Kui 1997. aastal Kuusallu teenima asusin, käisime Hiiumaa ameeriklase Douglas Wellsiga kohtumas Balti Spooni tehase tookordse juhi Michael Boeliga. Tema sõnad olid, et Ameerikas oleme müügimehed ja meie, ettevõtjad-müügimehed, peame kirikut ülal pidama. Tänu Balti Spoonile sai särama jõulupuu kiriku juures.
Mäletan, kuidas ühel hommikul sõitsid kallurid kirikaeda ja hakati kivist teed kiriku juurde tegema, tookord keelas muinsuskaitseamet selle ära. Härra Boel tahtis, et Kuusalu rahvas saaks kuiva jalaga kirikusse. Nüüd saaks kiviteed teha kirikaeda, aga ei ole enam annetajaid. Balti Spooni finantseerimisel sai kirikaeda uue värava, kirikusse ja ka õpetajamajja uue gaasikütte, sest härra Boel ütles, et sul on väikesed lapsed ja maja peab olema soe.
Annetatud on veel – Üle OÜ-lt ja Andres Heinverilt surnuaeda lipumastid, perekond Kõuhknalt ja Hugo Lepnurme õpilastelt kirikusse aknad. Üle OÜ korraldas firma sünnipäeval korjanduse ja paljud eraisikud on annetanud pastoraadi tarvis. Aga vajadused on suured, et Kuusalu saaks särama ega oleks hall ja unustatud.
Viiekümnendate aastate algul tuli Pärnumaalt Tori kandist Kuusalu maile kohalikku elu juhtima Arnold Vunk. Viiekümnendate lõpu poole tuli Arnoldi õde koos abikaasa Arnoldi ja nelja pojaga ka Kuusalu maile. Mehed olid pikad, sirged ja ilusad. Mehed rajasid oma kodud siia ja mõlemad puhkavad oma lähedastega tänaseks Kuusalu surnuaia mullas, kuhu ikka kantakse Kuusalu kihelkonna inimesed, kes siit ilmast lahkuvad.
Viiekümnendate aastate algul asus Kuusallu ka õpetaja Eduard Salumäe oma perega. Siinne kogudus oli suur, suutis ka suure ja paljulapselise pere ära toita. Salumäe pere oli väga töökas. Isa Eduard Salumäe on olnud minule suur eeskuju, aga ka nõuandja nooruses.
Septembrikuus möödus isa Eduardi sünnist 100 aastat. Salumäe pere andis välja raamatu tema mälestuseks. Sealt leidsin ühe lõigukese ka enda isa kohta. See oli 1957. aasta augustis, kui õpetaja Eduard Salumäe organiseeris Kuusalu kirikusse keskkütte rajamist. Tookord oli palju vastuseisu. Ka koguduse juhatuse esimehelt, kellest sai hiljem kirikuõpetaja. Kõik nagu praeguselgi ajal.
Aga seal on märgitud 24. augusti kohta nii, et Paul Jalakas, minu isa, ütles väljakaevamise juures tõsises naljatoonis: „Esimene laulatus soojas kirikus on minu laulatus.“ Kogu jutuajamine puudutas kuidagi lõbusasti ja vaimukalt Pauli abiellumist. Nimelt oli minu isa siis juba 37 ja tõeline poissmees, see tema ütlus tegi tõsise töö juures nalja ja kõigile hea tuju. Isa jõudis abieluni 1. novembril 1958.
Olen mõelnud, mis on me kauaaegse vallavanema Urmas Kirtsi fenomen. Kauaaegsete kohta käib ju lause, et oleks vaja uut. Arengut on vaja. Urmas Kirtsi on tulnud Kuusallu Arnold Vungi ajal. Arvan, et see ongi see fenomen. Urmas Kirtsil on Arnold Vungi õnnistus.
Mõtlen sellele, kuidas inimeste silmad löövad särama, kui rääkida Arnold Vungist, kes oli Kuusalu kolhoosi kauaaegne esimees. Ta oli ka pereisa. Arvan, et ta oli kogu Kuusalu isa omal ajal. Temast on inimestel palju väga häid mälestusi.
Aga veel üks lugu. Nimelt 1. novembril 1958 olla Arnold Vunk oma autoga minu isa ja ema viinud Kuusalu kirikust laulatuselt koju ja öelnud, et teie järeltulijad peavad kuuluma Kuusalule. Olen Kuusalus teenitud 22 aasta jooksul soovinud siit ära minna, aga käsi on justkui ette pandud. Mulle tundub, et minul on ka see Arnold Vungi õnnistus. Olen saanud selle 4 aastat enne oma sündi. Võib-olla seepärast ei olegi veel õnnestunud Kuusalust ära minna. Kui see sünnib, siis Jumala tahtel. Aga tundub, et inimestel hammas ei hakka peale.
Nii olen meenutanud jõulude eel ja aasta lõpul mõnd meest. Isasid. Ühest tahaks veel kõneleda. Nimelt Värner Lootsmannist. On ju tema siiski praegu see mees, kes juhib kogu meie valda. Ja huvitav on see, et ei hakka ükski hammas Värnerile peale. Noored kanged mehed meie valla volikogus, aga ei saa selle poliitikaga hakkama. Värner Lootsmann läheb nagu linnulennul kõigist üle. Ju ta on jälginud oma koduõuelt luikede lendu Kasispea rannal.
Oleks ta Kuusalu koguduse liige, kutsuks koguduse juhatusse. Temaga võiks tegusid teha. Isegi minu unistuse, klaasist kabeli Hiiumaale, Kõppu. Aga mis on Värner Lootsmanni fenomen, kui meil on Urmas Kirtsiga olemas mandaadid Arnold Vungilt?
Kirikuõpetajana puutun tihti kokku inimestega ja külastan kodusid, kus on vahel rõõmu, vahel leina. Inimesed räägivad on emadest, isadest, lastest. Ma näen meie inimeste rõõme, aga ka muresid. Neid saan palves Jumala ette kanda. Mina kirikuõpetajana kannan Kuusalu kandi inimesi ikka oma südames ja palves. Juba ametialaselt. Mäletan, kui olid Värner Lootsmanni ema matused. Mäletan, kui Värner istus Kuusalus, kogudusemajas ja rääkis oma emast. Te ei kujuta ette, kui kaunilt ta rääkis oma emast. Usun, et see ongi Värner Lootsmanni mandaat siin elus – oma ema õnnistus. See, et poeg räägib emast niimoodi, nagu Värner seda tegi, oli nii ilus, mis teeb ka ühe kirikuõpetaja ameti ilusaks. Sa näed inimese hinge. See muudab kõik.
Olgu meiegi inimestel rõõmu igast päevast, olgu Jumala rahu ja Kristuse armastust ning sära Püha Vaimu läbi kiirgamas meie südametest nendelgi pühadel kaasinimestele, eelkõige meie peredele, emadele, isadele, lastele. Olgu see sära paistmas kaugele-kaugele, justkui selle aasta jõulupuu Kuusalu kirikuaias, mis vaatab säravalt üle Kuusalu nagu isaliku pilguga oma laste üle.
Aga olgu meil ka hea sõna, mis ütleb abikaasale, lapsele, vanemale – ma armastan sind. Olgu meiegi meestes ja naistes armastuse lihtsust ja sügavust, mida vajame, et meie kodu oleksid terved ja õnnistusrikkad tulevikule. Meenutame isasid ja emasid ja peame kalliks nende õnnistust. Ja mehed, hoidke oma naisi, nagu meie isad on seda teinud, et pered oleksid terved ja õnnistatud!