Oma­va­lit­su­se abi­kä­si ini­me­se­le

Kris­ti Ploom,
õi­gus­kants­le­ri nõu­nik

Kui pal­ju ja mil­lal peab oma­va­lit­sus ai­ta­ma ini­mest, kes ise enam toi­me ei tu­le. Mi­da siis ik­ka­gi võib abi­va­ja­ja val­lalt või lin­nalt oo­da­ta?
Eel­kõi­ge peab täi­sea­li­ne ini­me­ne ise oma iga­päe­vae­lu­ga hak­ka­ma saa­ma. Va­ja­du­sel tu­leb pe­rel te­da ai­da­ta. Need alus­ta­lad tu­le­vad ju­ba põ­hi­sea­du­sest. Sel­le tõ­de­mu­se­ga põ­hi­sea­dus aga ei lõ­pe­ta.
Ka rii­gil on ko­hus­tus ai­da­ta ini­mest, kui tal po­le enam jak­su, või­ma­lu­si või os­ku­si en­da ja oma pe­re abi­ga toi­me tul­la. Sel­le ko­hus­tu­se täit­mi­seks on rii­gi­ko­gu näi­nud et­te rea sot­siaal­tee­nu­seid, mil­lest pal­ju­sid pea­vad pak­ku­ma oma ini­mes­te­le just val­lad-lin­nad.

An­na mär­ku, et abi on va­ja
Pe­re­liik­med ei pea oma töö­koh­ta jät­ma ja ise oma ea­kat ema või täi­sea­list puu­de­ga last ko­ju hool­da­ma jää­ma.
Täi­sea­list abi­va­ja­jat ei pea pe­re­liik­med hool­da­ma, soo­vi kor­ral või­vad se­da te­ha. Soo­vi kor­ral hool­da­mi­ne ei to­hiks aga ol­la pea­le­sun­ni­tud va­lik.
Kui ei tulda ko­dus ela­mi­se­ga pä­ris ük­si toi­me, puu­de­ga ini­me­ne ta­haks töö­le min­na, kuid va­jab abi trans­por­di­ga, või naa­ber on jää­nud SMS-lae­nu­de küü­si, tu­leks neil või lä­he­das­tel pöör­du­da abi saa­mi­seks val­la või lin­na poo­le.
Iga oma­va­lit­sus peab sel­gi­ta­ma väl­ja, mil­les ini­me­ne abi va­jab ja mil­li­ne abi te­da ai­taks. Ini­me­sel la­sub aga ko­hus­tus te­ha abi saa­mi­seks oma­va­lit­su­se­ga koos­tööd.

