut pärssivalt – ühistranspordi ümberkorraldamisega sõidab Kolka sisse vähem liinibusse ning see raskendab Kuusalu ja Loksa poole liikumist. Väga oluline on tema hinnangul ka see, et õhtul kella 23 ajal peaks Tallinnast väljuma suur liinibuss, mis sõidaks Kolka ja Loksale.
„Olen kella 22sest marsruuttaksost mitmel korral maha jäänud, sest rahvast on rohkem kui kohti. Õhtune liinibuss on sotsiaalpoliitiliselt väga tähtis – mõjutaks positiivselt tööhõivet, soodustaks teatris ja kontsertidel käimist. Kui ka alguses oleks vähem sõitjaid, olen kindel, et tasapisi hakkab juurde tulema ning lõpuks väljub õhtuti pealinnast täisbuss. Puudub ka normaalne bussiühendus Kolgaküla rahvamajaga, mis võimaldaks seal majas õhtuti käia. Häirib ka see, et viimane buss Tallinna läheb Kolgast enne kella seitset, hilisem buss Kolka ei põika.”
Mälumäng ja giidiamet
Mälumänguga on Ott Sandrak tegelenud juba koolipoisina. Siis koostas ta noorte TV-mälumängu jaoks küsimusi. Kolga võistkonnaga osaleb ta Kolgaküla mälumängus. Kolga meeskond on aastaid võistelnud üle-eestilises mälumängus Maakilb, korduvalt olnud lõpparvestuses parimad. Rae-Kolga võistkond tuli teist aastat Eesti meistriks.
Üksikmängijana tegi Ott Sandrak kaasa televiktoriinis Kuldvillak, peavõidust jättis ilma eksitus vastuse sõnastuses. Ta kandideeris ka USAs toimunud ülemaailmsesse Kuldvillakusse ning pääses Eesti esindajana võtetele Las Vegasesse. Peavõidu sai seal ameeriklanna.
Koolipoisina hakkas ta pidama giidi ametit. Esialgu tutvustas külalistele Tallinna ja eelkõige vanalinna. Ta on aastaid näidanud turismigruppidele Euroopa riike, Egiptust, Tuneesiat, Marokot, Uus-Meremaad, Malaisiat. Endale meeldib minna Ida-Euroopasse alates Lätist kuni Kreekani.
„Ma ei pea enne marsruuti läbi sõitma, infot saab raamatutest, internetist, kaartidelt. Tean, mida Eesti inimesed teavad, mida mitte ning mis neid huvitab. Peamine on mõtestamine ja seostamine. See on loominguline töö ning annab ka endale palju.”
Ott Sandrak valdab vabalt inglise, vene ja poola keelt – keemiainsenerist isa töötas Poolas ning tema õppis kolm aastat seal vene koolis. „Kasutan romaani, germaani, balti ja slaavi keeli – saan neis keeltes aru ajaloolistest, arhitektuurialastest ning üldpoliitilistest tekstidest.”
Ott Sandrak on aidanud kirjutada stsenaariume mitmele Hardi Volmeri filmile: „Minu Leninid”, „Tulivesi”. Kaasa tegi filmis „Maapäev”. Praegu on kaasstsenaristina tegev taas ühe Volmeri filmi juures.
