Olgu rõõ­mu igast päe­vast

844
JAANUS JALAKAS

Kui 1997. aas­tal Kuu­sal­lu tee­ni­ma asu­sin, käi­si­me Hiiu­maa amee­rik­la­se Doug­las Well­si­ga koh­tu­mas Bal­ti Spoo­ni te­ha­se too­kord­se ju­hi Mic­hael Boe­li­ga. Te­ma sõ­nad olid, et Amee­ri­kas ole­me müü­gi­me­hed ja meie, et­te­võt­jad-müü­gi­me­hed, pea­me ki­ri­kut ülal pi­da­ma. Tä­nu Bal­ti Spoo­ni­le sai sä­ra­ma jõu­lu­puu ki­ri­ku juu­res.

Mä­le­tan, kui­das ühel hom­mi­kul sõit­sid kal­lu­rid ki­ri­kae­da ja ha­ka­ti ki­vist teed ki­ri­ku juur­de te­ge­ma, too­kord kee­las muin­sus­kait­sea­met sel­le ära. Här­ra Boel tah­tis, et Kuu­sa­lu rah­vas saaks kui­va ja­la­ga ki­ri­kus­se. Nüüd saaks ki­vi­teed te­ha ki­ri­kae­da, aga ei ole enam an­ne­ta­jaid. Bal­ti Spoo­ni fi­nant­see­ri­mi­sel sai ki­ri­kae­da uue vä­ra­va, ki­ri­kus­se ja ka õpe­ta­ja­maj­ja uue gaa­si­küt­te, sest här­ra Boel üt­les, et sul on väi­ke­sed lap­sed ja ma­ja peab ole­ma soe.
An­ne­ta­tud on veel – Üle OÜ-lt ja And­res Hein­ve­rilt sur­nuae­da li­pu­mas­tid, pe­re­kond Kõuhk­nalt ja Hu­go Lep­nur­me õpi­las­telt ki­ri­kus­se ak­nad. Üle OÜ kor­ral­das fir­ma sün­ni­päe­val kor­jan­duse ja pal­jud erai­si­kud on an­ne­ta­nud pas­to­raa­di tar­vis. Aga va­ja­du­sed on suu­red, et Kuu­sa­lu saaks sä­ra­ma ega oleks hall ja unus­ta­tud.

Viie­küm­nen­da­te aas­ta­te al­gul tu­li Pär­nu­maalt To­ri kan­dist Kuu­sa­lu mai­le ko­ha­lik­ku elu juh­ti­ma Ar­nold Vunk. Viie­küm­nen­da­te lõ­pu poo­le tu­li Ar­nol­di õde koos abi­kaa­sa Ar­nol­di ja nel­ja po­ja­ga ka Kuu­sa­lu mai­le. Me­hed olid pi­kad, sir­ged ja ilu­sad. Me­hed ra­ja­sid oma ko­dud siia ja mõ­le­mad puh­ka­vad oma lä­he­das­te­ga tä­na­seks Kuu­sa­lu sur­nuaia mul­las, ku­hu ik­ka kan­tak­se Kuu­sa­lu ki­hel­kon­na ini­me­sed, kes siit il­mast lah­ku­vad.

Viie­küm­nen­da­te aas­ta­te al­gul asus Kuu­sal­lu ka õpe­ta­ja Eduard Sa­lu­mäe oma pe­re­ga. Siin­ne ko­gu­dus oli suur, suu­tis ka suu­re ja pal­ju­lap­se­li­se pe­re ära toi­ta. Sa­lu­mäe pe­re oli vä­ga töö­kas. Isa Eduard Sa­lu­mäe on ol­nud mi­nu­le suur ees­ku­ju, aga ka nõuand­ja noo­ru­ses.
Sep­temb­ri­kuus möö­dus isa Eduar­di sün­nist 100 aas­tat. Sa­lu­mäe pe­re an­dis väl­ja raa­matu te­ma mä­les­tu­seks. Sealt leid­sin ühe lõi­gu­ke­se ka en­da isa koh­ta. See oli 1957. aas­ta au­gus­tis, kui õpe­ta­ja Eduard Sa­lu­mäe or­ga­ni­see­ris Kuu­sa­lu ki­ri­kus­se kesk­küt­te ra­ja­mist. Too­kord oli pal­ju vas­tu­sei­su. Ka ko­gu­du­se ju­ha­tu­se esi­me­helt, kel­lest sai hil­jem ki­ri­ku­õpe­ta­ja. Kõik na­gu prae­gu­sel­gi ajal.