Iga oma­va­lit­sus peab ole­ma val­mis pak­ku­ma:
– va­ja­lik­ku abi ko­dus, kui täi­sea­li­ne pä­ris ise enam kõi­ge­ga hak­ka­ma ei saa (ko­du­tee­nus) või hool­de­ko­dus, kui ini­me­ne ko­dus ise­seis­valt toi­me ei tu­le (nn üld­hool­de­ko­du­tee­nus), või mää­ra­ma tal­le hool­da­ja, kes ai­tab tal oma õi­gu­si ja ko­hus­tu­si täi­ta (täi­sea­li­se hool­dus);
– abi­va­ja­ja­le toe­tust ise­seis­va toi­me­tu­le­ku tõst­mi­seks või lap­se aren­gu toe­ta­mi­seks ju­hen­da­mi­se, mo­ti­vee­ri­mi­se ning aren­da­mi­se kau­du (tu­gi­isi­ku­tee­nus);
– puu­de­ga ini­me­se­le va­ja­du­sel abi iga­päe­vae­lu toi­min­gu­tes (isik­li­ku abis­ta­ja tee­nus) või töö­le, koo­li või ars­ti juur­de mi­ne­kuks so­bi­vat trans­por­di­või­ma­lust (sot­siaalt­rans­por­di­tee­nus);
– aju­tist öö­bi­mis­koh­ta (var­ju­pai­ga­tee­nus), va­ja­du­sel li­saks tur­va­list kesk­kon­da ja es­mast krii­sia­bi (tur­va­ko­du­tee­nus);
– abi va­ja­dus­te­le vas­ta­va elu­ruu­mi ta­ga­mi­sel, seal­hul­gas puu­de­ga ini­me­se­le va­ja­li­ke ko­han­dus­te te­ge­mi­sel (elu­ruu­mi ta­ga­mi­ne);
– abi võl­ga­de küü­si lan­ge­nud ini­mes­te­le (võ­la­nõus­ta­mis­tee­nus);
– abi väi­ke­se lap­se ning ras­ke või sü­ga­va puu­de­ga lap­se hoid­mi­sel (lap­se­hoiu­tee­nus).
Ini­me­ne ei saa ise en­da­le mee­le­pä­rast tee­nust va­li­da. Ühe­teist­küm­ne eel­mai­ni­tud tee­nu­se hul­gast va­lib oma­va­lit­sus ise väl­ja sel­le tee­nu­se, mis konk­reet­set ini­mest kõi­ge pa­re­mi­ni ai­tab. Va­li­kut ei saa ta te­ha su­va­li­selt. So­bi­va tee­nu­se va­li­mi­sel tu­leb tal ar­ves­ta­da muu hul­gas ini­me­se abi­va­ja­dust ja te­ma ta­het ning ee­lis­ta­da tee­nust, kus ini­me­ne saab oma elu või­ma­li­kult pal­ju ise kor­ral­da­da. Sa­mu­ti tu­leb ar­ves­ta­da, et ava­lik­ku ra­ha ka­su­ta­taks sääst­li­kult ja ots­tar­be­kalt. So­bi­vat abi tu­leb ini­me­se­le an­da siis ja nii pal­ju, kui tal se­da va­ja on.

Tee­nu­se eest ta­su­mi­ne
Sot­siaal­tee­nu­seid ei pea ini­me­ne saa­ma ilm­tin­gi­ma­ta ta­su­ta. Kui tee­nu­se eest ta­su­mi­ne on ini­me­se­le jõu­ko­ha­ne, jääb see ko­hus­tus eel­kõi­ge tal­le. Kui täi­sea­li­ne ise ko­gu tee­nu­se eest ta­su­da ei jak­sa, peab ap­pi tu­le­ma pe­re. Abis­ta­mist saab oo­da­ta ja nõu­da vaid abi­va­ja­ja täi­sea­li­seks saa­nud las­telt ja las­te­las­telt, va­ne­ma­telt ja va­na­va­ne­ma­telt, sa­mu­ti abi­kaa­salt. Kui puu­de­ga täi­sea­li­sel on pe­re­liik­me­test vaid õde või vend, siis nad küll või­vad ta­su­mi­ses osa­le­da, kuid neil po­le sel­leks ko­hus­tust.
Veel tu­leb vaa­da­ta, kas pe­re­liik­melt saab üld­se oo­da­ta ra­ha maks­mist. Kui ea­kas ei ole oma tü­tart sel­le lap­seeas ülal pi­da­nud, ei pruu­gi ka tüt­rel oma va­ne­ma abis­ta­mi­se ko­hus­tust ol­la. Võib ka ol­la, et pe­re­liik­mel po­le pii­sa­valt ra­ha abis­ta­mi­seks, ku­na tal on näi­teks va­ja hoo­lit­se­da oma alaea­lis­te las­te eest. Igal ju­hul peab aga vaa­ta­ma, mil mää­ral ini­me­sed tee­nu­se eest maks­ta jõua­vad ning vas­ta­valt sel­le­le nen­delt ka pa­nus­ta­mist oo­da­ta.
Kui ini­me­sel ja pe­rel po­le ra­ha pii­sa­valt, ei to­hi ini­mest siis­ki va­ja­li­ku abi­ta jät­ta. Abi­käe peab ula­ta­ma vald või linn, maks­tes va­ja­du­sel puu­du­jää­va osa ise. Kui ea­ka lap­sed ta­su­mi­ses osa­le­ma ei soos­tu, peab vald või linn hin­da­ma, kas las­tel on õi­gus ta­su­mi­sest keel­du­da ja kas ea­kas on või­me­li­ne nõud­ma neilt ela­tist. Kui po­le, tu­leb oma­va­lit­su­sel tee­nu­se eest es­malt ise ta­su­da ja see­jä­rel nõu­da ju­ba (koh­tu kau­du) las­telt ra­ha ta­ga­si. Las­tel tu­leb aga ar­ves­ta­da, et sel ju­hul või­vad li­san­du­da nen­de maks­ta­va­le osa­le juur­de ka oma­va­lit­su­se koh­tu­ku­lud. Olu­li­ne on aga see­juu­res, et abi va­jav ini­me­ne ei jääks saa­tu­se mee­le­val­da, vaid saaks va­ja­dus­te­le vas­ta­vat abi pii­sa­valt kii­res­ti.