Aga seal on mär­gi­tud 24. au­gus­ti koh­ta nii, et Paul Ja­la­kas, mi­nu isa, üt­les väl­ja­kae­va­mi­se juu­res tõ­si­ses nal­ja­too­nis: „Esi­me­ne lau­la­tus soo­jas ki­ri­kus on mi­nu lau­la­tus.“ Ko­gu ju­tua­ja­mi­ne puu­du­tas kui­da­gi lõ­bu­sas­ti ja vai­mu­kalt Pau­li abiel­lu­mist. Ni­melt oli mi­nu isa siis ju­ba 37 ja tõe­li­ne poiss­mees, see te­ma üt­lus te­gi tõ­si­se töö juu­res nal­ja ja kõi­gi­le hea tu­ju. Isa jõu­dis abie­lu­ni 1. no­vemb­ril 1958.

Olen mõel­nud, mis on me kauaaeg­se val­la­va­ne­ma Ur­mas Kirt­si fe­no­men. Kauaaeg­se­te koh­ta käib ju lau­se, et oleks va­ja uut. Aren­gut on va­ja. Ur­mas Kirt­si on tul­nud Kuu­sal­lu Ar­nold Vun­gi ajal. Ar­van, et see on­gi see fe­no­men. Ur­mas Kirt­sil on Ar­nold Vun­gi õn­nis­tus.

Mõt­len sel­le­le, kui­das ini­mes­te sil­mad löö­vad sä­ra­ma, kui rää­ki­da Ar­nold Vun­gist, kes oli Kuu­sa­lu kol­hoo­si kauaaeg­ne esi­mees. Ta oli ka pe­rei­sa. Ar­van, et ta oli ko­gu Kuu­sa­lu isa omal ajal. Te­mast on ini­mes­tel pal­ju vä­ga häid mä­les­tu­si.

Aga veel üks lu­gu. Ni­melt 1. no­vemb­ril 1958 ol­la Ar­nold Vunk oma au­to­ga mi­nu isa ja ema vii­nud Kuu­sa­lu ki­ri­kust lau­la­tu­selt ko­ju ja öel­nud, et teie jä­rel­tu­li­jad pea­vad kuu­lu­ma Kuu­sa­lu­le. Olen Kuu­sa­lus tee­ni­tud 22 aas­ta jook­sul soo­vi­nud siit ära min­na, aga kä­si on just­kui et­te pan­dud. Mul­le tun­dub, et mi­nul on ka see Ar­nold Vun­gi õn­nis­tus. Olen saa­nud sel­le 4 aas­tat en­ne oma sün­di. Võib-ol­la see­pä­rast ei ole­gi veel õn­nes­tu­nud Kuu­sa­lust ära min­na. Kui see sün­nib, siis Ju­ma­la tah­tel. Aga tun­dub, et ini­mes­tel ham­mas ei hak­ka pea­le.

Nii olen mee­nu­ta­nud jõu­lu­de eel ja aas­ta lõ­pul mõnd meest. Isa­sid. Ühest ta­haks veel kõ­ne­le­da. Ni­melt Vär­ner Loots­man­nist. On ju te­ma siis­ki prae­gu see mees, kes ju­hib ko­gu meie val­da. Ja hu­vi­tav on see, et ei hak­ka üks­ki ham­mas Vär­ne­ri­le pea­le. Noo­red kan­ged me­hed meie val­la vo­li­ko­gus, aga ei saa sel­le po­lii­ti­ka­ga hak­ka­ma. Vär­ner Loots­mann lä­heb na­gu lin­nu­len­nul kõi­gist üle. Ju ta on jäl­gi­nud oma ko­duõuelt lui­ke­de len­du Ka­sis­pea ran­nal.

Oleks ta Kuu­sa­lu ko­gu­du­se lii­ge, kut­suks ko­gu­du­se ju­ha­tus­se. Te­ma­ga võiks te­gu­sid te­ha. Ise­gi mi­nu unis­tu­se, klaa­sist ka­be­li Hiiu­maa­le, Kõp­pu. Aga mis on Vär­ner Loots­man­ni fe­no­men, kui meil on Ur­mas Kirt­si­ga ole­mas man­daa­did Ar­nold Vun­gilt?

Ki­ri­kuõ­pe­ta­ja­na puu­tun tih­ti kok­ku ini­mes­te­ga ja kü­las­tan ko­du­sid, kus on va­hel rõõ­mu, va­hel lei­na. Ini­me­sed rää­gi­vad on ema­dest, isa­dest, las­test. Ma näen meie ini­mes­te rõõ­me, aga ka mu­re­sid. Neid saan pal­ves Ju­ma­la et­te kan­da. Mi­na ki­ri­kuõ­pe­ta­ja­na kan­nan Kuu­sa­lu kan­di ini­me­si ik­ka oma sü­da­mes ja pal­ves. Ju­ba ame­tia­la­selt. Mä­le­tan, kui olid Vär­ner Loots­man­ni ema ma­tu­sed. Mä­le­tan, kui Vär­ner is­tus Kuu­sa­lus, ko­gu­du­se­ma­jas ja rää­kis oma emast. Te ei ku­ju­ta et­te, kui kau­nilt ta rää­kis oma emast. Usun, et see on­gi Vär­ner Loots­man­ni man­daat siin elus – oma ema õn­nis­tus. See, et poeg rää­gib emast nii­moo­di, na­gu Vär­ner se­da te­gi, oli nii ilus, mis teeb ka ühe ki­ri­kuõ­pe­ta­ja ame­ti ilu­saks. Sa näed ini­me­se hin­ge. See muu­dab kõik.

Ol­gu meie­gi ini­mes­tel rõõ­mu igast päe­vast, ol­gu Ju­ma­la ra­hu ja Kris­tu­se ar­mas­tust ning sä­ra Pü­ha Vai­mu lä­bi kiir­ga­mas meie sü­da­me­test nen­del­gi pü­ha­del kaa­si­ni­mes­te­le, eel­kõi­ge meie pe­re­de­le, ema­de­le, isa­de­le, las­te­le. Ol­gu see sä­ra paist­mas kau­ge­le-kau­ge­le, just­kui sel­le aas­ta jõu­lu­puu Kuu­sa­lu ki­ri­kuaias, mis vaa­tab sä­ra­valt üle Kuu­sa­lu na­gu isa­li­ku pil­gu­ga oma las­te üle.

Aga ol­gu meil ka hea sõ­na, mis üt­leb abi­kaa­sa­le, lap­se­le, va­ne­ma­le – ma ar­mas­tan sind. Ol­gu meie­gi mees­tes ja nais­tes ar­mas­tu­se liht­sust ja sü­ga­vust, mi­da va­ja­me, et meie ko­du olek­sid ter­ved ja õn­nis­tus­rik­kad tu­le­vi­ku­le. Mee­nu­ta­me isa­sid ja ema­sid ja pea­me kal­liks nen­de õn­nis­tust. Ja me­hed, hoid­ke oma nai­si, na­gu meie isad on se­da tei­nud, et pe­red olek­sid ter­ved ja õn­nis­ta­tud!