Ra­hu­lo­le­ma­tus pa­ku­tu­ga
Võib juh­tu­da, et oma­va­lit­sus ja ini­me­ne ei jõua so­bi­va tee­nu­se osas üks­mee­le­le. Ini­me­ne peab so­bi­vaks näi­teks ko­du­tee­nust, vald aga hoo­pis tu­gii­si­ku­tee­nust. Vas­tu taht­mist ei saa reeg­li­na üh­te­gi tee­nust ini­me­se­le pea­le sun­di­da. Sa­mas peab ini­me­ne ar­ves­ta­ma, et kui ta keel­dub põh­ju­se­ta pa­ku­tud sot­siaal­tee­nu­sest, võib ta jää­da­gi va­ja­li­ku abi­ta.
Kui ini­me­ne näi­teks siis­ki põh­jen­da­tult leiab, et oma­va­lit­su­se pa­ku­tud tee­nus tal­le ei so­bi või või jäi üld­se abi­ta, kui­gi oleks pi­da­nud abi saa­ma, tu­leb ini­me­sel en­dal oma õi­gus­te eest seis­ta.
Ini­me­sel on või­ma­lik oma­va­lit­su­se ot­su­se pea­le kae­va­ta reeg­li­na 30 päe­va. Siin on kaks või­ma­lust:
– sel­le ot­su­se võib vaid­lus­ta­da (esi­ta­da vai­de). Vaie tu­leb esi­ta­da ot­su­se tei­nud val­la­le või lin­na­le. Kui oma­va­lit­sus ise ot­sust muut­ma ei soos­tu, vaa­tab sel­le lä­bi maa­va­nem. Vai­de esi­ta­mi­ne on ta­su­ta ning sel­le kir­ju­ta­mi­seks po­le va­ja ju­ris­ti abi. Vai­des tu­leb põh­jen­da­da, mil­li­se ot­su­se­ga ini­me­ne ra­hul po­le ja miks.
– kui ini­me­ne po­le ka maa­va­ne­ma ot­su­se­ga ra­hul, on või­ma­lus pöör­du­da hal­dus­koh­tus­se kae­bu­se­ga. Koh­tu­le võib kae­bu­se esi­ta­da ka siis, kui ini­me­ne vaiet esi­ta­da ei soo­vi. Kae­bu­se esi­ta­mi­sel tu­leb ta­su­da 15 eu­rot rii­gi­lõi­vu, või­ma­lik on aga pa­lu­da koh­tult sel­le ta­su­mi­sest va­bas­ta­mist. Ka kae­bu­se koos­ta­mi­sel ei ole va­ja­lik ju­ris­ti abi. Ju­hi­seid kae­bu­se kir­ju­ta­mi­seks leiab Ees­ti koh­tu­te ko­du­le­helt www.ko­hus.ee.